Muuseum on üks igaaaav ja mõttetu koht…! Lugu sellest, kuidas Piltsbergid ERM-i külastasid.

…sellist lauset ootaks kuueaastaselt lapselt küll. Mäletan, kuidas meid omal ajal klassiga kuskile tolmusesse muuseumisse topiseid vaatama viidi. Ülimalt vaikselt pobisev giid seletas grupile midagi, mida kuulsid ainult esireas olevad nohikud. Samal ajal üritas õpetaja kuidagi hallata tagumise rea marakratte, kes pidasid maha kakluse kumb enne lõvi topise seljas ratsutada saab. Enamus klassist lonkis tujutult haigutades kaasa. Mul oli sellegipoolest põnev, sest olin lugenud lugematul hulgal entsüklopeediaid ja fännasin loodusfilme. Täiega jooksis multikas silme ees! Muuseumid on mulle alati meeldinud. Seal on mingi maagiline atmosfäär. Ja õnneks on see sama geen kandunud edasi ka mu tütardesse. 

Käisime eelmisel nädalavahetusel Tartu kunnil Henryl külas. Aitasime korraldada Jakobsonide pere kaksikutele metsasünnari. Kui juba nii pikk reis sai ette võetud, tuli idee seda rikastada ERMi külastusega. Idee muideks andiski meile Henry pere. Nägin nende insta storydest, et seal on avatud muinasjutu teemaline näitus ELAS KORD… Mul polnud kahtluski, et plikadel saab seal põnev olema.

Tegelikus oli aga veelgi üllatavam. Merimee ja Elanora ei suutnud autos isegi magama jääda. Nende ootusärevus oli lihtsalt nii suur muuseumi ees! Ma saan aru, et mõnda veekeskusesse või Lottemaale oleks sõit olnud, aga muuseum… 

Jõudsime ERM-i lõuna paiku. Tegin ettepaneku enne külastust kõhud kenasti punni süüa. Merimee vaatas mind sellise pilguga nagu oleksin temalt just jõuluvana käest kingituseks saadud kommikoti käest ära võtud.

Saime lõpuks ikka neiud nõusse, et targem on ikka enne külastust lõuna ära teha. Väikeste laste vanemad teavad väga hästi, mis hakkab juhtuma lastega siis, kui veresuhkur on alla kriitilise piiri langenud. Meil polnud plaanis rahuliku muuseumi miljööd kolme undava udupasuna üürgamisega rikkuma hakata. Toidud muideks on ERM-is mega head! 

Alustasimegi ELAS KORD…näitusega. Aeg on ikka mõnusalt edasi läinud. Kohe sisse astudes haaras näitus meid endasse. Lastele on ülimalt oluline, et nad saavad ise katsuda eksponaate ja neid elama panna. See näitus sõna otseses mõttes elas! Staatiliselt klaasseina taga seisvatest tolmustest topistest oli asi sama kaugel, kui Assamalla küla Londonist.

Ma ei tahaks sellest näitusest pikemalt rääkida, sest seda peab lihtsalt omal nahal ära kogema. Kui kõik ette räägin, oleks see sama nagu räägiksin super põneva seebika lõpu ette ära. Kindlasti varuge selleks külastuseks aega. Seal näitusel ajataju lihtsalt kaob. 

Tõelised üllatused algasid tegelikult alles siis ,kui me püsinäitust vaatama läksime. Seda oli ette aimata, et plikadele läheb muinasjutu teema peale. Ei mina ega Katu polnud varem ERMi külastanud ega teadnud, mis meid ees ootab. Mul oli ikka veel kuklas eeldus, et nüüd sai lõbus osa läbi ja algab jauramise ajastu. Võta näpust! Tegelikus oli hoopis midagi muud. Alustasime algusest, milles tutvustati nüüdisaega. Me olime Katuga ikka super õhinas, kui saime näha enda nooruspõlve (Katu jaoks lapsepõlve) videosid, asju ja tegevusi. Selle nostalgialitakaga nakatasime me lapsi ka.

Dziisas, nad olid nagu käsnad. Eriti Elanora, kes sisuliselt iga asja peale tulistas välja küsimuste laviini. Enne edasi liikuda ei saanud, kui need kõik olid ära vastatud. Tihti võis vastus tekitada järgmiste küsimuste laviini. Nagu lohe, kellel pea ära lüües tuleb kaks asemele. Muideks lohedega saate ka võidelda ERM-is.

Mida edasi kõndisime, seda rohkem ajas tagasi läksime. Ma olin omadega täitsa sees. Vanaema juures nägin ma väiksena, kuidas päriselt vokil villa kedrati ja kappide asemel olid riidekirstud. Sain kõik oma mälestused plikadele edasi kanda. Väga ägedad olid videod, mis mõnede eksponaatide juures olid. Need näitasid, kuidas neid asju vanasti valmistati. See oli nüüd koht, kus ma sain küsimustele vastamisele pausi teha. 

Päris saali viimases osas olid veel Siima Škop muinasjuttudele joonistatud illustratsioonid. See osutus Elanorale tõmbenumbriks. Mina kammisin samal ajal kõrval toas Nõukogude Liidu aegseid plakateid. Oi, millise vaibi need andsid. Pole ime, et noored hordide viisi pioneerideks tormasid või viisaaastaku plaane turbo kiirusel täideti. 

Viimane maiuspala oli näitus UURALI KAJA.

Testisime, kas põnnid ikka jaksavad seda uudistama minna. Hüüdsin kõval häälel, kas keegi kommi soovib? Mitte mingit reaktsiooni. Uudishimu oli lihtsalt nii suur. See oli vaieldamatult minu lemmar näitus. Väga osavalt olid visuaalid sulandatud ühte interaktiivsete mängude ja eksponaatidega. Ilmselgelt paelus see ka lapsi.

Minul lihtsalt on suur austus ja huvi olnud enda hõimlaste vastu. Võib olla sellest, et lapsena vaatasin ülemäära palju Lennart Meri dokke või on asi selles, et mu vanaisa oli Karjala soomlane. Mind on kogu aeg kiskunud mingi vägi tundrate poole. Mida tasub tähele panna on see, et iga ruum on erinev päeva osa ja aastaaeg. Siinkohal jätan selle avastamise rõõmu jälle teile 😉 

Praegu on koolivaheaeg täies hoos käimas. Piltsbergide soovitus on kindlasti plaani võtta ERM-i külastus. Ma võin teile kinnitada, et igavast sussilohistamisest on asi kaugel. Meie külastus kestis märkamatult 4 tundi ja isegi kõige pisem kahene Madeliine ei teinud selle aja jooksul ühtegi jauramist. Suurtest ma ei hakka rääkimagi. Tegelikult tekkis meil Merimeega suisa probleem, kuidas ta muuseumist välja saada. Kui olete juba käinud uusi näitusi vaatamas, jagage muljeid. Ja kui veel pole, siis minge vaadake üle ja tulge jagage, siis.  Kassas öelge kindlasti salasõna “Piltsbergid” ja saate piletitelt -20% allahindlust 😉

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.