Tänapäeval on saanud heaks tavaks enne külla tulekut ette helistada, et kas on sobiv aeg? Või vähemalt teavitatakse ette ja pannakse fakti ette, et nüüd kahe tunni pärast laekutakse, on siis sobiv aeg või mitte. Igati teretulnud komme minu arust.
Jõuad kärmelt kraanikaussi kogunenud nõud nõudepesumasinasse panna ning kokkupanemist ootavad pesuhunnikud magamistuppa koondada. Magamistuba on meil muideks selline salapärane püharuum, mida ootamatult lühikese etteteatamisajaga külalised mitte kunagi ei näe.
Katu on meil turbokiirusel koristaja. Ta suudab lootusetult sassis kodu ära koristada enne kui ma põrandalt suudan maha vedelema jäänud sokid ülesse tõsta. Paraku tuleb see kiirus magamistoa arvelt. Ühesõnaga kõik vedelema jäänud asjad jõuavad ülehelikiirusel sellesse tuppa. Külaliste saabudes on magamistoa uksele pandud 34 erinevat hoiatavat silti stiilis “ÄÄRMISELT KURI MÕRTSUKKOER”, “MARUTAUDIS ÄMM”, “SISENEMINE TERRITOORIUMI VALDAJA LOAL JA SEDA LUBA SA EI SAA” jne. Lisaks on uksel veel ees mitu tabalukku. Pole miskit teha, Katul on selline kiiks, et kodu peab jätma puhta mulje. Seletused, et me elame kolme pisikese põnniga, kelle supervõimeks pole teps mitte turbokiirusel koristamine, vaid ultra turbokiirusel loomingulise kaose tekitamine, on Katule kui hane selga vesi.
Te peaksite Katu nägu nägema siis, kui tuleb kõne stiilis: “Hei, ma sattusin teie kanti ja hüppan paari mintsa pärast läbi!”. Kui see kõne on mulle, siis ma loomulikult vastan: “Ok kõlla, kui all! Teen ukse lahti!”. Samal ajal vehib Katu meeletult kätte ja jalgadega nagu oleks keset sääseparve sattunud. Seda siplemist saadavad üldjuhul summutatud pearaputused mõminaga “MKMMMM!!!!MMMKKKMMM!!!”. Mulle on see konkreetne märguanne, et pean miski hädavale välja mõtlema, et aega võita kergeks koduseks ilupuhastuseks.
Kõige hullem on lugu külalistega, kes lihtsalt välisuksele üks hetk koputavad ja sisse astuvad. Mul on südamest kahju nendest tegelastest, sest Katu on võimeline nad trepikotta tagasi suruma ja ukse pauguga nina eest kinni lööma. Seda isegi siis, kui kodu on korras. Refleks on lihtsalt nii tugev.
Nüüd on teil enam vähem pilt ees, kuidas Katu suhtub külalistesse, kes ei teavita enda tulekust ette. Kõigest sellest hoolimata pääses üks kutsumata külaline meile koju ja on ennast siin üpris mugavalt sisse seadnud. Täiesti nahhaalselt, ilma minutiki ette hoiatamata, saabus meie nunnusse korterisse tema kõrgeausus Eelpuberteet isiklikult. Nagu viimasest kahest nädalast näha on, ei näita ta mingeid märke lahkumisest.
Just enne selle “külalise” tulekut istusime Katuga üks õhtu ja rääkisime, et jube mõnus on olnud viimasel ajal lastega. Nad on kuidagi nii normaalselt koostööd teinud ja igasuguseid suuremaid jagelemisi pole olnud. Nagu vanarahvas on rääkinud – ära kutsu kurja karja.
Järgmisel päeval ärgates oli keegi öösel salaja meie üleni nunnu, sõbraliku, toreda esiklapse kaasa võtnud ja voodisse asemele pannud turtsuva, turris ebasõbraliku Merimee kehaga siili. Kujutasin ette, kuidas vaeseid siili vanemad ärgates avastasid harjumuspärase turtsuja asemel äärmiselt nunnu ja sõbraliku rõõmupalli. Võib olla istub siilipaps praegu oma pisikeses urus arvuti taga ja kirjutab blogi suurest hämmingust, kuhu ta normaalselt ebasõbralik turris laps kadunud on… nagu keegi oleks ära vahetanud.
Merimee eelpuberteedi võlusid saab kõige rohkem mekkida Katu. Merrum paugub talle mõnuga vastu. Räägib äärmiselt ülbel moel. Kõik, mida ema palub, on kas mõttetu või igav. Ja kui need sõnad parasjagu meelde ei tule, peab igal juhul ema jutule vastu vaidlema. Nõnda on see siin vahelduva eduga meil nädal ja mingid päevad peale käinud. Kolmkümmend aastat tagasi oleks selline käitumine kiire ihunuhtlusega likvideeritud. Püksirihmaga üle turja ja kord jälle majas.
Õnneks on meil olnud oidu, et läbida nii mõnedki vanemluskursused. Tänu neile kursustele teame, et see on tegelikult täiesti normaalne lapsekasvus faas. Õigemini Merimee puhul on tegemist hoopis kasvukriisiga. Need ilmuvad ikka lapse ellu erinevates vanustes. Näiteks hull kahene, kohutav kolmene ja võimatu viiene. Merimee jõudis oma arengus sinna tähtsasse punkti, kus hakkab peale suurem vastandumine emaga ja enese iseseisvuse avastamine. Sellest ka see Katu tümitamine ja pidev proovile panek.
Kuidas sellele reageerida on nüüd oluline koht. Esimene asi, millest tuleb aru saada on see, et ega ta reaalselt ei tee seda meelega. Seda on tunda minu ja Merrumi õhtustes üks ühele vestlustes. Ta on mõni päev suisa väsinud enda jauramise pärast. Kohe kuidagi ei oska ta öelda, kus kohast need tunded tulevad.
Teine asi, mida me jälgime, on piirid. Mingi maani laseme tal kõiki tundeid välja elada. Siis paneme selle protsessi stopi peale, et sellesse kohta piir tõmmata. Kui minna äärmustesse, võib asja totaalselt pekki keerata.
Üheks äärmuseks on lapsel kogu see protsess lihtsalt alla suruda. Öelda: “Mida sa plika siin ülbitsed ja plõksid oma vanematega! Hoiad suu kinni ja ei vaidle vastu! Teed nii nagu mina ütlen ja korras!”. Sedasi käitudes võin endale öelda palju õnne papa Piltsberg. Väga suure tõenäosusega leiab su kenasti käituv tütreke endale täiskasvanuna alateadlikult just sellise mehe, kellena sa praegu käitusid. Türanni, kes surub vähimagi tema enda vaba tahte või soovi maha. Kui me Katuga mõlemad kõik Merimee tunded alla suruksime, oleks Merimee ise vägagi avatud natrsistlike loomujoonte tekkimisele. Kahjuks on mul olnud elus väga lähedalt kokkupuuteid nartsistlike tegelastega ja ma tean, mis kahju nad võivad teha. Rohkem varjatud nartsissismi kohta räägib Ants Rootslane. Soovitan kuulata.
Teine äärmus on jälle lasta siis kõik välja elada. Näiteks lased lapsel ennast mõnitada kuskil avalikus kohas, ise lollakalt naeratades ja takka kiites, et kõik on hästi. Vot nii ka ei lähe, siis jälle laps saab trauma, et ta vanemaid üldse ei koti tema elu ja teda ei armastata. Selles loos on tasakaal oluline.
Oluline koht on seada piirid, kus maalt enam ei ole ok see uste paugutamine ja kui kärmelt tuleb ülbitsemine lõpetada. Õpetada last kuidas kontrollida oma tundeid. Meie Merrumiga näiteks hingame vahepeal, kui ikka väga tuliseks läheb. Tavaliselt on juba Katu selleks hetkeks teise tuppa jahtuma saadetud. Leiame kompromissi, selle asemel, et enda tahet peale suruda. See toimib siiani ikka päris kenasti, kui laseme Merrumil kokkuleppe ise sõnastada ja välja öelda. Siis on veel oluline väljendada enda tundeid ja kaardistada lapse omasid. Näidata siiralt, et ta on kuuldud ja teda proovitakse päriselt mõista.
Kõik see värk nõuab kuradi palju aega ja energiat. Ja vot seda kogu aeg lihtsalt ei ole. Nendel hetkedel läheb madinaks. Õnneks käib vastandumise protsess rohkem ema ja tütre vahel. Nemad peavad omavahel võõrduma. See annab mulle suht neutraalse positsiooni. Kui asjad ikka väga tuliseks kisuvad, ilmun lahinguväljale valge lipuke lehvimas, diplomaadina vaherahu läbirääkimisi pidama.
Igal juhul oleme me Katuga Merimeele super tänulikud selle intensiivkoolituse eest. Tal on oskus kuidagi eriti ehedalt neid teha. Tänu sellele on meil väiksemate plikadega nende kriise palju lebom läbida. Iga kriis on vajalik, et saaks alata täiesti uus eluperiood. Ma tean, et me pole üksi, seega soovin jõudu ja jaksu kõikidele, kellel hetkel külas kutsumata külaline puberteet!
Ja teate, mõni päev on meil juhe nii pagana koos, et hoiame lihtsalt kätega peast kinni ja pühime pisaraid, sest kõik meetodid on läbi proovitud…Aga siinkohal lohutab mõte, et ka see on MÖÖDUV ja et kunagi olime me samasugused tegelintskid oma vanematele!
☮Peace!☮
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
