Ämmad äiad. Kas igipõline nuhtlus või taevane õnnistus?

Vana Eesti rahvatarkus ütleb, et ämma tuleb hoida nagu lõikeroosi. Ehk siis pimedas keldris, kaelast saati külmas vees. Mul ema töötas aiandis, kui laps olin ja tõepoolest roose hoitigi keldris kaelapidi vee sees. Jube hästi säilisid. Mul on ämmal üsna mõnus kelder, kus on saun ja korralikult pirakas duššinurk. Eks ta seal külma dušši all käib ennast siis leotamas, sest päris kobe näeb ta välja küll oma hirmkõrge vanuse kohta.

Ega ma päris täpselt teagi, kui vana ta tegelikult on. Iga kord kui tõstatan sellel teemal arutelu, tuleb äiapapal jube kõha hoogpeale ja Katu kukub täiesti suvaliset lobisema õues valitsevatest ilmastikuoludest. Ma ise kahtlustan, et ju tal seda vanust ikka üle neljakümne ära tuleb. Ega see täpne vanus päeva lõpuks olegi nii tähtis kui eelmainitud kobe välimus. Mul isa ikka õpetas mind, et kui naist valid, siis kõigepealt vaata ema üle. Selle järgi näed ära, milline väljavalitu mõnekümne aasta pärast välja näeb. Ju ma pean need teadmised tütardele edasi andma. Võib see meestegi puhul sama välja mängida.

Kui nüüd päris aus olla, siis tegelikult ei olegi ämm mu päris ämm ega ka äi päris äi. Päriseks saavad nad alles siis, kui meil Katuga sõrmused sõrmes. See asi seisab siin puhtalt diplomaatia taga. Mulle meeldib austada vanu kombeid. Nende kohaselt andis pruudi pere tütrele kaasa korraliku kaasavara. Mina lihtsa maapoisina olen harjunud tagasihoidlikult elama. Ja ega ma mingit kroomitud velgedega Lexust ega viiekümnepealist kuldsarvedega Coca Colat lüpsvat lehmakarja ei ootagi.

Lihtsalt olen siin äiapapaga arutanud, et mõned ruutmeetrid nende krundi pealt võiks ikka ju väimeespoisile kirjutada. Eks siis lähevad sõrmused ka liikvele. Muutuvad põlvedki nõtkemaks millel abielu ettepanekut teha. Pole meil siiani need läbirääkimised ühegi nurga alt veel edu toonud. Aga ega ma jonni jätta.

Teine tegelane on ämm oma väimehe katsetega. Alguses olid need ikka päris kreisid. Sõidutasin ämma kell kolm öösel lennujaama ja paari nädala pärast tagasi samal kella ajal. Ma ise kahtlustasin, et ta oli juba kell 12 öösel maandunud. Ootas kella kolmeni, et mind kõige magusama une pealt proovile panna. Pool unesegasena keset ööd ärkamine lõppes sellega, et unustasin läätsed silma panna. Mul on selline hull lugu, et ei näe ilma prilli või läätseta ei kaugele ega lähedale. Eriti veel hämaras. Keset ööd õnneks autosid pole. Selle eest, aga laternapostid ja äärekivid ei olnud kuskile kadunud. Kissis silmadega üritasin pingutada palju suutsin, et suurematest objektidest turvaliselt mööduda. Shokis ämm andis väriseval häälel abistavaid juhendeid. Tänu neile jõudsime kerget slaalomit meenutavat sõidustiiliga koduni. Ise olime terved, kui purikad, see paar uut kriipsu ja mõned uued mölgid autol oli köki-möki. Millegi pärast rohkem pole ta mult enam lennujaama viimise teenust palunud, kuigi olen ise pakkunud.

Sellised tüüpilised jõu- ja ilunumbrid nagu aiakujunduslik ilupõõsaste välja kaevamine (et nad paari tunni pärast samasse kohta tagasi istuda, sest mujale ikka ei sobinud) on mul ka tehtud. Isegi katusel olen käinud sammalt nühkimas. Eks ta lootis, et see katse paneb mul sääre värisema ja mind lõpuks maha murrab. Aga ei miskit. Läksin ja lasin vilega katuse puhtaks. Tegelikult mulle kõik need tööd väga meeldisid. Nagu mainisin olen maapoiss ja sõrmed sügelevad tihti füüsilise töö järele. Peale iga uue lapse sündi on katsed aina lahjemaks jäänud. Peale Madeliine sündi pidin suisa ise torkima minema. Uurisin, et kas hekki pole vajagi enam vanavanaisa purunüride lamba kääridega pügada. Nende kääridega oli see kõva päeva töö. Selle peale anti mulle hoopis võsalõikur kätte ja öeldi, et säh, proovi seekord sellega, tolmab siin keldris muidu tühja. Ma mõtlesin, et kas tõesti on nüüd ideed katsetega läbi saanud? Või lihtsalt kolmanda lapse tulek andis selge signaali, et see tüüp on piisavalt vintske sell, väimehe materjaliks.

Me oleme oma elu Katuga nii sättinud, et ämmad ja äiad on maksimaalselt 20 minuti autosõidu kaugusel. Katu vanemad on suisa hirmuäratavalt 5 minuti autosõidu kaugusel. Öeldakse, et hoia sõbrad lähedal, aga vaenlased veel lähemal 😉 Meie puhul õnneks täna on asi sõpruse peale jäänud. Kui mingil põhjusel vaen peaks tulema, kolime Katu või minu vanemate juurde lihtsalt sisse. Et vaenlane oleks ikka ekstra ligi.

Päris alguses, kui me oma tänasesse elukohta kolisime, ei saanud me aru, kui hea otsuse me sellega tegime, et ämmad äiad nii lähedalt võtta on. Ma alguses pelgasin seda värki ikka väga. Ämma hingus sisuliselt kuklas. Tegelikult on sellest hoopis hunnikuga kasu olnud. Näiteks kui oleme pikemalt maal, käib ämm lilli kastmas ja hoiab elamisel silma peal. Meie minekud pikemale sõidule on tavaliselt nii tormilised, et maha jääb üsna räämas kodu. Neil kes väiksed lapsed olnud või on, aimavad enam vähem seda pilti. Ämm on meile mitmeid kordi üllatuse teinud ja kodu kenasti korda teinud. Suur kallistus talle selle eest!

Loodan, et varsti tuleb äiapappa ja teeb meil vannitoa remondi samasuguse üllatusena ära. Mul äiapappa nimelt kuldsete kättega ehitusmees, kes oskab kõike. Torutöödest elektrivärgendusteni välja. Eriti mugav on laste hoidmisega. Kui vaja lapsed vanavanemate poole viia, ei pea hullult nuputama ega skeemitama. Pakid lihtsalt lapsed autosse, teed ühe kontrollkõne ämmale, et kas ta on kodus. Samal ajal juba põristad vaikselt autoga ämma maja suunas. Kõne lõpus nii muuseas mainid mokaotsast, et oleks vaja lapsi paar tundi või äkki mõned päevad korra vaadata. Enne, kui ämm jõuab midagi geniaalset välja mõelda, et miks ta parasjagu ei saa lapsi vaadata, oled juba autoga aia ees. Tõstad põnnid koos seljakottide ja muude vidinatega aiast sisse ning tänad viisakalt kraapsu tehes.

Seejärel paned ülehelikiirusel leekima. Kui need kaks nunnupalli oma kaisukatega kaenla all kiisupoja silmadega vanaemale otsa vaatavad, tõmbab see ämma nii härdaks ära, et igasugune vastupanu unustatakse.

Mul ämm on hirmus asjalik inimene, kes töötab kogu aeg. Seega võib juhtuda, et ta on väsinud nädala lõpuks ja üritab seda ka mõnikord vabanduseks tuua, miks lapsi hoida keeruline. Mõneti tundub see loogiline. Kuid me kõik teame, et noorte inimestega ümbritsedes muutud ise ka paratamatult nooremaks ja energilisemaks. Mina vaatan seda puhtalt patareide laadimise nurga alt. Mida nooremad inimesed sind ümbritsevad, seda kiiremini sa need patareid laetud saad. Eks ta ole sellele ise ka pihta saanu, sest viimasel ajal uurib ta juba ise millal lapsi saab hoida.

Sellised mugavused oleks mõeldamatud, kui oleksime Katuga otsustanud näiteks Assamallasse kolida või Kapa-Kohilasse. Heal juhul oleks lapsed sünnipäevadel, jõulude ajal võib olla ka suvel korra vanavanemaid näinud. Nüüd saavad nad täiel rinnal nendega olemist nautida.

Minu vanemad ehk Katu ämm ja äi, elavad Tallinnast väljas Kurtnas. See on selline nunnu pisike küla Kiisa külje all. Nad elavad küll korteris, aga kant on piisavalt väike, et jääks selline traditsiooniline maa vanaema ja vanaisa tunne sisse. Eriti meeldib seal hängimas käia Merimeel. Emal on väike aiamaa, kus saavad koos tosserdada ja küla prouadega muljetada. Majade vahel on küla ühine lastemänguväljak, kus kõik teavad kõiki nimepidi. Seal on Merimee sellel suvel kaks korda oma kuulsa kohvik-lillepoe avanud. Kliente on jagunud nii väikeste, kui suurte seast. Kurtna on piisavalt lähedal, et suuremate seiklusteta saab lapsi sinna viia.

Ilma selliste taustajõuduteta oleksime me Katuga omadega ikka päris läbi. Tänu vanavanemate võrgustikule saame täna palju asju korda saata, mis muidu oleks võimatu. Üldiselt me polegi lapsi lihtsalt niisama vanavanemate juurde viinud, et nüüd puhkame ja viskame jalad lihtsalt seinale. Ikka on olnud asja pärast. Tavaliselt on need olnud mingid üritused või festarid, mida me oleme aidanud korraldada või on Katul mõned pildistamise tähtajad kukil, kus töömaht mega taga. Sellised intensiivsed päevad võtavad üsna läbi. Kui peaks seda koos igal hetkel tähelepanu tahvate lastega tegema, oleksid lihtslat päeva lõpuks surnud. Ämmad äiad on nendel päevadel olnud suureks toeks ning ka taastumispäevi kinkinud, hoides lapsi kauemgi kui vaja. Põhiline on see, et lapsed tahavad ise ka minna vanavanemate juurde. Lisaks ämmadele äiadele kuuluvad meil taustajõudude gruppi veel imeline tädi Ketu ja päästeingel Jants.

Ma olen kuulnud monster ämmadest lugusid, kes oma Oidipuse sündroomiga poegadest kuidagi ei suuda lahti lasta. Ruineerides iga jumala võimalikul hetkel oma miniat. Maailma lõpp võib saabuda paljalt sellest, kui pojakesele on hommiku pudru peale kookoshelbeid rosinate asemel pandud. Või näiteks avastab ämm külas olles sokisahtlist ühe vasaku jala soki, mis on täiesti TRIIKIMATA! Selline hoolimatu naine võib ta nunnu pojakese elu ikka täiesti pekki keerata. On ka vastupidiseid olukordi kuulda olnud. Kuidas äi ja ämm mõlemad on täiesti närvis selle pärast millise ludri nende tütar on omale meheks valinud. Ommetigi teenib tegelane head raha ja tegeleb aktiivselt oma perega. Jumal tänatud, et ma neid lugusid ainult kuulnud olen ega ise pidanud kogema. Meie vanemad Katuga jätavad meil oma eluga toimetamiseks piisavalt ruumi. Kui hakataksegi liiga oma teemasid peale suruma, tuleb teha suhtluses väike paus mõneks ajaks. Peale sellist pausi on alati mõnus distants olemas. Nagu igas suhtes on ka ämmade äiadega suhtlemisel tasakaal oluline. Mõlemad pooled peavad saama rahulikult oma elu ise kogeda ja vajadusel üksteisel toeks olema.

Kui sinul on jagada mõnda mahlast kogemust või lugu enda ämma äiaga, olen üks suur kõrv! Kui enda kogemusest avalikult rääkida ei taha, siis tee nagu mul üks hea sõber teeb. Räägi võtmes, et ühel mu \’śõbral\’\’oli vot selline lugu enda ämmaga 🙂 See oli minu lugu oma ämmast äiast. Kui tahate kuulda lugu Katu ämmast äiast andke märku. Teen temaga intervjuu või näiteks facebooki live 🙂

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!