Meie pere auliige, Onu Karma.

Need, kes Piltsbergide tegemiste kohta varasemalt lugenud, teavad juba nime ja nägupidi kõiki meie pereliikmeid. Näiteks, kui Vikerkaare Karu peaks teile koos oma parima sõbra Vikerkaare Hobusega kuskil kaubanduskeskuses vastu jalutama, oskaksite neid juba nime pidi tervitada. Siiski pole meie senistest lugudest läbi käinud ühte väga tähtsat tegelast. Tema on meie pere üks vanemaid liikmeid ja seega väga austatud. Saage tuttavaks, Onu Karma isiklikult.

Onu Karma ei ole suuremat sorti jutumees. Tegelikult polegi ta nende aastate jooksul, mis ta meiega koos on elanud, ühtegi sõna öelnud. Ta on rohkem selline tegude mees. Kui vikerkaare semud on üle Harju keskmised eputised, kes pidevalt tähelepanu keskpunktis armastavad olla, siis Onu Karma on 180 kraadi teisest puust.

Talle meeldib täiesti märkamatult toanurgas kedagi häirimata päevad läbi mediteerida. Vahest, kui me oleme ta täitsa ära unustanud, tuletab ta ennast jälle kenasti meelde. Ja ta teeb seda endale iseloomulikul ootamatul viisil, kerge õppetunniga. Sellistel hetkedel jõuad korra isegi kergelt ärrituda, et on just nüüd siis vaja sul platsis olla!! Sekund hiljem saad aru, et see oli sügavalt su enda viga, et polnud Onu Karmat meeles hoidnud. On ka vastupidiseid olukordi, kus juhtub midagi väga toredat, väga ootamatul momendil. Millegipärast sellistel positiivsetel juhtudel me Onu Karma seost kohe ei taha märgata. Ometigi on tema käsi mängus ka heades asjades.

Onu Karma ilmus minu ellu juba lapsepõlves, kus hakkasin aru saama, et minu enda tegevused peegelduvad teiste inimeste suhtumises minusse. Kui olin jonni täis, muutusid ümbritsevad inimesed ka kuidagi jonnakaks. Olin ma jälle ülevoolavat lusti ja rõõmu täis, nakatusid teisedki sellest varem või hiljem. Kui me Katuga koos hakkasime ühist rännakuteed astuma, kolis meie juurde ka Onu Karma. Varem oli ta meile individuaalõpet jaganud, kuid nüüd tulid mängu grupitööd.

Esimesed sellised mõnusamad grupitööd hakkasid pihta siis, kui Merimee alles imik oli. Roheliste algajate vanematena me suurt kuskil seltskonnas ringi ei käinud. Need vähesed korrad, mis meil avanesid minekuks, tundusid sellel ajal tohutult erilised. Täiesti tavaline maalesõit oli sel hetkel nagu oleksid viieaastane, kes on kutsutud peole, kus on kolm jõuluvana, basseinitäis komme ja peokoht hiigelsuures jäätiseautos.

Enne last olime vägagi sotsiaalsed tegelased ja külaskäimine oli sisuliselt rutiinne igapäevaosa. Peale lapse tulekut muutus isegi vanemate külastamine sama eriliseks nagu Äia kuuekümnes juubel. Nüüd, kui külla kutsuti, käisid suurest ärevusest juba kolm päeva enne ürituse algust riidekappi tagurpidi keeramas, et mida selga panna. Või tuuseldasid elamise läbi, et otsida tolmukihi alt välja lõhnaõli, mille asukoht ammu ununenud oli. No eks Onu Karma vaatas seda ülevoolavat lapselikku siplemist vaikselt pealt ja otsustas kerge õppesessiooniga alustada.

Esimest korda algasid need õppetunnid \”hästi kergelt\”. Meil oli mingile üritusele kella peale minek, kui vast poole aastane Merimee otsustas enne välisuksest väljumist enda mähkmed otsast ääreni täis lasta. Tõmbasin närviliselt mähkimislaua juurde kibekärmelt uusi mähkmeid vahetama, ise kirudes, et miks just nüüd!!! Just siis, kui olin plikal tagumiku puhtaks saanud ja värske mähkme alla pannud, tuli üks korraliku pauguga kollakaspruun üllatussaluut otse keset valget triiksärki. Sellel hetkel said kõik ropud sõnad otsa ja saabus totaalne paanika.

Meeletu kiirusega tormasin uut pluusi otsima, mis oli otseloomulikult triikimata! Lisaks veel kapi kõige tagumises otsas, kuskil talveriiete vahel peidus. Samal ajal proovis Katu lapsele uusi puhtaid riided leida, mis sobiksid tema outfitiga kokku. Kui muidu oli selliseid riideid küllaga leida, siis nüüd haigutas bodyde sahtlis tühjus… Ja see kell seina peal, mis muidu on nii vaikne, tagus kõrvulukustavalt halastamatuid sekundeid. Kui olime uued rõivad selga saanud, tormasime ülehelikiirusel autosse.

Võtit süütelukus keerates meenus, et see kuramuse triikraud jäi ju sisse, millega moe pärast särgist paar suuremat kortsu kiirustades sirgeks olin üritanud tõmmata. Jätsin karjuva lapse koos paanikahoos paberkotti hingava Katuga autosse istuma, et ise ühe hingetõmbega teisele korrusele jõuda. Üleval olles mõtlesin, et alla tulekuks kasutan vihmaveetoru nagu seda tuletõrjujad teevad. Trepp tundus lihtsalt liiga aeglane.

Lõpuks, kui täiesti läbi higistatuna üks sorakil juuste, kortsus särgiga ja teine laiali meigiga üritusele jõudsime, avastasime et oleme sisuliselt esimesed ja paanikaks polnud mingit põhjust.

Onu Karmal on selline tore komme, et kui sa tema poolt pakutud õppetundi omaks ei võta, pead sa seda täpselt nii kaua kordama, kui oled selle ära õppinud. Olgugi, et Katu oli koolis puhas viieline ja ega minagi päris pea peale kukkunud ei ole, ei saanud me nendest märkidest aru, et tegemist on sulaselge Onu Karma koolitusega. Me ei võtnud õppetundi vastu. Ja nõnda hakkasid mustrid taas enne järgmisi üritusi korduma. Iga korraga läks asi konkreetsemaks. Oli üsna tavaline, et Merimee jäi enne üritust haigeks või tuli midagi täiesti ootamatut ette, mille tõttu suuresti oodatud üritused meil vahele jäid.

See asi kulmineerus ühe aastavahetusega. Me olime enda tänasesse Krattide loomekoopasse kolinud, kus on ruumi piisavalt, et kutsuda külla paras posu sõprasid. Nii me siis juba varakult valmistasime ette. Saatsime kutseid välja ja valmistasime menüüd ette. Kõik sujus nagu lepase reega, kuni Merrumil kaks päeva enne aastavahetust viskas palaviku ülesse. No ega me sellest suurt numbrit ei teinud, sest lastel ikka ju vahest selliseid ühepäevased jamad tulevad. Ega me hakka nüüd üritust ära jätma, küll ta paari päevaga terveks saab. Onu Karma vaatas, et no need jõmmid on ikka täiesti puupead ja keeras vinti juurde, et me hakkaksime asjale pihta saama. Järgmisel hommikul oli Merrumil nutt varuks, sest ta ei saanud enam süüa. Ta keel oli mingeid valgeid mädaseid ville täis. Kogu meie uhke aastavahetuseplaan kukkus suure kolinaga samal hetkel kokku. Lõpuks istusime kolmekesi, uhke lookas kümnele inimesele mõeldud sakuska laua taga, vaatasime telekast programmi ja akna pealt ilutulestikku. Järgmine hommik tunnistasime Katuga üksteisele, et jube vahva oli tegelikult selline täitsa oma pisikese perega mööda saata aastavahetus. Sellel momendil käis taipamine ja hakkasime seoseid kokku viima eelnevate sündmustega. Onu Karma sai kergendatult hingata ja taas vaikselt oma nurka mediteerima minna.

Kõik järgnevad üritused oleme jumala chillilt võtnud, sest lastega tuleb ootamatuseid ette niikuinii. No ja kui sul on kolm last, siis ootamatused on su igapäevane elu osa. Pole mõtet oma närve kulutada vaid, võtta chillilt ja minna plaan B-ga edasi. Peale suhtumise muutmist ja õppetunni vastuvõtmist, on väga harv juhus, kui meil kuskile jääb minemata. Onu Karma on lihtsalt oma õpetuse ära andnud.

Tänaseks on meie lapsed Onu Karmast ja tema tegemistest vägagi teadlikud. Üldiselt nad suhtuvad temasse suure lugupidamisega ja ilma asjata teda torkima ei hakka ega välja ei kutsu. Merrumil siiski on vahest paar vängemat sõna tema kohta öelda. Tavaliselt kui ta on õele mingi käki kokku keeranud ja järgmine hetk enda jala ära löönud, saab ta esialgu Onu Karma peale tigedaks. Kerge selgitustöö järel mõistab ta, et ega see Onu Karma poleks tulnud, kui ta oleks käki keeramata jätnud.

Onu Karma on ka siis platsis, kui miskit toredat juhtub. Millegipärast märkame seda kordades vähem, kui negatiivsetel momentidel. Näiteks käitus Merrum eelmisel nädalal ebanormaalselt hästi. Võiks öelda, et suisa eeskujulikult. Pidime lasteaias teda koos kasvatajaga isegi kraadima, sest muidu üpris sõjakas tegelane, võttis elu väga rahulikult. Sellel hetkel märkas ta ise ka, kuidas kogu tema pisike maailm muutus palju sõbralikumaks ja toredamaks kohaks. Seda aitas disainida loomulikult vana hea Onu Karma. Loodame, et need õppetunnid kestavad kenasti kogu elu.

Kui Sulle meeldivad Piltsbergide tegemised, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis!