Kuidas me naabrimehele kaklemise asemel muhedust külvasime.

Kirjutasin selle blogi nädal enne Jaane. Aga siis läks nii kiireks, et on jäänud täitsa ülesse panemata. Parandan selle vea kohemaid ja pakun sulle muhedat suvist lugemist.

Istun siin naabrimehe lehtlas ja toksin blogi, nokitsen Laste sünnipäevade lehe kallal, kuulan lindude siristamist ja nuusin kopsud magusat sireliõite lõhna täis. Samal ajal väikest viisi unistan sellest, kuidas kraanist jälle sooja vett saaks lasta. Jubedaks snoobiks olen siin linnas ikka läinud. Vanasti maal elades oli juba jõhkralt kõva sõna seegi, kui kraan toas oli. Vett sai ikka kaevust toodud. Mingist duššist või vannist polnud juttugi. Äh ei tasu jaurata, nuusin parem sireli lõhna edasi ja naudin naabrimehe nunnut lehtlat. 

Miks ma naabrimehe lehtlas blogi kirjutan? Esiteks Madeliine magab kärus ja mul siit hea silma peal hoida. Ja teiseks selle pärast, et mul on naabrimees jumala muhe vana ja tal pole selle vastu midagi, kui lehtla rakendust saab. Kuigi ma vahest imestan, et ta ikka nii chill on. Me oleme alumisele naabrimehele ikka igasugust käkki keeranud. Alustades näiteks sellest, et me organiseerisime endile kolm last järjest. Kui ma isiklikult, korterit ostma peaksin hakkama, uuriksin kohe välja ega selles püstakus järgmise nelja korruse peal juhuslikult kolme väikse lapsega peresid ei ela? Ja juhul kui elab, kas siis saab kümne aasta jagu kõrvatroppe ning automaatselt arsti poolt väljastatud rahustite retsepti ostuga kaasa. 

Tegelikult on meil kõik jumala muhedad naabrid. Iga üks natuke oma moodi, rikastades sedasi tervikpilti. Siiski olen tähele pannud, et ega see muhedus niisama tulla ei saa. Ma olen oma elus päris palju kolinud ja erinevaid naabreid kohanud. Mida ma olen märganud on see, et kui oled ise muhe, siis ollakse sinu vastu ka muhedad. Mõnikord ei pruugi see kohe juhtuda, aga kui ikkagi sihikindla talupoja visadusega muhedusliku joont hoiad jõuad sihile. Isegi kui naaber paneb ikka korralikult kodaraid alla ja alustab igat päeva sellega, et sulle mingi käru keerata, ei pea ta lõpuni vastu. Mul on ette tulnud selliseid kangeid tegelasi, aga lõpuks on nemadki murdunud ja minu vastu muhedaks muutunud. 

Näiteks oli meil üks selline naabrimees, kes esimesel kohtumisel \”Tere\” asemel ütles, et siin on tema parkimiskoht ja see siin on tema kelder. Tuli välja, et mõlemad siiski olid peale mõningast segadust meie omad. Ta arvas, et need pigem võiksid olla tema omad. Ta lihtsalt väljendas ennast slaavi verest tulenevalt kõvasti temperimentsemalt, kui meie eestlased seda teeme. 

Sellest esmakohtumisest oli selge, et nüüd seisab ees üks tõsisem muheduse koolitus. Lahe on selle juures see, et mõlemad osapooled arenevad võrdselt. Üks saab iga päev uut muhedust tunda ja teine pool treenib täiega kannatliku meele hoidmist.  

Ikka ja jälle tuli naabrimees mõne hullult vinge idee peale, nagu näiteks lammutaks meie kuuri maha, vaataks uuesti need parkimiskohad üle, paneks paar parkimiskohta hoopis muru alla või tõmbaks mõne eelmisest sajandist pärit korteri ühistu teema ülesse. Katule oli alguses selline asi harjumatu. Ta polnud lihtsalt kokku puutunud temperimentsemate inimestega. Mul õnneks on olnud au koos töödata kui ka sõprussuhetes olla keevavereliste särtsu täis slaavi verd tegelastega, kui ka olematu süütenööriga Saaremaa kodanikega. Kui näed igapäevaselt nende tegelaste ülikiiret plahvatuslikku reageerimist erinevatele olukordadele, siis harjud ajapikku ära. 

Me ei jätnud jonni ja rääkisime ikka rahulikul noodil naabrimehega edasi. Isegi kingitusi tegime. Meil nimelt tekkis selline vahva traditsioon, et jõulude ajal riputame iga korteri ukselingi külge sümboolse pakikese. Ja ega saa siis naabrimeest ilma jätta. Sest tegelikult oli selle kärtsu ja mürtsu vana sees ju hea südamega hing. Iga kord kui meie põnnid trepi peal vastu tulid, ta alati naeratas ja ütles “Tsau”.

Lõpuks hakkas naabrimees ennast avama ja vahel rääkisime õue peal täitsa tavalistest asjadest juttugi. Kuni ühel päeval tegi ta ka meile kingituse vastu. Ühe matkatoidu paki. Tal olevat üle olnud. Ma nägin ära, et tegelikult oli selle kingituse taga palju muhedust ja tänutunnet. Lihtsalt tal oli seda keeruline sõnadega väljendada. Peale seda kingitust läks tema jaoks vist asi liiga härdaks ja ta otsustas selle pehmotsemise ära lõpetada sellega, et andis korteri üürile. 

Veits kurb oli, sest isegi Katu, kes vajab uute inimeste ja olukordadega harjumiseks umbes sajandi jagu aega, oli täiega naabrimehe erilisusega ära kohanenud. Nüüd läks tal taas keeruliseks, sest ta teadis, et tulevad uued naabrid ja nendega peab ju ka harjuma hakkama. Õnneks tuli üüriliseks tore noor ja asjalikult nägus preila kahe sama vana lapsega nagu meie vanemad plikad on. 

Sellest võitsime me kõik. Lapsed said endale õue trööpamiskaaslased. Katu uue sõbrantsi, kellega kohvilaua arutelusid korraldada. Ja tänasel keerulisel vetsupoti vaesel vannitoaremondi ajal saame hullematel juhtudel üle ukse naabrinaise juures asjal käia.

Mulle täiega meeldib meie pisike seitsme korteriga majake. Ilusamate ilmadega vajuvad kõik tegelased hoovi peale ja siis on nagu selline väike festival. Kõrval trepikojas elavad meil põlisasukad, kes mäletavad selle maja lugusid aegade algusest ja veel kaugemalegi. Neid on alati vahva kuulata. Põlisasukate peal teisel korrusel üürib korterit üks noorpaar. Ma ei tea millega neitsik tegeleb, aga noorhärra Herve tulistab üliägedaid looduspilte. 

Peale Herve kütavad meil pilte teha veel Katu, kelle peamiseks ampluaaks on toitudest visuaalse emotsioon välja võlumine ja laste jäädvustamine. Siis teeb mega maagilisi pilte veel meie alumine naabrinaine Liisa. Eriti ägedad on pildid meie laste lemmaritest alumise korruse kutsadest Charliest ja Waffelist. Ta ei piirdu ainult fotokaga piltide tegemisega, vaid joonistab inimeste peale ka. Lisaks tulid tal välja ka ajutised tattood. Aga ma hoiatan ette, et kuna nad on nii ilusad, siis nad võivad tekitada tunde, et tahad endale KOHE päris tattood! Mine tsekka tema kodulehele Addidraws.

Muideks Liisa ja Mario lehtlas ma blogi kirjutangi. Mario annab vanadele autodele uue hingmise. Ma olen meie õue peal ikka igasuguseid elukaid näinud. Siit insta kontolt saab naabrimehe töö vilju vaadata.

No ja siis on meil veel üks igati ponks poissmehest naabrimees Janek või nagu me teda hellitavalt kutsume, Jannuboy. Ma olen siin vahest mõtisklenud, et mis vigur tal küljes on, et selline nägus härra pole veel pruuti korterisse toonud, kuigi neiud on talle sümpaatsed ehk mingit gay vigureid ma tema küljes ei kahtlusta. Lisaks soliidsele muhedale olemisele saab ta meie maja põnnidega jube hästi läbi. Mõni aeg tagasi kutsuti meid Katuga ekspromt välja. Meil polnud paraku Nanobeebit kuskile jätta. Janek pakkus reede õhtul välja, et võib ju teda valvata. Mina sellises vanuses poissmehe staatuses oleksin 150 muud asja reedel teinud, kui naabrite last valvanud. Igal juhul olen Janekule mitmed õlled sees selle eest.

Aga arvestades, kuidas ta tööd uhab teha, siis väga palju pruudi otsinguteks aega jäägi. Mul endalgi olid kahekümne kuueselt need tuurid peal, kus saavutusvajadus oli nii suur, et panustasid liialt palju tööle. Iseenesest meile on sellest kasu ka, kuna ta toimetab ettevõttes, mis toob igast laste vankreid ja turvatoole maale. Ikka saab mõne prosa hinna allapoole kohendada. 

Vot selline muhedike punt meil siin elabki. Meie trepikojas olen mina kõige vanem ehk taadu, kes peab sellel noortepundil silma peal hoidma. Jube lahe, kui naabriteks on noored särtsakad tegelased. Talvel jämmime korda mööda üksteise korterites. Suveks vajub kogu punt maja taha, kus pikki soojasid suveõhtuid koos sumisedes mööda saadame. Maja püsiasukatel on selle üle ainult hea meel, et noored taas majale elu sisse puhunud.

Kindlasti on sul ka lahedaid naabreid, kes on jube muhedad või hoopis õpetavad sulle kannatlikkust. Kui tuleb tuju, jaga mulle ka oma lugu. Või kui ei tule tuju, siis viska pilk peale tutikale Lastesüntarite lehele ja jaga seda näiteks mõnele oma sõbrale, kes tahab ägedat sünnarit oma lapsele korraldada.  

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes!