Kuidas me ennast rikkaks sõime?!

Pealkiri on veits intrigeeriv, sest rikkaks me ennast ei ole veel söönud, kuid null toidukuluni jõudsime omal ajal küll. Sa nüüd ajad silmad punni ja ütled “WHAAAAT!! Kuidas saab null  eurot kuus kulutada söögi peale?”. Jep, meil oli elus päris pikalt periood, kus toidu eest ei maksnud midagi. Väikeste pausidega suisa kaks aastat. Ei, see ei olnud see hetk, kus me Katuga kohtusime ja ülepeakaela armunud olime. Teatavasti noored armunud hoiavad toidukulud nullis, sest peale teineteise läheduse, õhu ja armastuse muud eluks pole vaja. Meil oli sel ajal juba kaks last, need panid õhku kõvasti ahmima, eks panevad siiani, kuid paraku see enam niimoodi kõhtu ei täida, kui armumisaegadel. 

Kuidas see tasuta söömine siis välja nägi? Töötasin sel hetkel veel Loodusväe ridades. Oli lõunapausi aeg. Tegin endale kodust kaasa võetud õhtusöögi jäägid soojaks. Võtsin mõnusasse lebotooli asendi sisse ja lugesin söömise kõrvale Robert Kiyosaki raamatut “Rikas isa, vaene isa”. See raamat peaks olema koolis kohustuslik kirjandus. Olin selle peatüki juures, kus Kiyosaki joonistas ülilihtsa tabeli, mis koosnes kahest ristkülikust. Ühe nimetus kulud ja teise nimetus tulud. Süsteem, mida ta seletas, oli lollilegi selge. Sa pead oma kulud tõstma tulude lahtrisse ja oledki omadega mäel. 

Lihtne rääkida, kuid keeruline teha. Muidugi on olemas selliseid finantsgeeniuseid, kes seda meetodit une pealt viljelevad. Võta näiteks mõni muidu asjalik vinks vonks memmepoeg, kes oma kolmekümne kolmandaks sünnipäevaks ei ole ema korterist välja kolinud. A miks peakski, kui elamine ja söök on tasuta. Ei mingeid kulutusi. Ma hakkasin nuputama, kuidas enda elu nõnda sättida, et kulud muutuks tuludeks. 

Plaan ema juurde kahetoalisse korterisse koos naise ja kahe lapsega kolida jäi kohe eos katki. Ilmselt oleksime narivoodi kuidagi vannituppa ära mahutanud, aga õhtusöök oleks pidanud käima kindlasti vahetustega. Eks see oleks  meid päästnud korteri laenu maksmisest, kuid vaevalt ema oleks meid kõiki jõudnud ära sööta. Ega korteri laen olnudki mu kõikse suurem kulu. Söögi peale läks ikka mugavalt pappi. Selge, tuli alustada sellest kulureast. 

No ja kui ma seal sedasi kukalt sügades nuputasin, tuli teine töökaaslane sooviga panni kasutada. See oli veel poolest saadik minu lõunasöögi poolt okupeeritud. Oleks selle nahka pistnud, aga mu kõht oli juba pilgeni täis. Pakkusin lauanaabrile Annelile lahkesti pannil soojaks aetud juurviljahautist. Anneli sõi ja kiitis. Mina samal ajal muudkui nuputasin, kuidas söögikulu hoopis tuluks saaks. Järgmine lõuna sama pilt kordus ja ka ülejärgmine. 

Millegipärast oli Katul tunne, et meil lapsed söövad täismehe eest ja peale minu oleks tal veel üks mees, sest toitu tegi ta vähemalt kuuele. Eks hea lihtne oli õhtusöök järgmine päeva lõunal soojaks ajada. Aga sama sööki järgmine õhtu ja ülejärgmine hommik süüa enam nii lahe ei olnud.  Üritasin Katule küll exceli tabelite ja skeemidega selgeks teha, et meil elab kodus ainult kaks täiskasvanud inimest. Lapsed sisuliselt said söönuks toidu nuusutamisest. Ta noogutas püüdlikult, aga ega see jutt õige aadressini kokkuvõttes ei jõudnud. Portsud tulid ikka korralikud. Nõnda ma siis surasin kallitele kolleegidele sööki ette. Nädalal lõpus peale järjekordset söömapidu ütles Anneli mulle, et kuule piinlik on siin teie kulul süüa. Ta arvas, et kui Katul juba see kokkamishullustus peal on, siis las teeb rohkem kaasa ja ta võib vabalt maksta. 

Heureka! Siin see lahendus mul nädal aega panni peal särisesgi! Küsisin ülejäänud pundilt, kas oleks veel koduse lõunasöögi huvilisi? Sisuliselt kogu meie väike tiim avaldas soovi osaleda selles projektis. Siit sai alguse eelajalooline Wolt.

Katu on meil teada tuntud põdeja. Esimene mure oli tal, et äkitsi tema tehtud söögid ei maitse teistele. Ma rahustasin ta maha ütlesin, et iisi briizi, maitsevad need söögid mulle, lähevad ka teistele peale, sa hoia ainult potid podisemas. 

Tegelik oli lugu märksa keerulisem. Katu avastas enda jaoks täiesti uued väljakutsed. Meil pundist olid osad tegelased täis veganid, osad ei söönud gluteeniga asju ja valge suhkur oli igaljuhul välistatud. Seega kõikse lihtsam oli valmistada gluteenivabasid vegan toite, et kõik saaksid söönuks. Katust sai osav köögimehaanik, kes tuunis tavatoidust  vegan- gluteenivaba alternatiivid. Meile tekkis nii tööle kui ka koju selline asi nagu nädalamenüü. Google drives sai igaüks ennast kirja panna. Sedasi sai Katu arvestada tooraine kogustega. Mina ladusin hommikul toidupotsikud seljakotti ja woltisin 12 kilomeetrit rattaga tööjuurde. Nagu päris värk!

Et menüü igavaks ei mutuks, pidi Katu pidevalt uusi retsepte välja mõtlema ja tuunima. Sellest sai alguse tema tõsisem kirg toidu vastu, millest arenes välja tema tänane toidufotograafia amet ja Oma Maitse toimetaja töö.

Ta võlub igast toidust imelisi pilte välja, ma olen näinud siin täidisega keekse, mis esimese pilguga meenutavad auto alla jäänu orvat või mõnda hautist, mis lihtsalt ei ole fotogeeniline, kuid natuke sättimist ja õige nurk ning sünnib ime. A mis põhiline on, et uutel maitsetel ei paistagi lõppu tulevat. Et Katu liiga uhkeks ei lähe, siis mõned pildid on ikka minu tehtud ka. Mis sest, et Katu kogu kompositsiooni valmistab ja valgused värgid otsib olen mina ikkagi nuppu vajutanud. 

Selle toidu kullerdamisega me üleloomulikult rikkaks ei saanud, kuid enda toidukulu saime nulli ja tänu sellele paarsada euri kuus sai kõrvale panna. Eks aus oleks ka Katu tööaeg siia sisse arvutada. Kuid ega see väga palju ei muutunud, sest kokkama pidi ta ju nii kui nii. Kõige tähtsam oli kogemus ja kool, millele peale maksti. Sest arengus pidi ta kogu aeg olema ja mis see muu on, kui mitte kool. 

Vahel võib lisaraha teenimise võimalus sul nina all lihtsalt vedeleda. Proovi korra kastist välja suumida ja vaadata ehk on Sinul täna mingeid kulusid, millega saaks hoopis raha teenida. 

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.