Suvi.

Palun ärge laske ennast eksitada sellest minimalistlikust pealkirjast. Tegemist ei ole Oskar Lutsu menuromaaniga. Saate hoopis osa killuksesest Piltsbergide suvest. Viimased aastad on suvi olnud tegusamaid aastaaegasid meie pere elus. Ja eks ta ole õige ka, sest looduses on ka ikka kevadel ja suvel seda sagimist kõige rohkem.

Rohkematele toimetamistele lisab nüanssi juurde asjaolu, et suuremad kratid on nüüd lasteaia asemel kodus. Igasugust keskendumist vajavad tegevused nagu näiteks kirjutamine võid kohe eos ära unustada. Ma olen siin ikka nii mõnedki korrad proovinud seda asja. Vaatad, et tšikid on jäägitult süvenenud kodu või poe pidamise mängu. Teed igaks juhuks mõned testküsimused nagu kas keegi süüa tahab või välja mänguväljakule minna? Kui mingit reaktsiooni ei järgne, köhatad hääle puhtaks ja küsid kõva selge häälega lõpubossi küsimuse. Kas keegi kommi tahab? No kui sellele ka mingit vastust ei tule, tähendab see seda, et mängus ollakse ikka täiega sees. Nüüd on õige hetk hiilida vaikselt arvutituppa kirjutama.

Šveitsi kella täpsusega on viie minuti pärast plikadel asi selge, et toimub mingi kahtlane värk. Nad tajuvad seda kuidagi oma kuuenda meelega, et paps keskendub kõrval toas. Igal juhul selline meelevaldne olukord, kus keegi rahus saab keskenduda ei saa, kesta nende valvekorra ajal.

Esimesena lendab areenile Elanora. Ilma igasuguse taktitundeta lajatab ta keset arvutiklaviatuuri karumõmmi istuma ja surub lusika mulle kätte, et ma karu seni söödaks, kui tema tööl käib. Tuleb välja, et nad mängivad Merimeega kodu mängu, kus Madeliine on vanaema ja Elanora ületöödanud üksikema, kellel on kaisukarust väike laps. Merimee on puberteedikust karumõmmi vanem poolõde. Minu roll selles mängus puudus, kuni minust sai ühepoolselt sõlmitud töölepingu alusel lapsehoidja näljasele kaisukarule, keda pidi kogu aeg söötma. Võtsin vastumeelselt uue ameti vastu ja lubasin mõmmit hoolega valvata. Elanora marssis rahulolevalt tööle ja mina sain uuesti klaviatuuri klõbistama hakata.

Teises toas andis ta vahetuse üle Merimeele. Areenile saabub puberteedikust karumõmmi poolõde. Puberteedikule kohaselt ei olnud ta ilmselgelt rahul maailma asjadega ja üritas sellest kõigest kõrgenenud hääletooni ning uste paugutamisega märku anda. Sõlmin karumõmmi ja ta poolõe vahel rahu ning sokutan enda lapsehoidmise kohustused Merimeele üle.

Hingan korra sügavalt sisse ja alustan otsast peale keskendumist, kuni annab endast märku kodu mängus varuks hoitud ettur – vanaema Madeliine. Nagu ikka võib teinekord vanemas eas inimestel juhtuda, on ta enda mähkud suure purinaga täis lasknud. Katut ma segada ei saa, sest temal on pildistamine käsil ja tähtajad kukil. Kerge närvilise nördimusega lahkun arvuti tagant, et Madeliinel mähkud ära vahetada.

Kui see ka toimetatud, proovin veel korra arvuti taha istuda, kuigi igasugune mott on juba ammu kadunud. Üritan ikkagi mõtteid koondada ja midagigi kirjutada. Just sellel hetkel, kui olen uuesti suutnud süveneda, võpatan selle peale, kui näen kahte silmapaari mind arvuti tooli kõrvalt pingsalt jälgimas. Merimee ja Elanora lihtsalt passivad mu kõrval. Küsin, et mis mureks noortel inimestel? Merimee võtab teema ülesse sellisel vaiksel uurival toonil. \”Issiiii kuule!!! Mis kommidest sa siin ennem just rääkisid ah?\”. Egas midagi, panen arvuti kaane kenasti kinni ja asun selgitustööle, miks issi keset päeva rumalaid kommiküsimusi küsis.

Ehk see eelnev kirjeldus annabki kergelt aimu, miks viimasel ajal pole just ülemäära palju kirjutisi Piltsbergide tegemistest tulnud. Õnneks on olemas vanavanemad, kuid sellest räägime juba eraldi postituses.