Paar aastat tagasi septembri alguses helistas mulle üks klient ja küsis kas ma klassidele ka metsatralle teen? Ta oli oma lapsele metsasünnipäeva Piltsbergidega teinud ja see maagia, mis metsas lõime, oli teda sügavalt puudutanud. Ma ütlesin, et senini pole veel teinud, aga räägime lähemalt. Ta laps oli läinud esimesse klassi Waldorf kooli. Ma pean kohe ära mainima, et minu ühed parima kulgemisega sünnad on olnud Waldorfi kooli lastega. Nendega loodust uudistada ja trallida on väga põnev, sest nad teevad seda totaalse piiramatu huviga ning on täielikult valmis astuma sisse kõikidest ustest, mida mina juhendajana läbi erinevate mängude avan. Ehk mingit suuremat pingutamist nende avamiseks pole vaja.
Ühesõnaga mulle see märksõna juba sobis, et edasi plaani pidada. Kliendi esmane soov oli, et lapsed saaksid meeskonnatöö kogemuse ja mõistmise, et nad on küll indiviidid, kuid toimetavad nüüdsest ühtse tiimina.
Mulle tundus see igati põnev ettevõtmine ning üsna lihtne ots, sest camoon Waldorf lapsed ju! Lisandväärtusena pakkusin välja, et metsatrallil võiksid ka kõik vanemad osaleda. Saavad nemadki nõnda vabamas keskkonnas üksteisega tuttavaks.
Kui kätte jõudis õnnistatud päev, kus viisin läbi oma täiesti esimese klassimatka, selgus kohe alguses, et mu peas loodud kaunist õhulossist ja lebo tööotsast on asi kaugel. Enamus neist lastest polnud kunagi lasteaias käinud. Tegemist oli ägedate karakteritega, kes harjunud omapead maailma avastama ja arvestama just ainult enda vajaduste ning tunnetega. Kuid nüüd pidime me koos moodustama ühtse tiimi.
Mul kulus kena veerand tundi, enne kui sain üldse laste fookuse enda peale suunatud. Järgmine pool tundi kulus meil, et leida ühtlane tempo. Ja alles siis jõudsime me kohani, kus lapsed olid nii lahti mürgeldatud, et jõudsid seisundisse, kus läks ühine mäng päriselt lahti. Sellest kohast alates sain ma pakkuda neile mänge, milles oli vaja märgata oma matkakaaslasi ja nendega arvestada.
See oli minu jaoks märgiline sündmus. Sain aru, et olen mingile asjale pihta saanud. Aga millele täpsemalt? Nii mõnigi lapsevanem, kes seda tralli kaasa tegi, tellis lapsele hiljem metsasünnipäeva. Tänu sellele avanes mul hea võimalus otsest tagasisidet saada sellest klassimatkast.
Tagasisidest tuli välja, et kõikse rohkem võitsid meie matkast just lapsevanemad.
Esiteks saadi üksteisega tuttavaks. See loob hoopis teise pinnase omavaheliseks kommunikatsiooniks. See, kui lapsevanemad kohtuvad kord aastas lastevanemate koosolekul, millest pool aeg räägib õpetaja ja teise poole küsivad paar aktiivsemat lapsevanemat mõned logistilised küsimused, ei anna ette sellist pilti teisest inimesest, versus vabas vormis vestlus metsas jalutades. Loomulikult on igas klassis neid passiivseid vanemaid, kes arvavad, et see mis koolis toimub, on kooli, mitte nende rida. Tegelikult on ülimalt vajalik lapsevanema suhtlus kooli ehk õpetajaga ning sama tähtis lastevanemate omavaheline kontakt.
Näiteks tekib koolis lastel tõsisem konflikt, siis on üsna kena, kui ka lapsevanemad kaasatakse sellesse olukorda, mitte ei jäeta seda õpetaja lahendada, kellel on üldjuhul üle 20-ne lapse, kellega maid jagada. Mul on kodus kolm last. Ainuüksi nende kolme omavahelise kraaklemisega on tihti energia ja mõistus otsas. Kahekümne lapse puhul oleksin ilmselt juba ammu endale lähimasse hullumaja toa broneerinud. Lapsevanematel on tunduvalt parem konfliktist aru saada ja omavahel seda lahti harutada, kui nad tunnevad üksteist mitte ainult nägupidi ning lisaks veel üksteise lapsi.
Siit koorus välja teine boonus sellest matkast. Lapsevanemad said tuttavaks oma lapse klassikaaslastega. Nad nägid ära, milline laps hoiab pigem omaette, millised jõmmid on maru energiat täis ja vajavad rohkem tähesära, millised tegelased kipuvad jõuga oma eesmärkideni jõudma. Mina näiteks peale selle info teada saamist panin ennest kõikidele vanema tütre esimese klassi väljasõitudele vabatahtlikuks, kes õpetajaga kaasa läks. Just sellepärast, et tundma õppida, millised on Merimee klassikaaslased. Merimee ärritustase nullist sajani toimub keskmisest kõvasti kiiremini. Ehk ma teadsin juba eos ette, et uute klassikaaslasega konfliktid tulemata ei jää.
Kolmas boonus oli klassijuhataja ja kogu klassi omavaheline suhtlemise häälestamine. Koolipingis on seda märksa keerulisem teha, sest siis on põhiline fookus õppimisel, mitte nii väga omavahelisel suhtlusel. Selline vabas olekus trallimine ja õpetaja kaasamine mängudesse andis hoopis teise nägemuse lastele õpetajast kui ka vastupidi.
Sellest tagasisidest mulle juba piisas, et järgmisel lastevanemate koosolekul välja pakkuda Merimee klassile vanematega ühine metsatrall.
Meie tegime oma matka Merimee esimeses klassis kevade hakul. See sobis kenasti lastele kooliaasta lõpetamiseks vajalikuks energiasööstuks. Vanemate omavaheline suhtlus sai siit hoo sisse. Lihtsalt nimedele meililistis, tulid nüüd näod juurde. Nägudele tulid juurde lood, ühised tuttavad, tööalased kokkupuuted ja sarnased huvid. Anonüümsetest inimestest said omavahel koostööd tegev võrgustik.
Nagu oli arvata, siis Merimeel oli esimeses klassis nii mõnigi konfliktne olukord. See jutt, mis laps koolist koju tulles räägib, ei ole paraku tervik. See pole kunagi objektiivne. Eriti, kui konfliktis oli Merimee, siis loomulikult näeb ta seda lugu kannataja mätta otsast. Ei saa ka õpetaja tagasisidet võtta absoluutse tõena, sest tihti ei ole ta olukordade vahetu vaatleja, vaid peegeldab infot, mis ta sai teiste laste käest. Terviklik pilt tekib, kui vanemad suhtlevad omavahel. Ehk tekib kolmnurk.
Iga vanem tunneb oma last kõige paremini ja annab enda lapse loole omapoolse kommentaari juurde. Näiteks oli meil olukord, kus Merimee tuli koju ning kurtis, et viimasel ajal üks klassivend kogu aeg kiusab teda. Varasemalt olid nende mängud igati sõbralikud. Suhtlesime õpetajaga, kes ütles, et tõesti on esinenud selliseid intsidente. Seejärel suhtlesime noormehe vanematega, kellega olime saanud mõnusa kontakti ühisest metsamatkast. Sellest suhtlusest tuli välja, et noormees oli tegelikult kurb ja segaduses. Merimee mingil momendil ei pööranud talle enam tähelepanu ja otsustas hoopis uute semudega suhtlema hakata. Laps ei osanud väljendada oma segadust teisiti, kui proovis tähelepanu tagasi võita poisilikult omase patsist sikutamisega. Oi, kuidas ma selles olukorras ennast poisikesena ära tundsin. Tänu sellele tervikpildile andis see meile võimaluse Merimeele selgitada, miks ta klassivend sedasi käitus. Me saime lapsed omavahel rahumeelselt üksteisega suhtlema suunata, et nad üksteisele enda tundeid ja vajadusi selgitaksid. Selgitasime ka õpetajale olukorda ja ta sai omalt poolt lapsi toetada. Kui ma oleks ainult Merimee ja õpetaja verisooni kuulanud, siis oleks ma ilmselt võtnud seisukoha, et tegemist on ühe tüütu nagamanniga, kes tegeleb koolikiusamisega.
Esimene klass ongi kohanemise aasta. Täna käib Merimee kolmandas klassis ja õppimise ning koostöörütm on kenasti käes kogu klassil. Meil lapsevanematel on tekkinud mõnus muhe suhtlus ja teeme vähemalt aastas korra või kaks terve klassi ning lastevanematega ühiseid koosviibimisi.
Mina sain aru, millele olin pihta saanud. Klassiga vabas vormis Piltsbergidega metsas möllamine tugevdab laste omavahelist koostööd. Kui lisada siia lapsevanemad, on efekt veel vägevam. Lapsevanemad saavad omavahel hoopis teise tasandi suhtluse luua. Lisaks kaasame ka neid metsatrallis ja see tugevdab jälle omakorda lapse ning vanema omavahelist sidet. Sellel kevadel tegime me pea 50 möllurohket metsamatka algklassidele ja lasteaia lõpetajatele. Kuid on näha, et ka kooli alguses on nendel trallidel oma koht olemas. Esimesele klassile annab see võimaluse omavahelist klappi harjutada ja vanematel omavahel tuttavaks saada. Teisest neljanda klassini aitab jälle uude kooliaastasse sisse elada. Sellel sügisel on juba esimesed aktiivsemad klassid enda mürgeldamised meiega broneerinud.
Seda laadi matkad ei pea ainult kooliaasta alguses ja lõpus toimuma. Efekti annab ka keset kooliaastat metsas möllamine. Ma olen teinud paar sellist tralli keset pimedat talve. Päris kenasti on lapsed talvekaamosest lahti raputanud, et värske energialaenguga kevadisele õpperioodile hea spurt sisse saada.
Kui minu märkamised sind kõnetasid ja näed, et neist võiks kasu olla, siis võid seda blogi jagada lastevanematele või õpetajatega kelle lapsed just sellist matka vajaksid. Rohkem infot leiad Piltsbergide matkade kohta siit.
