Piltsbergid võtsid koera ja mitte mingi tavalise krantsi.

Katu on oma isalt pärinud huvitava kaasavara. Selleks kaasavaraks on ettevaatusele orienteeritud käitumismuster. Lihtsamalt öeldes ärkab ta vahel öösel selleks ülesse, et kontrollida, kas uks on ikka lukus või mitte. Kodust välja sõites oleme nii mõnigi kord otsa ringi keerama, sest ta ei ole kindel, kas triikraud on seinast välja tõmmatud. 

Mina olen jälle vastupidi selline “usaldan elu” tüüpi inimene. Mul pole mingit probleemi kuskile Kopli kaugemasse kahtlase atmosfääriga tänavasse auto parkida, rahakott kõrval istmele jätta ning auto uksi lukustamata terveks päevaks esmaabikoolitusele minna. Just nii ma tegin eelmisel suvel. 

Selles suhtes meeldib mulle Katu turvalisuse friigi värk, et see tasakaalustab minu “jätke võtmed väljapoole, kui te lahkute!!” ellusuhtumist. Ma kasvasin ju keset metsasid. Kui seal kodunt ära läksime, panime harjavarre ukse najale. Kui oli rohkem viitsimist, siis kirjutasime pättidele kirja: “Palun, ärge vanaema sukasahtlist tema kirsturaha pihta pange ja kui külmikust pühapäevase koogi jääke sööma hakkate, siis nuusutage enne ega pahaks pole läinud!”. Ei käinud meil seal kandis mingeid pätte, aga mis meid kollitasid, olid tulekahjud. 

Eriti hirmus oli äikese ajal. Meie majasse lõi äike korra sisse. Mis sest, et korralik maandus oli olemas, tõmbas elektrikapi ikkagi sodiks. Just see maandus päästiski tol korral kõige hullemast. Naabrite suvilal kahjuks nii hästi ei läinud. See põles maani maha. Äike tegi oma töö. Naabrinaine jõudis Tallinnast maja võtmega kohale selleks hetkeks, kui tuletõrjujad viimaseid leeke kustutasid. Irooniline selle asja juures oli, et põhimõtteliselt oli lukustatud välisuks ainuke asi, mis tulest puutumata jäi. 

Tule suhtes ettevaatlikkuse koha pealt oleme Katuga ühel lainepikkusel. Äikese ajal või pikemalt kodust eemale sõites kisume kõik tundlikuma elektroonikaga kodumasinate sabad seinast välja. Tulega ümber käimist õpetame lastele maast madalast. 

Elame ahjuküttega korteris. Meil on küll muud võimalused ka korteri soojendamiseks talvel, kuid mulle meeldib see loomulik ahju soojus tunduvalt rohkem, kui õhksoojuspump või põrandaküte. Tänu laste olemasolule ja ahjuküttele on meil igas toas suitsuandurid ja vinguandurid. 

Kevadel hakkas Katu soiguma, et tead, sellest on vähe, võtame ikka NUBLU ka kampa. Ma ei saanud asjale pihta, miks meil on vaja võtta mingit jubinat, mille eest peame iga kuu välja käima pea seitse euri. Me töötame ju enamus ajast ise kodus. Elame väikeses kortermajas, kus enamus tegelasi on samuti kodukontoris või siis kodused pensionärid. Kui ongi ming jama ja suitsuandur peaks vinguma hakkama ning meid kodus pole, siis keegi ikka kuuleb. 

Minu argumendid olid nii tugevad, et selle lahingu võitsin ma ilma et Katu oleks midagi proovinudki vastu tulistada. Võisin oma eluga täitsa rahule jääda , kuniks saabus suvi. Tulime kuskilt küla pealt, olime omadega päris hilja peale jäänud. Lapsed igatahes norskasid tagaistmel, eks isegi oleks sama tahtnud teha.  Koduukse ees tabas paraku Katut ebameeldiv üllatus. Ta oli välisukse võtme kuskile rabasse või metsa ära kaotanud. 

Meie trepikoja esimese korruse rahvas oli kõik lennus. Noored inimesed, suvi ja puhkuste aeg, mida sa ikka siin linnas kopitad. Kõrval trepikojas elab pensionärist naabrinaine, kellel on meie trepikoja võti. Selleks ajaks olid poolunised lapsed ülesse ärganud ja alustanud ühiskooris unesegast lõugamist. Kisa oli nii võimas, et isegi vabatahtlike pritsumeeste puhkpilliorkester ei oleks suutnud seda ületada. Paraku ei aidanud minu kopsimine ega lihast ja luust läbi käiv laste kisa kuidagi naabrinaise äratamisele kaasa. Pidime hoopis Katu ema juurde keset ööd sõitma ja temalt varuvõtmed tooma. 

Järgmisel hommikul oli Katul kohvitassi taga selline nägu peas, et nüüd tuleb sealt suunast kohe miskit väga tarka. Ta võttis uuesti ette turvalisuse teema. Kui vaja kodu hiirtest tühjaks saada, võtame kassi onju. Hiiri meil pole. Järelikult kassi pole vaja, aga kui vaja meie äraolekul kodu turvaliselt hoida, peame võtma valvuri – koera. 

Mul jooksis juba silme ees multikas sellest, kuidas pean keset vihmast sügist külmetades koeraga jalutama ja kilekotiga naabrimehe murult junne noppima, samal ajal naerab naabrimees koos perega soojas toas minu kannatuste üle. Pole minu teema ütlen ausalt. Mulle koerad meeldivad, aga sellisel juhul peab olema meil mõlemal piisavalt vabadust ja avarust. 

Katu arvas, et eilne vahejuhtum oli hea näide sellest, et pole meie tavalistest suitsuanduritest miskit kasu. Isegi kui need peaks kõik koos üürgama hakkama, aga keegi ei kuule seda, siis mis kasu neist on. Mul käis sees kergenduse ohe. Sain asjale pihta, et koera all mõeldakse Nublut. Selles valguses mulle Nublu sobis väga hästi. Valvab kodu kenasti vaikselt, ei pea kuskil pissitamas käima ega midagist. Kui peaks patarei tühjaks saama, on tüüp nii tark, et teavitab ise inimesi, kes uue pataka saadavad. Olgugi, et pättide eest ta suurt kaitset ei paku,  kuid pätid jätavad midagi ikka alles, siis tuli ei jäta midagi… Tuli võtab kõik. 

Nublul on sees vingu- ja suitsuandur mõlemad. Lisaks on tal sees SIM-kaart. Nii et, kui kodus peaks miski tuline situatsioon toimuma meie äraolekul, teavitab ta turvateenistust. Ma  saan panna kolm numbrit, kellele kõne tuleb. Kui ma vastu ei võta, läheb kõne mul ämmale, kes elab paari minuti kaugusel või siis naabrimehele. Viimastel aastatel on igasuguseid elektrividinaid meie ellu juurde tulnud ja pole miskit siin imestada, et kärssavad juhtmed täna nr üks tulekahjude põhjustaja on. Tihtilugu päästab kohene reageerimine suuremast jamast. Ja kui meist kolmest ka kellelgi pole võimalik asja üle vaatama minna, saadab turvateenistus oma meeskonna välja. 

Tegin peale Katu juttu uued arvutused. 6,90 euri teeb aasta peale 82,80 euri. Kui ma vaatan meie tänast korteri väärtus, siis see on ikka kaduv väike summa võrreldes sellega, mis kahju ta suudab ära hoida. Nii et sellel korral polnud mul Katule mingeid argumente vastu laduda ja me saime endale nüüd ühe truu kutsu nimega Nublu.

 

Meie soovitus on kindla peale endale Nublu soetada, kui teil on kodus väikesed lapsed. Olenemata sellest, kui palju neile lasteaias või koolis tuleohutusest rääkitakse või kodus sellega tegeletakse, ei tea me kunagi, kuidas laps kriisiolukorras käitub. 

Mäletan lugu, kuidas mu klassivenna õde pidi enda korterisse sisse põlema. Plika praadis rohke rasvaga mune. Samal ajal multad telekast käisid. Tähelepanu söögitegemiselt läks põnevale multale. Pann kuumenes üle ja õli tõmbas leegi ülesse. Selle kustutamiseks läks pannile köögilaual olnud lillevaasi sisu koos vee ja lilledega. Võite ise arvata, mis edasi juhtus. Põlev õli lendas kardinatesse ja mujale kööki laiali. Tüdruk ehmus nii ära, et puges lastetuppa voodi alla peitu. Õnneks oli tähelepanelik naabrinaine kodus, kes abi kutsus ja suurema jama ära hoidis. Pärast uuriti, miks tüdruk ise abi ei kutsunud, kuigi koolis oli sellest ju räägitud, mida tegema peab, kui punane kukk valla pääseb. Ta ütles, et kartis vanemate käest riielda saada ja jube hirm oli tule ees. 

Lisaks soovitan Nublu kingiduseks vanematele inimestele viia. Ka neil võib pann liiga kauaks tulele ununeda või läheb siiber liialt vara kinni. Nublu saab siinkohal elusid päästa. Hoidke ennast ja oma lähedasi. 

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫