Kuidas sinul unenägudega lood on? Mul on unenäod vägagi elavad. Ma kunagi mõtlesin, et see on kõigil nii. Meie peres räägiti unenägudest väga tihti. Nõnda tuligi mulle üsna suure üllatusena, et osad inimesed ei näegi praktiliselt kunagi und või kui näevad, siis ei mäleta ärgates sellest suurt midagi. See teadmine jõudis minuni, kui olin juba üle kahekümne aasta vana.
Minu elus eksisteerib kaks maailma. See, kus mina seda blogi kirjutan ja sina seda loed. Ning teine maailma, kui ma silmad sulen ja unenäo väravatest sisse jalutan. Muideks, seal võin ma ka seda blogi kirjutada, kuid ma kahtlustan, et sinuni see siis sellisel kujul ei jõua. Küll võid sa täna õhtul roosade triipudega sebraga unes ühise laua taga teed juua. Lähemal vaatlusel ei olegi sebra triibud lihtsalt värvijutid, vaid tihedalt kirjutatud blogi tekst. Just seesama blogi, mida sa loed. Või ilmuvad sulle unne fragmendid tänasest päevast ja mõni tegelane sümboliseerib tervet seda blogi ühe ainsa objektina su unes. Selleks objektiks võib olla papa Piltsberg, kes lihtsalt sinust unes mööda kõnnib ja naeratades kaabut tõstab.
Unenäod pidavat olema seotud meie mäluga ehk öösel toimub tihe salvestamine kõvakettale. Kõvakettal on lihtsam need mälestused kokku pakkida ja nii võib ta kogu selle loo, mida sa loed, lihtsalt minu naeratuseks kokku pakkida. Hiljem, kui sul seda vaja meenutada on, otsib aju lihtsalt minu naeratusega dokumendi ülesse ja laotab kogu info sulle ette. Seda on kasulik teada, kui üritad und seletada.
Meie peres on asi nõnda käinud, et naisliini pidi ehk ema poolt on kõik naised olnud sensitiivsed. Paistab, et mu kolm pisikest tütrekest ei ole siinkohal sellest andest pääsenud. Unes nähakse ette nii lähedaste surma kui ka uusi siia ilma saabuvaid tegelasi. Paraku on meil kuidagi kaalukauss läinud nõnda, et just traagilisi juhtumeid ja surmasid nähakse eredamalt ja tihedamini, kui neid rõõmuhetki.
Igal inimesel, perekonnal, suguvõsal on erinev keskkond, tänu millele toimub tema alateadvusesse mälestuste pakkimine ja esiletoomine erinevalt. Näiteks, kui meie peres nähti, et kui keegi kündis unes põldu nõnda, et enda kodutee ülesse künti, siis oli peatselt minek. Mul vanaema teadis tänu sellele juba varakult ette, et tuleb matuseriided tuulduma võtta. Erinevad külaelanikud või sugulased käisid nõnda viisakalt oma matusekutset üle andmas. Eks see kündmine tuli sellest, et meie pered olid põlvest põve põldu harinud. Perekond, kes on põlvest põlve näiteks kala püüdnud, võib näha sarnaseid seoseid ja tõlgendusi hoopis läbi kalavõrgu. Neid märke on meil veel olnud. Näiteks iga kord, kui surnu miskit annab, oleme me hoolikalt meelde jätnud, mis see oli, mis kogus seda oli ja kes täpselt, kui vanalt andis. Selle järgi saame üsna täpselt pildi ette, mis sündmused kedagi tabavad ja millal.
Kunagi andis mul surnud vanaisa vanaemale unes kolm lille, millest üks see kõige väiksem oli murdunud. Miskit head see ei tähendanud ja nõnda surigi peatselt mu onu, kes oli siis kolmest lapsest kõige noorem ehk kõige väiksem õis. Seega suhtun mina üsna skeptiliselt sellesse, kui minu lähedane surnu mulle midagi pakkuma unes hakkab. See jälle ei tähenda, et mulle ei meeldiks nendega koos hängida.
Selle sama surnud onuga ma väiksena toimetasin üsna tihti koos. Ta näitas mulle oma uut pere, kuhu ta oli sündinud ja tulevikku, mis teda ees ootab. Kas see nii läheb või oli see lihtsalt mu alateadvuse projektsioon, et leevendada leina, kes seda teab. Oma sensitiivse vanaemaga olen ma unes palju kohtunud. Mitte kunagi ta ei räägi, kuid teades tema eluajal olnud võimeid tean, et tal on alati mulle miskit näidata ja selleks pole ilmtingimata sõnu vaja.
Paraku ei piirdu külalised ainult enda elus ja vähem elus lähedastega. Sellel suvel käis mul külas üks rootsimaa naine, kes näitas kogu oma traagilise eluloo ära. Väga kummaline oli kogeda armumist läbi teise inimese keha ja meelte. Kogu tegevus toimus eelmise sajandi kahekümnendatel ja kolmekümnendatel. Kahjuks lõppes see lugu sellega, kuidas naine viiendalt korruselt alla hüppas. Siiani on meeles see mütakas ja soe vere lõhn. Kahjuks järgnesid sellele veel kolm mütsakat… Ma tean, et need olid tema mees ja lapsed. Mida see lugu mulle näitas, ma ei oska tänaseni seletada. Kuid minu jaoks oli kogemus sama nagu oleksin olnud ärkvel. Väga keeruline oli sellest tundes välja tulla.
Nõnda ongi, et mõni päev ma tänan jumalat, kui heliseb äratuskell ja ma saan lõpuks puhata. Lihtsalt unenäod on nii pagana elavad ja intensiivsed. Kuid samas olen ma neile mega tänulik, sest olen saanud läbi teadliku unenägemise kogemusi kogeda, mida ma selles reaalsuses ei tahaks ära proovida. No näiteks olen ma vähemalt kolm korda ära surnud. Hirm surma ees on tänu sellele kadunud. Siis olen ma sünnitanud kolmikud. See on pikem jutt, eks kunagi räägin, kui tahate. Ma olen kogenud ka selliseid seksuaalkogemusi, mida ma kohe kindlasti ei soovi selles reaalsuses järgi teha. Ja noh lendamine on midagi sellist, mida mulle meeldib lõõgasuteks unes teha. See on ikka mega mõnus tunne, kui saad gravitatsiooni eirata. Ma olen kogenud ka kõike halvavat hirmu. Ja üksiti kogesin samas unenäos totaalset lahustumist ja alistumist kõiksusesse. See oli kogemus, mis muutis mu elu korralikult. Palju hirme lahtus peale ärkamist ja ma julgen elada täna oma unistuste elu, mitte ei lükka neid unistusi homsesse.
Eile näidati mulle kõige suuremat valu, mida üks lapsevanem iial saab tunda. Mulle näidati, kuidas minu pisike Madeliine, meie kõige väiksem põnnike oli surnud. Ma kogesin kõiki leina astmeid. Alguses oli täielik eitus. Siis hakkas reaalsus kohale jõudma, et päriselt ma ei saagi tema väikest peakest enam paitada ega ta ei roni mulle enam kunagi sülle nosserdama… Siis tekkis ülesse totaalne viha. Pimestav äng… Ja lõpuks jäi valu. Metsik vaimne ja füüsiline igat keharakku puruks rebiv valu… Minu pisike tütar, see oli kõik see oli kogu mu maailm… Mul pisarad jooksevad mööda põski ja pilt virvendab ees neid ridu kirjutades… See kogemus oli nii reaalne. Kurat, see on nii valus elav põrgupiin. Ma saadan kõikidele maailma vanematele puhast armastust ja kaatunnet, kes on pidanud enda lapse mulda sängitama.
Ma ärkasin sellest unenäost ülesse ise pisaratesse uppudes. Ma teadsin, et see oli uni. Läksin oma pisikese kergelt norskava Madeliine juurde ja võtsin ta kõvasti kaissu ning lihtsalt paitasin hommikuni ta pead. Ma olen siiralt tänulik selle kogemuse eest ja selle tohutult halvava valu eest. Ja selle eest, et sain seda kogeda seal reaalsuses. Tänasin, et see oli uni. Kahjuks on peresid, kes seda teha ei saa…
See unenägu pani mind hindama, kui rikas mees ma täna olen. Mulle tuldi ja pandi labakäega otse vastu vahtimist ning öeldi, et vaata, kui paganama heas kohas sa tegelikult oled. Ma ei ole oma elu kallal kunagi suurt miskit virisenud. Kuid nüüd ma mitte ei ole rahul, vaid ülimalt õnnelik ja tänulik. Mu armastus oma pisipõnnide ja Katu vastu sai absoluutselt teise mõõtmatu mõõtme. Mingi uue reaalsuse. Järjekordne unenägu, mis muutis mu teekonna siin maamuna peal palju selgemaks. Aitäh sulle valu! Ilma sinuta ei oskaks me piisavalt hinnata seda õnne, mis meil juba on.
Hoiame ja märkame üksteist rohkem, sest kokkuvõttes oleme me ju selle sama ühe imelise puu erinevad oksad!
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
