ERMi rahvas kirjutas meile siin ükspäev ja ütles, et Piltsbergid tulge külla. Ma olen täiega muuseumite fänn ja kui ma oleks koer, siis oleks mul suurest rõõmust saba vehkinud sellise hooga nagu Puhja tuuliku labad viimase sügistormi ajal. Aga ma ei ole koer ja mul pole saba, seega väänasin ma lihtsalt oma tagumiku suurest rõõmust vasakule paremale. Katu arvas, et viisakas oleks laste käest ka uurida, kas nad tahavad muuseumit külastada. See reaktsioon, mis sealt tuli, tõmbas minult rõõmupisara lagedale. Lapsed viskasid õhus kukerpalle ja huilgasid suurest rõõmust. Peagi vänderdas ühe rõõmsa tagumiku asemel neli rõõmust rõkkavat tagumikku. Katu ei uskunud oma silmi ja ta igaks juhuks kontrollis, et kas lapsed ikka said aru, et me ei lähe 67 erineva toruga veeparki, mille katusel asub batuudikeskus ja sissepääsu piletiteks on jäätisetuutud? Nende ülevoolavad rõõmuovatsioonid oleks pigem sobinud sellist laadi uudise, mitte muuseumi külastuse juurde.
ERM-i parklasse jõudes nägime ära, et plikadel oli tõsi taga. Nad lausa tormasid muuseumisse! Mul muidugi jälle suurest härdusest silm vesine ja klomp kurgus. Minu lapsed ja fännavad muuseumit! Vot see on juba midagi.
Minu plaan oli, et läheme ja sööme mõnusalt kõhud punni. Siis on energiat mitu tundi järjest kütta. Sellest plaanist suurt midagi mu kallis naispere ei arvanud. Plikad värisesid suurest ärevusest, et saaks juba näitust kaema minna. Ma proovisin neid küll maha rahustada jutuga, et me nagu korra oleme püsinäitust kui ka Uurali kaja käinud kaemas. Sellel oli hoopis vastupidine efekt. Nagu õli oleks tulle valanud. Nüüd nad teadsid, mida oodata ja kuhu tuttavaid asju vaatama tormata. Peasaalis oli kindlasti vaja ülesse otsida lae all konutav kratt ning uurida kas too vahepeal kuskil toimetamas käinud on. Ja Merimeel oli saamidega Uurali kaja näitusel mingi teema arutada. Kuidagi suutsin ma neile ikkagi jäätised pihku pigistada. Need neelati kahe ampsuga alla.
Eelmine kord me lõpetasime Uurali kajaga. Seekord alustasime. Lapsed olid eelmise külastuse lõpuks üsna kutud ja ma sain ainult poole silmaga selle näituse üle libistada. Seekord oli tunda, et plikad on suuremaks kasvanud. Pikalt lajalt sai uuritud meie sugulusrahvaste kombeid ja nende kohta arutelusid peetud. Need kes on käinud, vast on märganud, et näitus liigub hommikust õhtusse. Alustad hommiku tegevustega ja lõpuks lõpetad poolaaröös. See viimane osa kõnetab mind kohe kuidagi eriti sügavalt.
Peale Uuraleid läksime maalinäitust vaatama. Vot sellega on nüüd sihuke lugu, et siin oleks ilmselt vaja kaasata giidi abi. Meie põnnidele jäi see näitus vast kaugeks. Kuigi Madeliine ja Elnoraga panime kokku ühe pusle ja värvisime ise paar pilti ära. Merimee vaatas koos Katuga mingit värvide maailma tutvustavat filmi, mis otseloomulikult mulle pärast FOMO tekitas. Maale me ühesõnaga pikalt uudistama ei jäänud. Kuid ma olen üpris kindel, et kui meie kõige vanemal tütrel Merimeel tuleb kunstiajaloo tunnis mõni näitusel nähtu taies ettem meenub talle see tore päev, mil me külastasime ERMi.
Peale maalinäitust lendasime me püsinäituse saalile peale. Siin oli tunda, et neiud juba teadsid, mida vaadata. Vahva oli vaadata millise pilguga nad nõks vanematena näitusega tutvusid.
Kuidas on tekkinud juurde püsivust ja huvi küsida süvitsi teemade kohta. Näiteks villa ja lina töötlemise juures peatusime päris pikalt. Ma sain anda edasi neid lugusid, mis mu vanaema mulle on andnud. Need lood said hoopis tugevama tähenduse kui meid ümbritsesid asjad millega vanasti villa töödeldi. Ning tänu lugudele said ka asjad hoopis selgemaks.
Me oleksime suuremate plikadega vast veel põhjalikumalt erinevate eksponaatide juures arutanud, kui meie tiimi kõige väiksem Madeliine poleks kogu see aeg kuskile ära kadunud. Nii kui me hakkasime asju arutama, oli tema juba kuskil saali teises otsas endal sigaduslik nägu peas. Mul polnud mingit huvi teda tuhandete aastate vanuse kivikirvega haruldasi näituse ainueksemplare purustamas näha. Seega oli tunda, et meil on ERMi kohe kindlasti uuesti asjatamist, kui Madeliine on vanem ja püsivam.
Ma ei kujuta ette, kaua meil siis see külastus aega võib võtta. Seekord läks meil jälle mugavalt üle nelja tunni. Madeliine oli pärast ikka täiesti sodi. Eks andis ka see tunda, et preilid polnud muhvigi söönud. Muuseumi suveniiripoe külastus käis meie kõige pisemale korralikult üle jõu.
Seal kohas ei suutnud ta enda tundeid enam valitseda, kui ma ei olnud nõus talle mingeid šokolaadi rosinaid ostma. Selgitasin küll talle, et sellest pakist söödakse heal juhul 10 tk ära ja ülejäänud 100 lendavad autos laiali ning pärast pean mina neid koristama. See jutt neiut ei huvitanud. Poe põrandal vääneldes andis ta kõval häälel märku, et meie tuleviku visoonid siinkohal ei ühti. Merimee tegi sellele asjale lõpu ja ohverdas enda taskuraha ning ostsi väiksele õele need šokolaadirosinad ära. Oi, kuidas ma eksisin oma ennustustega. 10 tk tõesti söödi ära, aga autose läks laiali ainult 50 rosinat. Ülejäänud paki sisu läks meie ööbimis kohas V Spas laiali.
Kindel kvaliteedi märk edukast külastusest on see, et ma ei jõudnud autot käimagi veel panna, kui lapsed juba ühiskoorina tagaistmel nurru lõid.
Mida ma soovitaks teistele vanematele, et lastel muuseumis põnev oleks ja nad õpiksid läbi ajaloo? Selle asemel, et tormata eksponaadi juurest järgmise juurde, rääkige neile lugusid nende eksponaatide juures, kus neid tekib. Isiklik seos tekitab ka lapsele seose mingi konkreetse asja ja uue teadmise vahel. Nagu minul olid seosed villa töötlemisega tänu vanaema lugudele.
Teine asi on, et külastus ei lõppeks muuseumist välja astudes. Me mängisime mängu, mis kõige rohkem meeldis või mis natuke kõhedust tekitas või mis kõige põnevam tundus. See mäng kinnistab ja samas on huvitav nähe teise vaatenurki.
Tänud ERMi perele meid kutsumast! Ma võin julgelt ette hoiatada, et Piltsberge näete te kohe kindlasti veel enda pool.
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
