See hirmus ülemakstud Lottemaa!

Lõpuks ometi laste aastaid kestnud tungival soovil saime Lottemaal käidud. Ma lükkasin seda külastust pidevalt edasi. Põhjuseks, et olin kuulnud mitmelt lapsevanemalt, kui kallis see ettevõtmine on. Mulle oli jäänud mulje, et tegemist on totaalselt ülemakstud teemapargiga, kus on odavalt kolm lobutiku kokku löödud. Mööda parki loivavad ringi kurnatud ära kulunud kostüümides tegelaskujud, kes lastele laisalt plaksu löövad. Söögiks on seal pool palka maksvad lägaburgerid. No ei kutsu siuke pilt onju. Kuid mind jäi siiski häirima, et mille pagana pärast need samad vanemad, kes mulle sellise pildi olid ette maalinud, ikka ja jälle aasta aastalt seal iga suvi vähemalt korra käivad. Järelikult pidi selles loos midagi sellist olema, mis lapsi ikka ja jälle tagasi tõmbab. 

Pidin selles ikka oma silmaga veenduma. Tegime lastele teatavaks päev enne Lottemaale minekut, et homme on see püha õnnistatud päev. (Kardan, et kui oleks nädal varem selle uudise välja hõiganud, oleksid nad lihtsalt ootusärevusest plahvatanud). Kõrvakilesid purustavate rõõmuhõisete saatel saime nad õhtul sekundiga magama. Tegin neile selgeks, et mida kiiremini magama lähete, seda kiiremini hommik tuleb. Me ise Katuga polnud tegelikult üldse ennast selleks külastuseks ette häälestanud. Tegelikult oleks ma parema meelega hoopis vannitoaremondi järgset segasumasuvilat korteri taoliseks tooteks tagasi tuunida üritanud. Paraku meil mingit muud sobivat päeva lähituleviku kalender ei pakkunud ja pidime koristamisele ning Katu pildistamisele pausi tegema.

Pärnusse sõites keeras ilmataat korralikult veekraanid lahti. Konkreetselt ämbrist kallas vett. See ei andnud kuidagi entusiasmi juurde, kuigi kõik Katu telefonis olevad ilmaäpid kinnitasid nagu ühest suust, et Pärnus laksab terve päev päike. Vahetult enne Pärnut see tõesti nii ka oli. Söidu ajal sain mitu korda Elanora käest pikki pead, et Yummikommid maha olin unustanud. Need, kes meie Tartu seikluste blogi on lugenud teavad, et leidsime väga ägeda triki yummikommi öko lutsukate näol, kuidas vältida olukorda, et auto tagumisest pingist ei saaks kõiki kaklusreegleid eirav poksiring. Meil kahjuks seekord esines päris mitmeid intsidente.

Lottemaa parklasse jõudes nägime rongil Tartu Kunni Henryt, kes teps mitte üksi ei plaaninud lustima minna, vaid oli ka pere kaasa võtnud. Lapsed läksid täiesti pöördesse üksteist nähes. Nad oleks kohe selle rongi peale tormanud. Paraku meie Katuga ja Madeliine käru poleks mahtunud lihtsalt peale. Pole hullu, rongid parkla ja Lottemaa vahel sõidavad iga natukese aja tagant. Pean tunnistama, et mul ei olnud hommikul just kõige parem tuju ja ega ei olnud see muutusi näidanud ka parklas, kuid kui rong liikuma hakkas ja laste rõõmsad kilked üle rataste müdina kõlasid, toimus mul sees käigu vahetus. 

No ja kui me Lottemaa rongijaama jõudsime ja meid seal laulu ja tralliga vastu võeti, hakkasid mul juba sees päris mõnus. Lapsed olid selleks hetkeks juba täiesti pöördes ja oleksid lihtsalt otse amokki kihutanud, kui me poleks neid kohaliku kärusse pannud. Iga tegelelane, kes vastu tuli, tervitas meid ja kiitis meie pere julget riiete värvivalikut. See ei tulnud neil üle moka, vaid nad tegid seda täiesti siiralt. Ja ilusaid sõnu ei öeldud ainult meile, vaid kõigile, kes vastu tulid. 

Esimese viieteist minutiga oli asi selge, et eelnevad õudusjutud ei vasta ühestki otsast tõele. Kõik tegelased olid totaalselt oma rolli sisse elanud. See, millise entusiasmi ja poweriga nad ringi lustisid, oli hämmastav. Inimesed nautisid oma tööd sedasi nagu see ei olekski nende töö. Minu lemmar tegelaseks sai jänes Ave. Ilmselgelt suutsime lapsi rekordiliselt 12 minutit kärus hoida, kuni nad plehku panid. Käru ei jäänud aga teps mitte tühjaks, sinna ronis jänes Ave, kes aitas mul kärulihasemusklit treenida, ise samal ajal mulle ümbrust ja tegelasi tutvustades. Hoolimata sellest, et olen Lotte filme umbes 1000 korda näinud, ei ole ma seda piisavalt põhjalikult teinud ja nii mõnigi karakter tuli meelde tuletada. 

Programm, mis seal toimus, tõmbas mul karbi korralikult lahti. Igal pool juhtus midagi ja sai uudistada. Ma tunnistan ausalt, et olin ise sama elevil nagu lapsed. Kimasin põnnidega ühest majast teise. Ja kui vahepeal mõni põnn maha pudenes või märkamatult kuskile plehku pistis, ei olnud seda muret, et temaga midagi juhtub. Mõni Lotteküla elanik korjas ta endale sappa ja toimetas temaga nii kaua, kuni vanemad ta ülesse leidsid. Näiteks suutis meie kõige väiksem  Madeliine silmapiirilt ära haihtuda. Ostisin teda turuplatsilt meetrikõrguselt, kuid ei midagi. Tõstsin pilgu kõrgemale ja ta oli ennast jänes Ave sülle sättinud, et purskaevu uudistama minna. 

Me olime veendunud, et väsinud maskottitest ega kartulikastidest kokku klopsitud puulobutikest polnud haisugi. See, kuidas kõik Lottemaa elanikud oma rolli sisse elasid ja millise kirega tegid, kustutas minu arusaama ülemaksmise eest täiesti. Ma olen ise sellist tööd teinud ja tean palju energiat peab andma. Samas ma tean, palju laste rõõm energiat tagasi annab, aga seda ainult sellisel juhul, kui naudid oma tööd lastega. Ja need tegelasid olid ikka väga hästi valitud, sest nad täiega lustisid. Terve päev kestva programmi eest olen nõus 20 euri inimese peale välja käima küll. Mõni paaritunnine kontsert maksab tihti rohkemgi, kui see möll siin. Kuid see, mida sa tagasi saad, on väärt kordades rohkem, kui panus, mis ise välja käid.

 Järgi olid proovimata veel söögid. Igaks juhuks tegin enne luuret ja vaatasin, mida inimestele lauda viiakse ja kas keegi minesab ära, kui arvel summat näeb. Ei näinud ma ühtegi lägaburgerit ega ka ei viidud kanderaamil ühtegi šhokki sattunud vanemat minema, kes oleks pidanud peale söömist endale lisatöökohta otsima minema.  Meil läks terve pere  lõuna maksma 20 euri. Mis on minu arust väga timm, sest üldiselt kipub see summa mistahes väljas söömise puhul olema vähemalt kaks korda suurem. Maitsetu lägaburksi asemel sõime Katuga hoopis mega maitsvat päiksekuivatatud tomatitega pitsat, lapsed nosisid friikaid, mis kohe kindlasti olid parema mekiga, kui kuskilt putkast ostes.

Me jäime megalt rahule oma külastusega. Minu lemmar osa oli rongi peale saatmine. Kõik tegelased tulid meid saatma. Käis siuke tants ja trall nagu nad polekski terve päev sama poweriga ringi möllanud.

Minu soovitus on kindlasti jääda lõpuni ja see kõik ise ära kogeda. Me mõlemad Katuga pidime tunnistama, et ühest päevast jäi väheseks. Võib olla, kui see oleks meie mitmes külastus, ei oleks nii hull lugu. Mida ma kindlasti soovitan, on olla ise ka aktiivne, meisterdada, laulda ja tantsida kaasa. See tõmbab lapsed käima ja endal on ka hoopis teine elamus. Ja raudselt varuge aega, et seal terve päev mööda saata. Kõrget mürgeldamise ja elamauste kvaliteeti näitas see, et lapsed jäid magama enne, kui jõudsin turvavöö kinni panna. Terve tee oli mõnus ühtlane norin üleval! Piltsbergid tänavad kogu Lottemaa pere selle eriskummaliselt vägeva elamuse eest!

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes!