Pean ausalt tunnistama, et mul polnud mingit plaani seda lugu kirja panna. Üle pika aja tuli sügistuutlega minu seest välja blogi, mille lugemine kuulub kategooriasse “lugemine omal vastutusel”. Patt on lihtsalt nii igapäevast teemat endale hoida. Eriti veel sellel kummalisel koroona ajal, kus kõik teema pöörleb ümber vaktsineerimiste ja viiruste. Ühesõnaga olen sind igat pidi ette hoiatanud.
Pärasoole kaudu väljuvad sümbiootiliste bakterite ja pärmseente elutegevuse käigus tekkinud gaasilises olekus jääkproduktid on meie pere noorematele tegelastele alati palju elevust tekitanud. Sedasi saaks sellest aru ainult europarlamendi ametnik. Ehk rahvakeeli lühidalt öeldes Piltsbergide pisiperele pakuvad suurt huvi ja teevad nalja peerujutud. On üsna kindel fakt, et meie pere pole ainuke, kelle väiksemad tegelased puuksu teemast käima lähevad. Puuksulood on lasteaia ja algkooli folkloori lahutamatu osa.
Meie peres on puuksud samaaegselt suure au sees kui ka põlatute nimekirjas. Lisaks on puuksu teemad veel minu töö lahutamatu osa. Viies läbi laste metsasünnipäevasid, saab laiali pudenenud jutupaunikute fookuse kiiresti mõne puuksunaljaga tagasi. Pole midagi parata, peeretused on meie elu lahutamatu osa. Olenemata sellest, et nii mõnigi kord valmistavad nad meile ebamugavust, on targem neid tundma õppida, kui neile vastu võidelda.
Peeretusi on igat sorti. Tuntumad neist on “spioonikas”, “püha müristus”, “fantoom puuks” ja eriti pahaendeline “varre peer”. Spioonikas on tegelane, kes ilmub ruumi hiilides, ilma väiksemagi hääleta. Vaikselt on kohal kahtlane hais, mida keegi ei taha omaks võtta. Meie peres on tavaliselt Katu see, kes tulihingeliselt vastu tõrgub spioonika autoriõigustele alla kirjutamast. Spioonika puhul kehtib reegel, et kes kõige rohkem enda süüd selle tekkes üritab puhtaks pesta, on selle looja. Õige ka, korraliku spiooni tööjuhend ei luba elu seeski tal oma tõelist identiteeti paljastada.
“Püha müristuse” peeru autor ei jää selle eest kunagi saladuseks. Seda liiki mürtsatuste tipphooaeg langeb meie peres kokku jõulude lähenemisega. Hapukapsas, verivorst ja mu hea parem kraam on ideaalsed ehituskivid “püha müristuse” jaoks. Pere pisemate liikmete rõkkava naeru tugevus on suurepärane indikaator hästi õnnestunud “pühast müristusest”. Täpselt samasugune indikaator on Katu poolt tulnud hirmsad sajatused ja pikem jutt eetikareeglitest ning piirkondade loend, kus kohas võib “püha müristuse” vabadusse lasta. Näiteks vetsus või vabas looduses kui ühtegi hingelist läheduses pole. Paraku on tegu seda sorti edeva tegelasega, kes ka parima tahtmise juures ei tule neis soovitud kohtades lagedale, vaid ikka ja jälle otsib tähelepanu seal kus rohkem publikut või pole viisakas. Näiteks kortermaja trepikoda….see ajab kohe eriti müristama. Aga ma mõistan, sest seal on väga hea akustika. Vähemalt minu arust!. Katu käest saan ma alati vastu pead selle eest!
“Fantoom puuks” on omamoodi kahtlane tegelane. Kuuled küll, et kõhutuuled läksid liikvele, kuid ettevalmistused oodatud haisuks lähevad täielikult luhta. Nagu tõeline fantoom jääb see ninale täiesti märkamatuks. Varrega puuksu detaile ma ei hakka kirjeldama. Nii mõnelgi võib selle ebameeldiva tegelasega olla kokkupuuteid, mille meenutamine on kümme korda valusam kui tunnistada, et ämmal oli õigus.
On olemas siiski veel üks vinge tegelane “toksiline peer”. Mäletate vast enda esimesi armumisi, kus tekkis nii suur kiindumus, et isegi sentimeeter kaugemal olemine oma paarilisest tundus kui lahutaks teid tuhandeid kilomeetreid. Kiindumus oli nii suur, et te ei saanud hetkekski eemal oldud. Vot see “toksiline peer” omab paarisuhtes täpselt samu kiindumuse märke. Üldjuhul on need sügavad tunded siiski ühepoolsed. Siinkohal ei ole vahet, kas alguse sai see suhe “pühast müristusest” või “spioonikast”, jälitab hais toksilise visadusega oma ellukutsujat. Äärmiselt tüütu tegelane, kui peaksid olema avalikus kohas või mõnel üritusel. Leiad selle privaatse koha, kus ebamugav puhitus meeliülendavaks kergenduseks realiseerida, kuid sellega see ei lõppe, vaid alles algab. Hais ei mõtlegi kuskile hajuda.
Eks neid puuksutüüpe leidub siit ja sealt veel. Näiteks ülimalt haruldane “seeretus”. See pidavat olema ülimalt vabastav ja õnnis tunne, kui oled sellega hakkama saanud. “Seeretuse” tehnika on äärmiselt lihtne, kuid keeruline teha. Nimelt peab tulema kõhus kripeldav puuks ja aevastus samal ajal. Pole ise olnud au kogeda, aga elu on veel pikk ees.
Mis ma selle blogiga tegelikult öelda tahan on kirjas Tom Valsbergi raamatus “ELUTERVE POHHUIST” . Eluterve pohhuist teab, et ka kõige pingelisema olukorra võib lahendada üks korralik kärakas peeru. See raamat on üks enimmüüduid Eestis ja peaks olema igas peres lauanurgalt võtta, kui elu hakkab liiga pingeliseks kiskuma. Ükstaskõik, kust kohast sa selle raamatu avad, leiad ikka midagi, mis pingeseisundit lõdvestab.
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
