Ei hakanud siin helitama ja panin kohe atsaki litri pikki vahtimist ära jah? Ma küsin sinult nüüd, mis oli esimene tunne või mõte, kui pealkirja lugesid? Täpsemalt tahan ma teada, mis sa enda kaitseks ütlesid?
Seal kaitsekõnes võis olla ignoreerimist või kriitikat minu, kui sinu ründaja vastu – “mida see töll endale õige lubab”. Või hoopis vabandusi, et “no kurat ikka loen küll edasi pealkirjast… Mõnikord… Hästi vahest..”
Tegelikult vahet pole, milline su kaitsekõne välja tuli, oluline oli, et minu kriitika puudutas sind ja sa asusid kaitsesse. Me automaatselt otsime kriitikale vabadusi või proovime seda pehmendada kas siis enda või teise jaoks.
Katul oli eelmine nädal tervis üsna kehva. Sellele lisaks otsustasid lapsed piiride nihutamisega tegelema hakata. Beibed jaurasid iga asja kallal ning loomulikult vastanduti kõigele, mida me vanematena rääkisime. Sellises keskkonnas polnud ime, kui järsku Katu kriitika kahurväe kõik torud minu suunas keerati ja ma sain korraliku täisvalangu otse kümnesse. Tuli välja, et ma olen majapidamistöödes ta juba aastateks unarusse jätnud, lapsi kasvatab ta sisuliselt üksikemana ja ma võiksin korrakski teda poputada nagu ta ema seda teeb, kui ta lapsena haige oli.
See alatu kriitika äkkrünnak lõhnas kangesti kodusõja järele. Minu peas algas kibekiire vasturünnaku plaani korraldamine. Õnneks oli mul nii palju oidu, et võtsin prügikasti ja läksin korra õue, et sellest ootamatust rünnakust alla vööd ja mujale piirkonda toibuda. Pandi ju kõikuma minu isaduse ja mehelikkuse väärtused.
Loomulikult hakkas tööle kaitsekõnede osakond. Kougiti välja vanad failid ja dokumendid kõigi viimasel ajal tehtud majapidamistööde kohta. Kuskilt otsast ei saa Katul kobisemist olla, et ma siin lillegi ei liiguta. Kui ma kõik need toimetused ette laon, annan silmad ette nii mõnelegi keskmisele koristusfirma töötajale.
Mis see teine asi oligi. Ah ja, lapsed! See juhtum läks minu peas advokaatide büroole, kes valmistasid ette ründava kõne nendest olukordadest, kuidas ma Katust paremini laste tülisid lahendanud olin ja mitu minutit ma olen rohkem nendega aega veetnud.
Kolmas see poputamise osa… Kas ma olen talle mingi ema või? Kasvasin nelja vennaga, olles kõige noorem. Poputamisele kõige lähedasem tegevus oli, kui 39 palavikuga ei pidanud loomi talitama minema või mõni vendadest viitsis tavalise kuklapaugu asemel lumepalli püksi toppida.
Rünnaku plaan oli igatahes asjalik. Kahjuks oli tuppa jõudes külm õue õhk need kõige kõvemad vasturünnaku tuurid maha keeranud. Nägin enda ees kurbade silmadega kurnatud rännakukaaslast, kes ei tundunud ühestki otsast väärilise lahinguvastasena.
Mulle tuli väga kenasti meelde, kui palju ma ise võin mürki välja pritsida, kui mul kehv on olla. Mõistsin väga kenasti, et Katu ei mõelnud südamest oma rünnakut. Ründamise asemel suunasin põnnid teise tuppa mängima ja proovisin kohmetult Katut poputada. See on asi, mis mul ikka väga kehvasti välja tuleb.
Mis juhtus oli see, et Katu palus eelneva plahvatuse pärast vabandust. Oligi nõnda, et tal oli kõike liiga palju korraga ja maru kehva olla. See olukord pani idanema minu peas mõttekäigu – mis tundega ma oleksin toimetanud siis, kui Katu oleks mind hoopis kriitika asemel tunnustanud? Palju mul mõelda ei olnud vaja, sest tegelikult teeb ta seda kogu aeg.
Vaat selle kriitikaga või teistele antud negatiivsete hinnangutega on nii, et olgu need nii vajalikud kui tahes, läheb vastaspool alati kaitsesse. ALATI! Võid ise proovida, kui ei usu. Kui me aga märkame ja tunnustame kedagi südamest, siis on sellel hoopis jõuduandev mõju.
Minult on naised üsna tihti küsinud, et kuidas meest saada liigutama? Olgu selleks siis rohkem lastega kvaliteetaja veetmine, naisele suurem pühendamine või siis väike abistamine majapidamistöödes. Vaata see tunnustamine ongi üks võtme element selles valemis. Vaadates enda suhet, siis võin öelda, et Katul tuleb see mõjutamine suurepäraselt välja. On nii mitmeidki asju, mille ma olen siin majapidamises isiklikult ära otsustanud teadvustamata, et tegelikult polnud minu otsustsuvõimel absoluutselt mingit pistmist sellega.
Siiski lihtsalt tunnustamisest ei piisa. Lisa valemisse ka konkreetsust. Kui sa mainid, et “Kallis, prügikast on täis” mõeldes otseloomulikult seda, et mees selle nüüd ja kohe tühjaks viib, siis mees lihtsalt kuuleb, et tegid mingi majapidamisalase teadaande.
Meestele tuleb ikka otse öelda, mida ta tegema peab. Siis asjad liiguvad. Sa võid alustuseks proovida klassikalist kriitilise noodiga meetodit “Näe prügikast on täis! Vii see välja. Miks mina alati pean seda märkama, kas sul endal pole silmi peas, oled sa mees või viinerinahk?”.
Sellise lause peale muutud saa kurjustavaks emaks või rangeks õpetaja tädiks. Kui teil polnud õhtul plaanis magamistoas karmi õpetaja tädiga rollimängu, siis suurt kasu sellest just pole. Mees võib toimetamise ära teha, kuid ilmselt jäädki teda iga kord kamandama.
Tunnustades võib efekt hoopis teine olla. “Kallis, see prügikott on nii raske, sul on jõudu nagu härjal, palun vii see ise välja.” Vaata nüüd, kuidas su mehel rinnalihased ilma igasuguse trennita punni lähevad. Nagu Ott Kiivikas viiakse õlad laiali see prügikott välja. Tunnusamise vägi toimib ainult siis, kui see tuleb südamest. Sa pead päriselt ka märkama eelpool mainitud jõudu ja tugevust. Pugemisel, manipuleerimisel ja südamest tunnustamisel on korralik vahe sees.
Nüüd oled saanud mehe positiivsete energialainete saatel liikuma ja sealjuures oled sa jäänud tema naiseks ja ta ei pea tänitava ema või kurja õpetajatädiga elamist jagama. Lihtsalt tunnustamine ja märkamine toimib päris kenasti, kuid on veel üks trikk, mis paneb mehed orgaaniliselt rohkem pingutama. Sa ju tahad, et ta märkaks seda täis prügikasti järgmine kord ise või tuleks sinuga tantra kursusele või oleks nõus alustama uut treeningprogammi või näiteks taipaks sulle lihtsalt lambist iga nädal lilli tuua, pead selle ka valemisse lisama. Selleks trikiks on meeste saavutusvajaduse rakendamine.
Kõik mehed on iga jumala päev siin inimloomade karjas pidevas konkurentsis. Samamoodi ka naised. Meestel väljendub see saavutusvajadusega. Ma pean ennast positsioneerima alateadlikult pidevalt, et tunda ennast isasena. Parem auto, rohkem raha, pikem peenis jne on meil ühed tavalisemad kriteeriumid, milles võisteldakse.
Meestele on ehitatud sisse igipõline võistlusmoment. Vot kui see nüüd lisada valemisse, võivad hakata asjad liikuma. “Kallis, see prügikott on raske, palun vii see välja, sul on jõudu rohkem, kui härjal. Ma vaatasin eile, kuidas sa meie lapsi õhku viskasid. Võimas! Naabri Urmo peaks ikka korralikult trenni tegema, et selle tasemeni jõuda.”
Mis nüüd mehe sees toimub? Kui enne tulid talle Ott Kiivikase musklid, siis nüüd korruta need kolmega. Mees tunneb, kuidas ta on hinnatud oma karjas. Ta on alfaisane. Ta tunneb rohkem energiat teha trenni. Ta tunneb vajadust see prügikast järgmine kord ise välja viia , sest see seostub positiivse emotsiooniga. Ta on selles võistluses parem kellestki ja kui ta tahab seda positsiooni hoida, peab ta edasi ennast arendama.
Palun märka järgmised korrad neid hetki, kui mees ise viib prügikasti välja või on seda teinud ja kostita teda korraliku tunnustusega. Varsti on sul tõeline tšempion. Kui prügikasti väljaviimine oleks olümpiaala, siis sinu mees tooks raudselt kulla ära. Või noh, eks see oleneb paljustki ka treenerist 🙂
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
