Metsik, metsik IDA!

Jeebus, meist on saanud reisiblogijad. Täpsemalt öeldes Eesti siseturismi blogijad. Kuid tegelikult on Eesti arvestades oma väiksust väga mitmekülgne ja täis avastamisväärseid kohtasid. Tänases blogis räägin ma teile meie seiklustest Ida-Virumaal ja mida seal nägime ning kogesime. 

Algupärane plaan oli meil minna tutvuma Kiviõli Seikluspargiga. Kuid nagu väikeste lastega ikka, pole suuremat pointi kivisse raiutud plaane teha. Kindel saad sa ainult selles olla, et see plaan läheb untsu. Nõnda vaatasime ainult, et kas järgneva kahe päeva ilm on ok ja panime lihtsalt ida poole lõhkuma. Meiega ühinesid veel minu vanemad, kes on eluaeg olnud hirmus seikluhuvilised tegelased. Võtsime esimeseks sihtmärgiks otse Narva linna põrutada.

Reisi algus sujus ebaloogiliselt sujuvalt. Põnnid olid kuidagi kurjakuulutavalt rahulikud. Peale Rakveret, kui oli tunnike sõidetud, võeti lahingu positsioonid sisse ja tagumisel pingil algasid kaklemise maailmameistrivõistlused. Sealjuures polnud käratsevat publikut vaja, sest võistlejad suutsid ise teha hullemat kisa, kui mis tahes publik kokku. Meie selle aasta väljatöödatud Yummikommide trikki me ei saanud rakendada (Tartu ja Lottemaa blogist saad täpsemalt selle imelise triki kohta lugeda), sest need on meil lihtsalt otsa saanud. Õnneks millalgi peaks uus laar kohale jõudma, tellida saab siit. Ma soovitan neid auto kindalaegas hunnikuga täis varuda ja reisid lastega võivad palju rahumeelsemateks muutuda. 

Sellise mürgliga me paraku Narvani ei oleks välja vedanud. Ennem oleks minu närvid lihtsalt otsa lõppenud. Siis meenus mulle, et kuskil pidid olema Idas mahajäetud kummituskülad. Neid ei ole millegipärast tavapärasteks turismi atraktsioonideks märgitud. Kuid sõber Googel andis meile piisavalt infot, et need ülesse leida. No vähemalt ühe neist. Muideks Google maps tegi meil elu päris mitmel korral huvitavaks. Kui lapsed kuulsid, et lähme kummituskülasse, saabus autosse mõtlik vaikus. Ilmselt läks neil fantaasia täistuuridel tööle, sest mingi moment hakkas saabuma küsimusi, mille teemalt olid kõik ühte laadi:” Issi, kas seal päeval ka kummitab?”, “Issi, kas rohelisi kummitusi ka seal on?”, “Issi, palju maksab kummituste poes hallitanud sai?” jne. Õnneks oli rahumeelne küsimustele vastamine palju meeldivam, kui see jube käts, mis enne toimus. 

Viivikonda jõudes ei saanud esimese matsuga arugi, et tegemist on kummituslinnaga. Majade ees lilled kasvasid ja mingi elu käis. Kuid kui sügavamele külasse sõitsime, mõjusid need lilled tühjade majade, roostes mänguväljakute keskel isegi natuke kõhedust tekitavalt. Ühtegi inimest me ka ei näinud. Tagumise pingi pataljon vaatas haudvaikuses seda vaatepilti pealt. Ilmselt ootasid, et millal kuskilt lagunenud majast sõbralik kummitus Casper välja kargab. 

Peale Viivikonnat proovisime jõuda Sirgala külla, mis pidi sama kõhe olema. Toksisime google mapsi nime sisse ja poole tunni pärast olime kohal. Mida polnud, oli küla. Googel oli meid juhatanud keset paksu metsa ja peale parmude, kes üritasid ennast isegi läbi auto klaasi närida, polnud siin ühtegi hingelist. Tagasi polnud mõtet pöörata, sest selja taga oli kilomeetrite pikkune sirge kruusakas. Otsustasime seikluse kasuks ja kimasime edasi tundmatusse. Kuna seal metsade vahel levi polnud, ei töödanud ka maps enam ja me tegelikult ei teadnud kuhu see tee välja viib. 

Lõpuks, kui olime juba kilomeetreid mööda hämmastavalt häid metsavaheteid lihtsalt sirgelt uhanud, saabus tagasi internet. Googel maps näitas, et õnneks olime ikka veel Eestis, mitte Venemaal ja et Narva linnani oli jäänud tühipaljad 12 kilomeetrit. Suhtusime sellesse väikese skepsisega, sest meil oli tekkinud kerge  usalduskriis Mapsiga. Kuid kui keerasime kruusateelt asfaldi peale, oli tunne juba mõnusam. Peagi paistis Narva oma valus ja hiilguses. 

Võtsime sihiks Narva Muuseumi. Ma polnud seal vähemalt 8 aastat käinud ja Katul oli pea 20 aastat möödas. Elanora oli tagumisel istmel ärevusest plahvatamas. Talle oli jäänud selline mulje, et Narva on samasugune müstiline koht nagu hiljuti külastatud Lottemaa. Käivad ringi igasugused tegelased (eelkõige Nublu) ja muudkui laulavad ja tantsivad (eelkõige Nublu laulu Privjet Gord Narva). Google maps tegi meile Narvas väikse planeerimata ekskursiooni, enne kui õigesse parklasse jõudsime. 

Linnus oli ikka selle ajaga kõvasti muutunud. Tegemist oli igati modernse väljanäitusega, kus vana ja uus imeliselt kokku on sulandatud. Ma alguses kartsin, et Elanora võib pettuda, kui meid terve hunnik laulvaid Nublusid vastas ei oota. Tegelikult oli plikadel seal nii huvitav, et neid andis kindlusest välja saada. Eriline tõmbenumber oli üks arvuti programm, kus sai ise maju kokku ehitada. 

Peale kindluse külastust käisime tänu instagrammi soovitustele söömas kohvikus MUNA. Tänud heade soovituste eest! Tõesti oli maitsev ja täitis kõhtu. Võrreldes eelneva Narva külastusega on toimunud tuntav teeninduse kvaliteedi paranemine ja näiteks eesti keelega sai vabalt seekord igal pool hakkama, kus käisime. Peale söömist võtsime suuna Narva Jõesuu poole. See oli koht, millest olin palju kuulnud, kuid kunagi polnud käinud. Sealt sõitsime lihtsalt autodega läbi, sest põnnid nossasid nagu üks mees. Mulle piisas ka sellest läbi sõitmisest, et kindlasti plaani võtta koos Katuga kahekesi siia tagasi tulla. Täiesti ilma põnnideta puhata üksteise seltsis paar päeva ja nautida rahus neid imelisi parke ja promenaade.

Võtsime vastu otsuse, et laseme põnnidel magada ja suundume otse meie ööbimiskohta Toilasse. Rääkisime oma plaanist minu vanematega, kes sõitsid meie taga. Ema ütles, et Sillamäe Mere puiestee ja trepid on selline asi, mida peab oma silmaga lihtsalt nägema. Me väga entusiastlikult sellesse plaani ei suhtunud, sest tekkis üsna kõrge risk, et poole une pealt ärkab mõni põnnidest ülesse. No ja siis on nad tigedad, kui herilased. Siiski otsustasime riski võtta ja ära käia. 

Pean ütlema, et ma ei kahetse seda karvavõrdki. Mis sest, et kolmest põnnist kaks Merimee ja Madeliine ülesse ärkasid. Ja mis sest, et nad olid tegelikult kolm korda tigedamad, kui herilased. See vaade ja olemus olid midagi sellist, mis tekitas tunde nagu oleksime jalutanud kuskil välismaa linnas. Ma ei olnud uneski ette kujutanud, et midagi sellist Eestis oma silmaga näha saab. 

Saime põnnid suure vaevaga autosse tagasi. Õhkkond oli kärarikkalt sõjakas. Katu tõmbas ees pingil valge lipu ülesse ja asus vaenupoolega rahuläbirääkimistele. Lubasime põnnidele, et järgmine peatus on Toila rand. 

Järgmises blogis jõuate koos meiega Toilasse ja kui hästi läheb saate isegi maa alla kaevandama tulla. Vahva, et meiega kaasas käite igal pool ja kaasa elate 🙂

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes!