Taevalik peeretus, mis muutis minu elu igaveseks.

Nädala alguses tuli Nanobeebil esimene kõhugaaside öö. Nüüd on paar päeva olnud unetunde kahe tunni jagu vähem. Arvestades eelnevaid kogemusi, ei ole see tegelikult isegi gaasi öö nime vääriline. Pigem peaks ütlema, et gaasi õhtupoolik. Istusin eile öösel Nanobeebiga fitness pallil ja kahekesi mõnusalt õõtsudes mudisin ta kõhtu ning meenutasin heldimusega vanu häid aegu, kui meie esikratt Merrum Foss veel beebi oli ja meie Katuga ikka täiesti rohelised tegelased olime.

Mäletan kuidas asi pihta hakkas. Viis aastat tagasi laekusin peale tööd, tukk lehvides, täis entusiasmi, meie tolleaegsesse supernunnusse Tondi korterisse. Sõin kõhu head paremat täis, seejärel käisime sel hetkel 2 kuuse Merimeega mõnusal suveõhtusel jalutuskäigul ja rääkisime Katuga igast maailma asju. Ka sellest, kui chill on ikka lapsevanem olla. Ühesõnaga totaalne idüll. Õhtul enne magama sättimist toimetas Katu Merrumile (kes sellel ajal kandis Puuksupulaani hüüdnime. Hiljem selgus, et põhjusega) kahe tissi jagu piima sisse, nii et plikal food coma-st silmad pahupidi olid. Tõotas tulla tõeliselt mõnus öö, sest isegi klõmmarist ülemise korruse naabrimees otsustas enda The Best of Modern Talkingu kassetti sellel õhtul juba kell üksteist rahule jätta. Korterisse langes sügav vaikus koos sulgpehme unega. Elu oli lihtsalt lill! Pool tundi hiljem lõikas esikbeebi valulik karjatuse moodi nutt selle lille kui vikatiga otse jalalt. Katu proovis järgneva tunni jooksul läbi kõik oma 73 tissitamistrikki ja kui see ikka nutmist ei peatanud, saime aru, et tegemist on märksa tõsisema probleemiga. Muideks mulle tundusid need tissitrikid jube ebaõiglased. Ma pidin alati higimull otsa ees mingeid imeshow´d tegema kussutamist-võimlemist aeroobikaga, et põnn tasa jääks. Piisas vaid Katul korra tiss suhu panna, kui kõik oli sekundiga laabunud. Ma loodan, et on olemas isasid, kes seda sama tunnet jagavad.

Kuid seekord oli asi tõsine ning meie jaoks võõras kogemus. Dr.Google ja perekooli raamatud andsid ühise diagnoosi – GAASID. Hakkasime siis vahetustega mööda tuba ringi trampima ja beebit kordamööda süles kussutama, saateks lakkamatu vaeva nutt. Minu vahetuse ajal ajas Katu jälgi netiavarustest, et kuidas seda olukorda leevendada. Leidsime masseerimis liigutused ja jalgade harjutuse, mida usinalt kukkusime tegema. Ja kujutage ette, meid saatis edu.

Kella kolme paiku öösel käis üks kõva mürinaga peeretus, peale mida saabus vaikus. Me mõlemad Katuga olime pisaratesse uppumas, sest nii kuradi hea meel oli lapse kergendust nähes. Ma poleks iialgi uskunud, et teise inimese peeretuse üle saab olla nii siiralt hea meel. Edaspidises elus on meie peres tittede puuksutamised olnud erilised härdad momendid ning sügava au sees. Tänagi kui Nanobeebi mõne kõvema purinaga hakkama saab, lõpetavad kõik pereliikmed oma tegevuse hetkeks ja kõigi suust kostab tunnustavaid lauseid. Paraku võib ununeda, kui kiiresti lapsed kasvavad ja kui su nelja aastane põnn puupüsti täis kohvikus võimsa nostalgiahõngulise peeruga hakkama saab ning seejärel suured rõõmsad silmad peas sulle otsa vaadates tunnustust otsib, siis heldimuse asemel asemel tulevad väheke teised tunded peale.

Tagasi puuksusaaga juurde pöördudes läksin hommikul rind kummis tööle. Tundsin ennast maailma kõvema isana, kes oli just lebolt üle elanud puuksuöö ja lapse vaevast päästnud. Kahjuks ei rääkinud siis mulle keegi, et selline saaga võib ka järgnevatel öödel jätkuda. Ma oleksin kelkimise asemel väga madalat profiili hoidnud ja oma jõuvarusid säästnud. Õhtuks oligi nutt majas. Võtsime asja rahulikult, sest teadsime ju igast massaažitrikke. Peale tunni ajast mudimist, vaevahigi laubalt pühkides, pidin endale tunnistama, et see trikk täna läbi ei lähe. Katu googeldas samal ajal uusi võtteid juurde. Kellegi lapsel oli aidanud kraanist voolav soe vesi. Proovisime meiegi. Imede ime, vee sulin töötas. Merrum oli täpselt nii kaua vait, kuni kraanist vett sulises. Nii kui kraani kinni pandi, tõmmati laulukoor lahti. Ei tundunud just jätkusuutlik projekt. Loogika ütles, et kui asi oli monotoonses veesulina hääles, siis peaks katsetama mingi masinaga, mis ühtlast häält teeb. Esimesena juhtus kätte tolmuimeja. See summutas mingil määral küll lapse kisa, kuid peale selle, et ülemise korruse naabrimees oma makki kolm korda kõvemaks keeras, muud efekti ei tulnud. Seejärel avastasin ma fööni. Selle õhtu superstaari, mille mõnus soe surin tõi vaikuse meie korruse peale. Järgmine hommik tööle minnes ma enam nii entusiastlik ei olnud. Kerge unevõlg hakkas tekkima. Sisemuses olev tunne aimas, et õhtul on sama pull ees ootamas. Ja nii oligi. Kahjuks enam eelnevad trikid mudimise, vee solina ja fööniga läbi ei läinud. Beebi õppis meist kiiremini. Ta teadis, et üritame teda ära trikitada. Sellel õhtul lasin Katul magama minna ja kukkusin ise edasi nuputama, kuidas asja lahendada. Paistis, et selline ühtlane õõtsumine talle sobis, kuid see kulutas hirmsat moodi jalarammu ja mõjus seljale laastavalt. Kombineerisin seejärel beebi hälli Katu salle nöörina kasutades kahe tooli seljatoe vahele. Raskuseks, et toolid ümber ei käiks, panin toolidele meie raamatukogu. Siis sidusin enda jala külge kingapaela, mille teine ots oli hälli küljes. Nii sain ise kuidagi pool pikali olles jalaga hälli kõigutada. Tegemist oli puht sõjaväelist distsipliini nõudva harjutusega. Sest kui jäid magama ja kõigutamine lakkas, saabus kisa. Mõtlesin veel öösel, et sõber toimetab kaitseliidus, pakuks neile sellist valvel oleku treeningpaketti.

Järgmise päeva hommikul oli lillelisest elust ja tuka lehvimisest järel aukus silmadega, sassis peaga tume kogu, kes kontoris üritas ennast kohvi sisse ära uputada, et kuidagi saaks töö tehtud. Hälli süsteem toimis nädal aega. Vahepeal oli Katu asunud mono tatrapudru dieedile, sest tundus nagu kõik söögid tekitasid gaase ja ta ei julgenud midagi muud lihtsalt süüa. Kuid siis juhtus ime. Ühel kaunil päeval saabus meie perre uus liige, keda me hoiame au sees tänase päevani. See oli suur ümmargune fitness pall. Samal õhtul, kui hakkas peale tüüpiline nutt, võtsin esikbeebi sülle ja asusin positsioonile. Peale viite minutit mõnusat õõtsumist oleks justkui paradiisi hele valgus tuppa valgunud, Püha Peetruse inglikoori saatel. See pall toimis lihtsalt igal momendil ja andis nüüd vabaduse Katul ka omapead tissitamiste vahel väljas hulkumas käia. Sain nüüd lihtsalt õõtsuda, kui lapsel mingi jama peale tuli.

Meie esimene pall lendas kahjuks suure pauguga ribateks paari päeva vanuselt. Ma olin selle lihtsalt oma rumalusest liiga täis pumbanud. Keset päeva, laps süles ennastunustavalt õõtsudes, vahtisin telekat, kui käis siukse mütakas, et aknaklaasidki värisesid. Kui ma beebi süles keset põrandat istusin ja palli tükke õhus hõljumas nägin, kohtasin Katu surmvalget nägu, kes ehmatusest oli millegipärast köögi laual, pooleldi söödud tatrapudru kauss rinnal laiali. Mõtlesin, et see naine ehmatas nüüd küll endal rinnapiima päris mitme raseduse jagu kinni. Merrumi õnneks jäi ikkagi piimabaar avatuks ja kümme minutit hiljem kimasime kogu perega uue palli järele.

Tänasel päeval, kolme lapse isana, tunduvad need läbielamised ja pingutused üsna naljakad. Sellel hetkel oli asi naljast kaugel. Teise lapsega ma näiteks ei suudagi meenutada, et oleks mingeid gaasijamasid olnud, kuigi Katu nagu ikka midagi mäletaks. Ja kolmanda beebiga on juba tõeliselt lebo. Mäletan, kui Katu Oma Maitse toimetuse tüdrukutega Balbinosse ekskursioonile kutsuti, aga nanobeebi oli alles kolme päevane. Esimese lapse puhul me poleks sellist teemat isegi aruteluks võtnud. Kuid nüüd polnud mingit probleemi kolmepäevase lapsega paariks tunniks omapead jääda. Ma arvan, et tasuks meeles pidada ütlust: \” Mis ei tapa, teeb tugevamaks!\”.

Ma usun, et teilgi on mingeid ägedaid modernseid või aastate pikkuseid peretraditsioonilisi trikke, kuidas teil kombeks gaasivaludega on olnud toime tulla. Võite neid julgelt meile jagada. Saame Katuga kas siis targemaks või näeme kuidas mujal need asjad käivad.