Lugu sellest, kuidas hirm surmale ära tegi…

Jutustan Sulle täna ühe loo. Ma tean, et Sul on aega seda lugeda. Meile on antud erakordne võimalus olla kodus koos pere ja lähedastega. See võib olla alguses natuke hirmutav ja kohmetu olukord. Pole lihtsalt harjunud nõnda oma aega sisustama, sest meil on kogu aeg ju kiire.

Selle loo pajatas omal ajal mulle hea sõber ja suur jutuvestja härra Erki Kaikkonen isiklikult. Lugu mõjus mulle vägevalt ja ma olen seda endaga kandud aastaid, saades sellest just õigel hetkel tuge ja rahu. Võta nüüd mõnus mugav asend sisse ja lase lool ennast kanda.

Juhtus see lugu mitte just väga ammusel ajal, aga ka mitte päris eile. Sel ajal ei veerenud teedel ilma hobuseta kaarikuid ega lennanud taevas raudlinde. Kogu põllutöögi tehti enda ja veohärja abil ära. Ühel sellisel kergelt pilvisel varakevade hommikul toimetas üks põllumees parasjagu sepikojas kohendades atra peatse kevadkünni jaoks. Lõõts puhus ääsilt sädemeid, haamer kolksas ikka ja jälle vihaselt vastu alasit, vormides kuuma rauda hoop hoobilt soovitud kuju saama. Põllumees peatus korraks, et pühkida oma mustast näost silma tilkuvat higi. Sellel hetkel kuulis ta väljast kostvat tuhmi müdinat. Ta jättis haamri sinnapaika ja läks välja uurima, millest see müdin tingitud on. 

Kevadise päikse olid enda sisse mähkinud kurja kuulutavad mustad pilved. Rõõmus linnulaul oli järsku vaikinud. Ainuke heli, mis kostus, oli lähenev aina tugevamaks kasvav müdin. Talumees keeras pilgu kaugusesse ja nägi, kuidas üle põllu kappab otse talu suunas hiiglaslik must hobune, mille seljas mustas keebis ratsanik. 

Talumees polnud papist poiss. Ta tormas põllu äärde ratsanikule vastu, sirutas käe välja ja hõikas: “STOPPPP!!! Kes sa mees selline oled, et üle minu põldude oma ratsuga traavid ?”. Ratsanik tõmbas hobust valjastest järsuks peatuseks. Hiiglaslik ratsu peatus tõustes kahele jalale, raputas lakka lehvites oma vahust pead. Suur must kogu kõmises nägu varjava kapuutsi alt: “Ma olen SURM”. Vapper talumees ei pilgutanud selle peale silmagi, vaid küsis: “ Kuhu sa sellise hooga kihutad?”. Surm sirutas käe välja suunates oma luise sõrme naabruses asuva linna poole. “Sinna lähen ja võtan sealt 3000 hinge!” .

Talumees ei jäänud pikalt surma kinni hoidma, vaid lasi tal minna kapjade müdinal oma teed. Möödus viljakas suvi. Talumees toimetas talus oma toimetamisi ikka omasoodu. Peale suve saabus sombune erakordselt vihmane sügis. Ühel sellisel sombusel sügispäeval istus talumees aida ees, toppides täis piipu, endal rinnus suur tänutunne hea saagi eest. Piipu tossama pannes kuulis ta läbi vihmapladina juba tuttavat lähenevat müdinat. Ta jooksis põllu äärde ja nägi, et taas lähenab talle hirmsa kiirusega hiiglaslik must hobune tuttav ratsanik seljas. Mees sirutas käe välja ja käskis ratsanikul peatuda. Valjaste kõlinal, muda ülesse pritsides, jäi hobune seisma. Talumees hõikas surmale: “Kuule, Surm, miks sa mulle kevadel valetasid? Sa lubasid võtta linnast 3000 hinge, aga läks 9000!”. Surm vastas kõuekõminal: “Kulla talumees, ma ei ole sulle valetanud. Mina võtsingi oma 3000 hinge, ülejäänud 6000 võttis HIRM!” .

Vot selline lugu siis. Hirm on palju võimsam tegelane, kui surm. Meenutan seda lugu ikka, kui kuskilt hakkab hirm ligi hiilima. Vaadates, kuidas poodides paaniliselt riiuleid tühjendatakse ja vetsupaber omistab suuremat väärtust, kui paberaha, näen kuidas hirm jalutab täiesti varjamatult päitsed käes inimeste seas ringi. Hiilides piisavalt ligi, et need päitsed oma ohvrile pähe virutada ja siis uue ratsuga hullunult otse paanika lainetesse kapata. 

Mul on au olnud elus mitmeid kordi nende mõlema tegelasega üsna lähedalt kohtuda (nii hirmu, kui surmaga). Enne surma kipub ikka hirm olema väledam poiss, soovides sõbra eest hinnalist hinge ära näpsata. Mitte üks viirus ei suuda nii kiiresti levida ega nakatada, kui hirm. Ja seda ei pea kuskil salaja keemialaboris meisterdama. Selle tegelase saad enda kaaslaseks sünnihetkel ja immuunsust tal ei ole. Suured juhid, valitsused ja isegi lapsevanemad on kasutanud hirmu oma võimu tugevdamiseks inimkonna tekke algusest peale ja eks see läheb nii lõpuni välja ka. Minu ja sinu valik on lihtsalt, kas lasta hirmul ratsutada oma seljas või juhtida enda elu ise. 

Hirmu saad eemale hoida talle otse vastu astudes, säilitades selge ja külma mõistuse. Hirmu hoiab eemale ka see, kui teadvustad teda endale ja oled valmis tema saabumiseks. Sest nagu öeldakse, õnnetus ei hüüa tulles. Kui oled ootamatusteks kas või natukenegi treenitud või valmis, siis ei ole need enam nii ootamatud ja ka hirm ei saa sulle nõnda ligi. Käsi tasub pesta ka siis, kui ringi ei luusi kahtlased viirused. Vetsupaberit tasub ikka sooduskampaaniatelt varuks osta. Ja üpris mõistlik on tänapäeva vägagi haavatavas elektrist sõltuvas ühiskonnas hoida kodus paarinädalast “viimsepäeva toiduvaru”.  

Praegu tasub rõõmustada, et meile on antud suurepärane võimalus aeg maha võtta ja oma perega olla lähedasem, kui kunagi varem. Ma isiklikult olen selle kingituse üle väga rõõmus. Ma tean küll, et mind on ootamas ees raskemad ajad ja teadmatus, kuid ma ei tunne selle ees hirmu. Sest ma vaatan hirmule otse silma ja tean, et juhin enda elu ise. Ma tean, et on olnud hullemaid aegu ja ka need on mööda saadetud. Elu läheb edasi, lihtsalt peab kohanema uute oludega. 

Olge mõnusad ja nautige oma perega koos toimetamisi. Lugege läbi näiteks mõned looduses ellujäämise õpikud ja tundke, kuidas vanad sajandeid kasutusel olnud oskused teile ootamatuste eest hingerahu toovad. Või laduge lihtsalt koos lastega vetsupaberist Eiffeli torne 🙂

Ja kindlasti hoidke oma vanavanemaid, emasid, isasid, sest ka nemad on teid kõige raskematel hetkedel hoidnud! Olge nendega mõtetes, telefonis või interneti vahendusel koos, kuid pigem olge oma perega, mitte ärge viige vanavanematele lapsi hoida. Mina tegin sellise otsuse, et võtsin ema kaasa ja läksin metsa, suuremast koldest eemale, kus lähim naaber on kilomeetrite kaugusel. Ma tean, et ma võtsin sellega küll riski, kuid ka hajutasin suuremaid ohte, sest viimastel nädalatel puutus mu ema nii või naa meie lastega kokku.

Valikud on Sinu, peaasi, et sa ise juhid neid ja ei lase ennast paanika lainetele kanda.

Tervitusi Voose metsade vahelt!