Elas kord üks perekond Kellusid. Mitte ennemuistsel ajal, vaid täitsa tänasel päeval. Ja polnud nad ehitusel müüriladujate poolt kasutatavad kellud, vaid perekonnanimi oli Kellu. Minu arust üpris armas nimi. Seda arvas ka pereema Liisa, kui omal ajal altari ette astus koos perepea Kenno Kelluga. Nende kaks last olid loomulikult ka Kellud. Tütar käis veel lasteaias, kuid poiss oli just sügisel alustanud kooliteed. Elasid nemad hubases äärelinna majas üsna tavalist pereelu. Isa töötas kontoris teisel pool linna. Pereema sai oma tööd teha kodukontoris. Nõnda võitis ta kõvasti aega ja alati ootas õhtuti perekonda soe söök ning korras kodu.
Pikenevad õhtud, esimesed lumerätsakad ja tänavavalgustitel põlema süüdatud jõulutulukesed andsid märku, et lähenemas on jõuluaeg. Kellude perele meeldisid jõulud. Kenno otsis juba novembri lõpus panipaigast välja jõulutuled ja kaunistused. Koos lastega sai hoov ja maja tulede särasse löödud. Liisa lõi kodu eriti hubaseks jõulu nipsasjakestega, mida ta äärmise stiilitundega oskuslikult igasse tuppa paigutas.
Kellude kodus oli kätte jõudnud see aeg, kus majas heljus piparkoogi aroom. Õhtuti kogunes pere kamina ette, kus koos lauamänge mängiti, mille kõrvale vürtsikat jõuluteed joodi. Lapsed krimpsutasid moe pärast nina, kui lonksu võtsid. Ise uhkusega kiites, et küll on kibe, kuid vapralt saadi tassitäiest teest jagu ning tihti küsiti juurdegi. Taustaks mängisid nii uued, kui vanad jõulualulud, äratades ellu vanu lapsepõlve mälestusi vanematel ja luues päris uusi lastele.
Hommikuti olid päkapikud nagu kord ja kohus sussi sisse sokutanud head ja paremat. Tühjenevad aknakesed advendikalendrites andsid märku, et jõulud pole enam kaugel. Samuti andis sellest märku jõulustressi kasvamine. Oot oot, kuidas saab olla nii idüllilises jõule armastavas peres jõulustress? Ja mis asi see üldse on? Ega tervel perel seda stressi tulnudki. Lastel oli väga chill. Perepoeg teadis, et kohe kohe on ees koolist mitu nädalat puhkust. Sama pikk puhkus lasteaiast ootas ka pisipiigat ees. Oli ka vanematel töölt kuni uue aasta teise nädala alguseni puhkus võetud.
Stressi tõi majja jõulude lahutamatu osa, kingitused. Nagu igal aastal, lootsid vanemad ka seekord viimse hetkeni, et Jõulumees teeb sellel aastal oma lubatud tööd ja laseb päkapikkudel kingid valmis teha. Paraku ei tulnud põhjanabalt ühtegi märki sellekohasest tegevusest. Kingitused jäid ka sellel aastal vanemate õlule.
Igal hommikul tööle sõites ragistas Kenno pead, mida kinkida kaasale. Täpselt samad mõtted olid tal peas lõunal käies ja pärast koju sõites. Samal ajal andis Liisa märku, et ootab Kenno poolt laste kingituste väljamõtlemiseks toetust. Vaene mees oli niigi jännis naisele kingiga, nüüd veel see surve ka. Liisa jälle oli hädas, mida Kennole kinkida? Laste kingid hakkasid juba kergelt visualiseeruma. Õnneks oli perepoeg nii enda kui ja väikese õe soovid jõulumehele kirja pannud ja lasknud enne kirja ärasaatmist emmel õigekirja kontrollida. Liisal oli stressikoht veel selles, et peres oli üks auto ja hädasti oleks tahtnud päeval näpstada paar tundi, et linna poodidesse sõita, et ühineda teiste saatusekaaslastega ning minna kaubamajasse kingijahile. E-poed on õnneks olemas, aga kui ikka oma käes kingitust keerutades uurid, saad päriselt pihta, kas tekib see õige tunne või mitte.
Nõnda siis oligi Kellude perre tulnud jõulustress, mis röövis oma osa sellest õhtusest perega koos olemise hubasusest. Võttis ära killukese sära jõulutuledelt. Tõmbas ära tähelepanu toas hõljuvatest jõuluaroomidest. Ikka ja jälle läks mõte sellele, mida kinkida? Kingitusi ära ka ei saanud jätta. Liisa peres oli kombeks ikka ja alati teha üksteisele palju kinke. See oli nende jõulutraditsioon. Kenno lapsepõlv oli üsna kasin. Tema perel polnud majanduslikult kiita. Kingitusest ei jäänud ta kunagi ilma, kuid sel ajal kui klassivennad said vingeid legosid, pidi tema leppima karbi värvipliiatsitega. Nüüd soovis Kenno, et tema lapsed ei peaks millestki puudust tundma.
Mõned päevad enne jõule sündis jõuluime! Liisale helistas sõbranna ja kutsus ta keset päeva kohvile ja tegi ettepaneku, et läheks teeks ühe ropsuga poes ka tiiru ning vaataks mõned puuduvad jõulukingid. See sobis kenasti, sest eelnev õhtu oli voodis enne magamaminekut saanud läbi arutatud laste kingitused. See omakorda vabastas Kenno ühest stressikoormast, tänu sellele oli tal hommikul tööle sõites kohe päris mitu head kingi ideed nagu naksti Liisale olemas.
Jõulude hommikul äratas vanemaid laste rõõmukisa. Jõulumees oli käinud ja kuuse alla hunniku kinke jätnud!!! Läks lahti suuremat sorti kinkide lahti rebimine. Ka see käib jõulude juurde. Peale viiendat kingitust oli pisipiiga hullumas. Üks kink vingem kui teine. Samal ajal viskas perepoeg oma kinkide peale suurest rõõmust hundirattaid. Vot see tegi hinge soojaks! See oli see hetk, mida vanemad soovisid näha. Laste siiras rõõm. See oli seda stressamist väärt. Ka kaasade üksteisele kingitud kingitused tegid seest soojaks.
Paraku hakkas see rõõm juba järgmisel päeval lahtuma. Lapsed said küll hunniku mänguasju, kuid kuna neid tuli korraga nii palju, siis ega kõigiga korraga mängida saanud. Nõnda jäidki osad lihtsalt vedelema. Nädala aja pärast oli rõõmust saanud hoopis kurjustamine. Kenno oli kergelt ärritunud, kui ühest elutoa otsast teise ei saanud kõndida ilma et iga teise sammu järel mõnele mänguasjale otsa poleks astunud. Õhus lehvisid lubadused jõulumehele kingid tagasi saata, kui nende eest ei hoolitseta.
Kuukene peale jõule oli tulnud hoopis lastele jõulukingituste stressi järelmõju. Palju mänguasju tähendas palju rohkem toa sassi minekut. Mis omakorda tähendab rohkem koristamist. Poole aasta pärast olid pooled kingitused leidnud oma tee prügikasti. Lõpeb nende mänguasjade tee korstnas. Enamus pakendeid ja mänguasju oli valmistatud kaugel Hiinamaal, tooraineks vana hea nafta. Nüüd pääsevad need mürgid ja miljoneid aastaid maapõues olnud kasvuhoonegaasid vabadusse. Selleks ajaks kui Kellude pisipõnnid on sirgunud täiskasvanuteks, ootavad neid ees suured katsumused. Nende koduplaneet on muutunud.
Tegelikult ei pea nad seda ootama kakskümmend aastat. Suured maastikupõlengud on täna juba normaalsus. Miljonid kliimapõgenikud Lähis-Idast ja Aafrikast ei hakanud eile rändama, vaid on juba mitmeid aastaid Euroopasse sisenemas. Surnud elutud alad meie omas Läänemeres on paarikümne aastaga kõvasti laienenud. Korallrahud meredes surevad. Metsikut puutumata loodust võib vaadata vanadest dokumentaalfilmidest, sest see on nii haruldaseks saanud. Supertormid ja ekstreemsed ilmastikuolud koguvad hoogu. Need asjad ei juhtu üleöö ja sellepärast me neid nii ei taju ja vägisi tahame pea liiva alla peita, et kliima ei muutu.
Kui Kenno ja Liisa oleks vaid korra saanud näha, kuidas nende tänased otsused mõjutavad nende laste tulevikku paarikümne aasta pärast, oleksid nad kinkinud neile hoopis kergema tuleviku. Vanemad ei tahtnud paha. Nad tahtsid ainult oma siirast armastust näidata… Võib olla kahekümne aasta pärast on meie kodumaale saabunud nii palju moslemitest kliimapõgenike, et jõule ega eestlasi ei mäleta enam õieti keegi.
Jõuludest on saanud juba ammu ülemaailmne kommertspüha, kus ostetakse kokku miljonite tonnide viisi pahna, mida keegi ei vaja. Tihti täidab see kingitus ainult ühte eesmärki – pakkuda mõneks hetkeks suurt rõõmu. Paraku tuleb see viivuke rõõm üsna tumeda tuleviku arvelt.
Ma kutsun kõiki ülesse vähem kinke ostma! Vähem kinke tähendab esiteks vähem jõulustressi. Teiseks jääb kindlasti raha järgi. Selle võite hoopis mõnele ühisele elamusele panustada või reisifondi panna. Kolmandaks teeme me üleliigsete kinkide mitte ostmisega hoopis hindamatu kingituse tulevastele põlvedele. Muudame meie kõigi jõulutraditsioone nõnda, et meil oleks homme ka tore toimetada siin ühises kodus planeet maa. Ei ole ma puhas poiss selles loos. Ma olen olnud Kenno nahas. Ka mina kuhjasin jõulude ajal oma lapsi kingitustega üle. Ja oi, kui kenasti ma tean seda jõulukingituste stressi. Küllap ka Sina armas lugeja saad ennast mõne nurga alt samastuda perekond Kellu looga.
Ma soovitan kinkida lastele ja oma kaasale kõige väärtuslikuma kingituse – oma aega. Seda ei saa kuskilt osta ega juurde tellida. Küll saad sa seda ära pakkida ja kuuse alla panna. Kingid kaasale näiteks mõnusa vannivahu ja või eriti hää aroomiga massaažiõli ja pärast teed talle koduse spa. Lastele teed hunniku kinkide asemel hoopis paar kingitust ja kingi need sellised, mida sa ka ise hea meelega nendega koos mängid. Ehk kingi neile oma aega. Näiteks lauamäng, magnetist klotsid või minu poolest või kelk. Oluline on, et teete koos midagi ja et kingitus tolmama ei jääks. Kuuse alla peab ju ikka midagi panema, aga tee seda vastutustundlikult.
Lisaks soovitan sul kinkida heategevusse ja seda teha koos lastega. Nõnda harjutad neid juba varakult maailmale tagasi andma, mitte ainult võtma. Me valisime koos vanemate tüdrukutega välja lehel www.armastanaidata.ee kaks annetust. Üks läks projektile vanem vend , vanem õde ja teine MTÜ Eesti metsa abiks. Lastega koos arutasime need kingitused läbi. Vanema venna/õe projekt teeb nii mõnegi lapse rõõmsaks ja MTÜ Eesti metsa abiks seisab selle eest, et meil oleks jätkusuutlik looduse elurütmi arvestav metsa majandamine ehk juba kingitus paremasse homsesse. Ja alati on hea mõte kinkida mahepõllumajanduse tooteid. Mahepõllumehed ei koorma loodust ega kasuta mürgiseid kemikaale. Nõnda toetad selle valdkonna arengut ning teed nii enda tervisele kui ka keskkonnale head.
Ma tänan, et kaasa mõtled ja loodan, et vähemalt mõnda see lugu pani teisiti oma otsuseid seadma. Iga väike samm loeb. Palun tee üks kingitus endale, oma lastele ja kogu maailmale, vaata ära need kaks filmi Breaking Boundaries: The Science of Our Planet ja David Attenborough: A Life on Our Planet. Need filmid teevad puust ja punaselt selgeks hetke olukorra ja selle üsna kurva stsenaariumi, mille poole kihutame, kuid annavad ka lootust andvaid vihjeid, milliseid otsuseid saaksid Sa teha, et asjad nõnda pekki ei läheks.
Olge hoitud ja kaunist jõuluaega. Stressake vähem, võtke chillilt ja nautige igat hetke sellel maagilisel jõuluajal!
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
