Kuidas raha mulle esimest korda elus musta masenduse peale tõi?!

Lapsena kogusin purgi sisse sente. Mitte tavalisse klaaspurki, vaid vingesse läänest toodud tühja õllepurki. Ema ja isa toetasid mind selles ettevõtmises päris hoolega. Peale koju jõudmist poetati purki mõned kõlisevad. Ja kui mõnel päeval kippus vahele jääma traditsiooniline purki kukkuva sendi klõbin, fikseeris mu terav kõrv selle anomaalia üsna kiiresti. Käed puusal suunasin nõudva pilgu sendijanuse purgi poole. Vanemate rahakott sai selle peale jälle kergemalt hingata. Ei ole lihtne vanematel seda rasket metallihunnikut endaga kaasas kanda. Võiks öelda, et tegelesin lausa heategevusega.

Hoidisn hoolega oma hoiusel silma peal. Mulle meeldis aeg ajalt see tühjaks koukida. Seejärel sorteerisin sendid gruppitesse ja ladusin kroonistesse tornitesse. Peale mõnda aega tornide imetlemist lugesin oma varanduse üle ja panin märke konto seisust vihikusse. Taskuraha mulle kooli eraldi ei antud. Ega meil maal eriti kellegile ei antud. Sendid oligi minu taskuraha. 

Üheksakümndatel oli autoga sõites inimestel selline mentaliteet, et auto ei ole mingi prügila. Selle eest kõik teeääred seda olid. Kõik, mis autos ära söödi või joodi lendas läbi akna kõrge kaarega välja. Veel siiani on neid tegelasi, kes jonnakalt eelmise sajandi pärandit alles hoiavad ja teeääri reostavad. Häbi häbi! Minule tõi see hooletu käitumine juurde hoopis uue ja tunduvalt priskema sendipurgi tekke.

Klassivennaga oli meil koolist koju jalutada kuus kilomeetrit. Kolmandal kilomeetril läksid meie teed lahku. Kuid need koos käidud kilomeetrid olid meie tulevasele sissetuleku allikale soodne pinnas. Seda just kevaditi, kui esimesena vabanesid lume alt teeääred. Ei ääristanud manteeääri  kaunid rohelised murumättad ega sinililledevaibad. Hoopis määrdunud prügi vedeles igal pool. Seda prügi asusid kaks noort keskkonnaaktivisti nüüd selektiivselt teisaldama. Meid huvitasid nimelt ainult pudelid. Neid korjasime oma kolme kilomeetrise lõigu peale kokku kottide viisi. Oleks me ülejäänud jandi eest raha saanud poleks vähemalt sellel teelõigul kohe kindlasti poole meetri paksust plastikpakendite kultuurmälestist loodusele koormaks jäänud. 

Taarapunktis olime tõelised superstaarid. Pudeleid oli mega palju ja meie nii väikesed, et kott koti haaval pidime mitu nädalat iga jumala päev sealt läbi astuma. Kohalikud klõmmarid ei suutnud ära imestada, kus pagana kohast me sellist saaki iga päev nopime. Pühalikult lubasime üksteisele, et ei räägi midagi oma salajasest isetäituvast maardlast. 

Korjasime ühte moodi, vaeva nägime võrdselt ja rahagi saime sama palju, kuid see, mis rahast pärast sai, erines meil täiesti. Sõbra teenistus leidis üldjuhul rakendust põske pistetud kommide näol. Ma kommist ei hoolinud ja ega midagi muud targemat teha osanudki, kui koju purki viia. Jube mõnus oli ju ikkagi pärast neid torni laduda ja vihikusse aina suuremaid numbreid kirjutada. 

Ühel päeval murdusin siiski ka mina. Kooli teele enne alevist väljaminekut jäi üks põrgulikult kiusatust valmistav tööstuskaupade pood. Ei valmistanud mulle kiusatust seal müügil olevad uued värvilised kõblad ega uimastavalt lõhnavad väetise kotid. Minu piiritu tähelepanu osaliseks sai hoopis mänguasjade riiul. Sinna oli ilmunud päris audentsete koduloomade komplektid. Ikka ja jälle astusin enne koduteed poest läbi ja keerutasin mõnda pakki enda käes. Iga päevaga jäi neid komplekte aina vähemaks ja vähemaks, kuni ühel päeval oli ainult kaks järele jäänud. Närv ei pidanud vastu. Kodus kallasin sendipurgid ümber, ladusin sendi pealt raha kilekotti ja pistsin ranitsasse. 

Koolis oli jube ärev olla. Ei saanud rahulikultki vahetundi ega lõunale mindud kartes, et võib olla paneb keegi ranitsasse peidetud meeletu rahahunniku pihta. Tunnis keskendumine oli null. Peas keerles mõte, et aga mis siis saab, kui need viimased kaks komplekti on ära ostetud…

Viimast tundi lõpetav kellahelin oli mulle nagu stardipauk 100 meetri jooksjale. Kiiruse poolest millega poe poole lidusin oleksin kindlasti pikka puuga tolleaegsele Eesti 100m jooksurekordile ära pannud. 

Eelaimdused olid mul õiged. Poes oligi viimane pakk alles ja see ei olnud teps mitte riiulis. Üks tädi keerutas seda mõtlik nägu peas oma sõrmede vahel. Sisemus röökis sees, pidin peaaegu keset poodi põlvili heitma ja ahastusest hundi moodi ulguma hakkama.

Õnneks otsustas tädi selle käest panna, et järgmist pakki vaatlema asuda. Suure tõenäosusega see pakk riiulit enam puudutada ei jõudnudki. Haarasin selle tädi sõrmede vahelt ja tormasin leti poole. Tahtsin ostusooritusega kiiremas korras ühele poole saada. Siis ei ole tal kohe mingitki ümbermõtlemis võimalust. 

Müüja vaatas mind sellise pilguga, et kas sul poisike üldse raha on sellise uhke komplekti jaoks. Oleme ausad ega see odav komplekt ei olnud. Sendipurki jäid ainult mõned vennikesed seemneks. Ja ega ma poleks nii kaua selle ostuga venitanud ka, kui need oleksid odavamad olnud. Konkreetse eneskindlusega tõstsin kilekotitäie sente letile. Andes sellega müüjale mõista, et tema kahtlused on täiesti alusetud. Rõõmsamaks see tema olekut siiski ei teinud. Üsna tüütu näoga hakkas ta laisalt sente lugema. Ma ei olnud oma arvutustes mööda pannud. Ega saanudki olla, sest kolm korda lugesin kodus enne raha igaks juhuks üle. 

Tšekki ulatades küsis müüja, et kas mu ema üldse teab sellest suuremahulisest ostust midagi. Oi pagan! Seda küsimust nüüd küll vaja polnud! Ma tõepoolest polnud kordagi oma tolleaegse finantsnõustajaga planeeritavat ostu läbi arutanud. Ega polnud talle ka kordagi kõssanud, et enda pikalt kogutud säästud  ühe ainsama ostuga huugama panen. Rõõmu asemel uutest mänguasjadest, tekkisid pea kohale süsimustad murepilved.

Loivasin koju hullude süümekatega. Selle aja jooksul jõudsin lugematul hulgal stsenaariumeid läbi käia. Kaalusin isegi seda, et viin tagasi need ebanormaalselt ahvatlust tekitanud jubinad. Nii sant oli olla nagu oleksin ema rahakotis vargil käinud. Mis sest, et pool rahast oli mu enda higi ja vaevaga teenitud. Ikkagi oli kehv tunne ilma emaga arutamata sellist tempu teha. Mõtlesin, et kõige targem oleks kogu see värk maha vaikida. Paraku tähendanuks see seda, et poleks saanud uute loomadega avalikult mängida. Seega ei jäänud midagi muud üle, kui pidin ausalt kõik välja rääkima. 

Otseloomulikult ei olnud ema selle pärast vihane ega midagi. Kuigi ta praadis mind alguses sellega, et kas ma olin ikka kindel, et mul just nii kalleid loomakesi oli vaja osta. Ja uuris ta veel minu käest, et mis valikud mul veel oleks olnud? See järelküpsetamine andis eluagse harjumuse, et suuremate ostude vajalikkuse mõtlen ikka põhjalikult läbi. Igaljuhul pärast seda situatsiooni majandasin ma nõnda, et vähemalt üks kahest sendipurgist pidi täis jääma enne järgmist ostu. Tegelikult oli emal üpris hea meel, et ma ei olnud seda raha pannud huugama lühiajaliste maiustuste naudingute peale, vaid ostsin nii mind kui ka isegi mu vanemate vendade lapsi truult teeninud loomakesed. 

Ega ma tänagi ei ole hull impulssostja. Pigem mõtlen suuremad ostud kümme korda läbi. Toidupoes väiksemaid oste tehes saab minust see eest hardcore punaste silmadega impulss shoppaja. Alles eilegi seisin Rimis soki leti ees ja keerutasin sokipaari käes. Mind meelitas sinna kohale suur kollane -30% silt. Lõpuks ei suutnud neid viie euriseid sokke ikkagi korvi tõsta. Mis sest, et kolmkümmend prossa alla oleks päris hea diil olnud. 

Kümme meetrit eemal jäi silma ökolimps. Selle põneva maitsega käsitöönduslikult valmistatud pudeli eest küsiti kaks pool euri. Arvestades käsitööd ja öko kvaliteeti ei tundund see hind kuigi kallis olevat. Jäi see pudelgi sinna poodi. Imelik mõelda, et sokid, mis mind kohe kindlasti mitu head kuud oleksid teeninud tundusid kallimad, kui limmar, mis mulle peale lühiajalise naudingu suurt midagi ei paku? 

Just sellistest tobedatest harjumustest vabanemiseks alustasime kogu perega sellel aastal Kogumispäeviku teekonda. Esimese asjana kaardistasime oma eelmise kuu kulud. Kõikvõimsast armutust exceli tabelist joonistusid välja kaks muret tekitavat rida – need olid toit ja “teadmata kadunud raha”. Tekkis küsimus, et kuhu on kadunud see poisike, kes sendi pealt teadis oma rahalist seisu, kellel oli alati reservraha olemas ja kes arvestas enda kulutustega??? 

Sellel aastal kavatsen koos ülejäänud 30 000 kogumispäeviklase nõu ja toega endas see poiss taas ellu ärata. Õnneks on Katu lubanud rusikat rinnale tagudes kogu vaimu ja kehaga elustamisprotsetuurides kaasa lüüa ning endalegi uued harjumused genereerida. 

Ja enda lastele kavatsen ma nüüd tõsisemalt raha asjandusi õpetama hakata. Nanobeebi puhul alustaks sellest, et ta sõnaotseses mõttes meid sentidest vaeseks ei sööks. Kolmene Elanora peaks nüüd juba ära jagama, mis on mängu ja pärisraha vahe. Ei ole ilus viiekümne eurosest kääridega lumehelbekesi hakseldada.

Viiesel Merimeel olen täheldanud samasugust haiglast huvi sente tornitesse panna. Temaga hakkavad meil privaatmajandamise tunnid pihta. Kuigi enne seda peavad õpetajatest vanemad ise mõnuga järeleaitamistunde tegema.  

Kui sa veel pole Kogumispäeviku facebooki grupis, siis lenda peale. Kui oled vinge rahaäss, saad anda minusugustele enda harjumusi ja uskumusi ümberõppivatele tegelastele hüva nõu. Kui tahad oma majanduslikke võimalusi parandada läbi uute trikkide ja nõuannete, siis on see väga hea koht, kust alustada. 30 000 pead ja erinevat kogemust on ikka parem, kui üks. 

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.