Kes paneb lapsele Nano nimeks? Kunagi mingis Delfi poolt avaldatud minu blogi all oli päris mitu sellist kommentaari. Ja no oleme ausad, ma olen ikka kümneid kordi saanud instas ja facebookis kirju , et kes see Nanobeebi on? Tulihingelistel Piltsbergi blogi lugejatele on asi vast selge, et tegemist on meie pesamuna Madeliinega, kellel hüüdnimeks Nanobeebi. Ok, beebi ta enam pole. Lihtsalt Nano on nüüd. No okei, eks ta nüüd rohkem tuntud nimega Naaskel. Mis muide üllatus-üllatus on tuletatud nimest Nano ja sellest, et ta keerab pidevalt käkki, mis nagu võiks iseloomustada väikest igal pool surkivat naasklit.
Vot sellest nimede tuletamise värgist ma teile tahangi nüüd rääkida. Eks siis saate aru ka, miks mõnikord peame Katuga tükk aega pead murdma, et oot, mis selle Nano päris nimi nüüd oligi. Hüüdnimede panek on meie peres olnud au sees nendest kaugetest aegadest, mida mina mäletan.
Umbes nelja viieselt hakkas tekkima mul elav huvi oma päris nime kohta. Varasemat aega ma lihtsalt ei mäleta. Ega ma poleks hakanud enda päris nime kohta uurima, kui mul poleks tekkinud sisse väikest kahtlust, et mu nimega kõik korras pole.
Kahtlus tekkis mulle sisse lasteaias. Ma käisin väga vähest aega lasteaias. Täpselt ei teagi, kas ühe aasta sain kokku… Igatahes lasteaias hakkas kasvataja kutsuma mind Illimariks. Ma alguses arvasin, et ajab mind kellegiga sassi ja ei teinud väljagi. Kasvataja arvas jälle, et ma olen natuke erilisem poiss, kellel äkitsi kõrva kuulmine kehvem on. Seega võttis ta kopsud kõvasti õhku täis ja pasundas kolm korda kõvema häälega \”ILLIMAR, palun käsi pesema!\”.
Ma jälle omalt poolt mõtlesin, et mis sel Illimari nimelisel poisil viga on, et peab nii kõva häälega lõugama. Kasvataja jälle selle peale mõtles, et äkitsi on tal tegemist mingit teistmoodi eriline poisiga. Kergelt kohtlasega või nii. Nüüd proovis ta ikka veel sama kõva häälega hästi püüdlikult, aeglaselt ja zeztikuleerides minuga suhelda IIILLLLIIIMAAAAR!! PAAAALUUN TUUULE KÄSIIIII PESEMAAAA. Ise vaatas mulle veel sügavalt silma ja vehkis käte ja jalgadega pesemise liigutusi teha.
Selle zongleerimise peale hakkasin tasahilju kahtlustama, et ta minuga räägib. Vaatasin enda ümber ja nähes, et kõik see mees ammust ilma kraanikausside juures seebiga mässamas, hakkas mu kahtlus süvenema. Ma siis küsisin temalt täitsa normaalsel häälel, et oot tädi, sa minuga siin jutustad või? Selle peale mõtles tädi, et ma vist terve see aeg lihtsalt lollitasin teda. Näost tulipunane puhkiv tädi väänas mu kõrva näppude vahele ja tiris mind kraanikausi juurde. Seal ootas naaber trepikojast semu Arles juba ees. Tema oli juba vana lasteaia veteran ja teadis kuidas need asjad siin käivad. Küsis minult, et noh Diliton, millega sa tädi Juuli nii ketasse ajasid? Kehitasin õlgu ega teadnud ise.
Absoluutselt kõik kogu mind ümbritsevas maailmas olid mind senise teadliku elu jooksul Dilitonniks kutsunud. Kus pagan ma pidin teadma, et mul passijärgi hoopis teine nimi on, mida sellistes ametiasutustes nagu lasteaed kasutatakse. Tulitav kõrv aitas igatahes selle nime mega kiiresti omaks võtta. Mõnel pool kutsutakse mind siiani veel Dilitonniks. See tuli mingist tolle aegsest lastesaatest, kus ühe pöialpoisi nimi Diliton olnud.
Hilisemas elus sain ma igasugu hüüdnimesid juurde. Üks kõige ajuvabam oli näiteks Tammekas. No ei ole sel kohe kuidagi pistmist mu perekonna ega eesnimega. Tuli see nõnda, et mingid vanema venna sõbrad olid teinud koolis ise näidendi Tammsaare Juuniorist. Ja ma olevat kangesti oma olemuselt meenutanud Tammsaare Juuniorit. Kuidagi moodi jäi see nimi mulle külge ja no sealt hakkas ta edasi arenema.
Isale ja osadele vendadele olen eluks ajaks Tšuks. Vanasti olid üsna levinud tšuksitest anekdoodid, kes polnud just kõige tervamad pliiatsid ja eks oli neil seda va laiskuse ussigi sees. Ma tihti tegin asju omas tempos ja päris isemoodi, ju sealt see nimi tuligi.
Asi ei piirdu ainult minu nimega. Näiteks mul on üks vend nimega Kajar. Elu aeg on teda Ottiks kutsutud. Vaevalt mul isagi mäletab, mis Otti päris nimi on. Ühel ilusal päeval jäi Ottil proua rasedaks. Sündis igati turske karu mõõtu poisslaps. Uhke isa pani poisile Ott nimeks. Ei saand enda passis seda nime kanda, las siis poiss kannab. Ainuke jama on selles, et väikest Otti pole keegi veel Ottiks kutsunud. Kõik kutsuvad teda Pauliks. Kus kohast see Paul tuleb, teab ainult vana jumal ise.
Ei olegi siin midagi imestada, miks meie peres kõigil hüüdnimed on. Merimee on näiteks hellitavalt Merrumiine Fossiine Mupsiine. Alguses oli Merimee Puuksupulaani nimeline tegelane. See tuli sellest, et Katu vennapoeg oli tol ajal kui Merrum sündis väike ja vaatas pidevalt mingit Martsupulaani multikat. No ja kuna Merrum on oma isa laps, siis ka tal olid kergelt kõhutuule tormid tulema ja sündiski Puuksupulaani nimi. Paraku keelas ämm selle nimetuse ära ja tulid uued asemele. Ma ütlesin küll, et ega ma teda Peeru Pauluaks kutsu. Üsna armas väike issi puuksuke on ju.
Elanora on tänasel päeval lätipäraselt Elas Noras. Või lihtsalt Elmar. Selle Elmari nime on mul jällegi Katu ära keelanud, aga meil Merimeega on see visa kaduma ja pealegi ta ise on üpris uhke selle üle, et tema nimeline raadiojaam on olemas. Tuli see nimi lühendist Ela. Sedasi kutsub vanaisa teda. Edasi arenes nimest Elas Noras. Sealt edasi Elmarnoona ja sealt lihtsalt Elmar.
No ja see kurikuulus Nanobeebi tuli Madeliinele tegelikult tänu Elanorale. Ja seda väga loogilist rada pidi. Kui Elanora sündis, oli ta selline mikroskoopiline võrreldes Merimeega. Nii saigi ta beebiaja nimeks endale Mikro. No ja kui sündis Madeliine, oli temagi võrreldes õdedega pisike nääps. Mikrost järgmine suurus on Nano ja nii sündiski Nanobeebi nimi.
Ja muideks uskuge või mitte, aga Katu päris nimi on hoopis Kadri. Ma tean ka mina olin hämmingus, kui sellest teada sain 🙂
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
