Ühel ilusal päeval võttis hull naabrimees kätte, virutas jalaga naabrinaise korteri ukse maha ja kukkus seal laamendama. Mingi erilise üllatusena ei tulnud see juhtum kellelegi. Eks selle naabrimehe iseloomu teadsid kõik ja oli ta varem ka seal uksetaga prõmmimas käinud. Jauras, et olla see olnud kunagi tema mingi vanavanaisa korter ja ta tunneb, et oleks aeg nüüd tagasi võtta see, mis ajalooliselt kuulub talle. Lisaks veel olevat naabrinaine tema lastele liiga teinud, kui ta need ise tema juurde mängima saatis. Hull leiab põhjuse alati nagu öeldakse.
Loomulikult ei jätnud see räuskamine ja laamendamine külmaks ei mind ega ka teisi naabreid. Tormaks naabrinaisele appi ja ajaks selle segase minema, aga ei julge. See karumürakas on ikka jõhkralt suur. Meie korruse naabrid oleme väikesed punnid tema kõrval ning peamegi pelgama tursket naabrimeest, aga ülal on suured katusekorterid, kus elavad meie maja võllid. Nemad seda suurust ei karda, nad võiksid vaesele naabrinaisele appi minna, kuid nemad pelgavad naabrimehe juures hoopis eelmainitud hulluse teemat. Võtab kätte ja tuleb pistab naabrinaise abistamise eest ülemisele korrusele tule otsa. Teab küll, et põleb ise ka suure tõenäosusega sisse, aga kas see segasele mingi takistus on.
No näete nüüd ise ka, millise jama ees me siin seisame. Jõuetu on olla ja süda valutab sees, kui näen ning kuulen päevast päeva, mis kõrval korteris toimub. Kuidas ma saan aidata, olles ise kui sääsk selle türranist karu kõrval. Lendan äkkrünnakuga seljatagant vanale peale ah? Selle peale käib üks hele laks ja olen märg plekk naabrinaise köögi tapeedil. Kuid kui nüüd mõelda sääse peale, saab see üks sääsk olla üpris tüütu tegelane. Kas olete kunagi maganud telgis või toas, kuhu on sattunud üksik sääsk? Terve öö võib see paganama sunnik sind oma äärmiselt tüütu pininaga üleval hoida. Hommikul ärgates oled magamatusest energiast sama lage nagu Vene pank välisvaluutast.
Jap, see sääsepirin on üsna võimas relv. Sellega ärgitan teisi naabreid ka pirisema ja ühiskoor on märksa võimsam, kui üksik pirin . Veel saan ma aidata naabrinaise lapsi. Neid, kes külmast segi pekstud kodust lahkuda jõuavad enne kui hullunud naabrimees nad kätte saab. Muideks ega kõik naabrimehe enda lapsed ei ole tema tegude poolt. Nooremad lapsed lausa protestivad sellise türannia vastu. Loomulikult õpetatakse neid tänamatuid isakodu rüvetajaid vanakooli meetodil vait olema ehk ilma pikema jututa käib karm isa kand kuklasse.
Tervele majarahvale on see vahejuhtum šokeeriv. On olnud varem neid omavahelisi jagelemisi. Mitte just väga kaua aega tagasi läks selliseks mürgliks, et terve maja madistas üksteises kallal. Paljud uksed lendasid eest ja paljud korterid võeti väevõimuga tugevamate poolt ära. Aastad möödusid ja tasapisi seati õiglus jalule. Enamus õigupäraseid omanike said oma vara tagasi. Sellest suurest madinast õpiti ja tehti kokkulepped, et saab ka rahumeelselt asju aetud, eriti veel kahekümne esimesel sajandil. Elame ju kõik koos siin majas. Palju mõistlikum oleks ühiselt koostööd teha, kui üksteisele käru keerata.
Ühiste jõududega hoiaksime kogu maja kenasti puhta ja toimivana nõnda, et kõigil oleks tore. Aga no ei, mõned segased naabrid peavad ju ikka oma jonni ajama. Ja nüüd ongi nii, et kui eile oli kogu tähelepanu majas möllanud viirushaiguse peal, siis täna ei koti see enam kedagi. Kõik kopsuhaiged said terveks ja kõigi pilgud keerati ühe korteri peale, kus madistab hullunud naabrimees.
Mis jääb nüüd märkamata on see, et maja, kus me elame, laguneb. Korralikult laguneb. Mõned korterid ujutavad jubedat moodi üle. Mõned upuvad prügi alla. Ja mõni põleb lihtsalt maha. Lõpuks on kõik läinud, sest korteriühistu põrus läbi. Maja läheb mahakandmisele ja korteriomanikud kuuse alla. Vaat, aga seda kuuske ei ole, kuhu alla minna. Sest see maja, millest ma räägin, on meie enda tore sinine planeet nimega Maa.
Iga korter siin on riik. Hull naabrimees on loomulikult Venemaa või siis täpsemalt öeldes Putin. Vaene agressiooni all kannatav naabrinaine on Ukraina. Ülakorruse suured võllid on juhtiva majandusega riigid nagu Hiina, USA jne. Nemad nagu saaksid siinkohal sõna sekka öelda ja karujõmmile kluti pluti teha, aga vaata ei julge hullu torkida. Hakkavad pärast tuumapommid lendama, mis siis teha. Meie Balti riigid oleme siin tõesti pinisevad sääsed, kellele mõjub NATO nagu steroide täis sportlase veri ja laseb meil vähe julgemalt piniseda. Tegelikult on iga üksik indiviid see sääseke ja täna mõjub see pinin suurele karule üsnagi närvesöövalt. Iga sotsiaalmeedia säuts, postitus, video on killuke infosõjast ja kes iganes midagi Ukraina sõja kohta on avalikult postitanud, on tegelikult astunud lahinguväljale. Ka mina olen sõdur ja minu relvadeks on täna klaviatuurinupud või siis share nupuke.
Korteriühistu ühtne otsus, naabrimehe korterisse minevad torud kinni keerata on muidugi väga tore, eks see teeb naabrimehe elu tiba keeruliseks. Paraku on kogu maja nendega ühendatud ja neid ebamugavusi peame me kõik varem või hiljem taluma. Ja vaat neid ebamugavusi ma pelgangi. Sest siinkohal võidakse hakata tegema mööndusi. Meil on siin olnud igasuguseid riikidevahelisi kokkuleppeid, et veidigi pidurdada globaalset kliimakatastroofi. Piltlikult öeldes tegi korteriühistu kokkulepped, et enam ei larista ja võtame ette kõige pakilisemad maja probleemid nagu veesüsteem, ventilatsioon, lõpetame ära üle kütmise ja vähemalt proovime prügi vähem toota ning asju uuesti kasutada. Sellised kokkulepped on kogu planeedi hüvanguks.
Kreisi naaber ja tema tegevusetele pühendumine tõmbab paratamatult fookuse maja probleemidelt ära. Ühistu võtab vastu otsuse, et paneme korra nüüd maja asjad pausile ja katsume nende tülitsevate naabrite asjad korda ajada. Eks mingil määral ole see asi arusaadav, kuid mis saab siis, kui peale tüli lahendamist suured asjad jäävadki pausile. Siinkohal saavad jälle sääsekesed lendu tõusta ja oma tööd teha.
Väiksena rääkisin vanaemaga üsna palju Teisest maailmasõjast. Oli temagi selle möllu keskel. Küsisin, et kuidas nad selle üle elasid? Ta ütles, et sõja elavad tõeliselt need üle, kes jäävad inimesteks. Ja tal oli tuline õigus. Me kõik muudame oma meelestatusega maailma. Kui me tajume hirmu või ülekohut, siis me võimendame seda. Sama asi on rahu ja armastusega. Rahu ja armastus on lõpetanud üsna veriseid konflikte. Hipid ostustasid ühel päeval lihtsalt, et ei taha olla kahuriliha suurmeeste ambitsioonide pärast ja peagi paisus nende armastus nii suureks, et jõudis iga inimese sisse. Olgu ta siis hipi või hoopis hipivihkaja. Igatahes rahva nõudmisel Vietnami sõda lõpetati.
Täna saan nii mina, kui sina aidata nii Ukrainlasi, kui teisi naabreid kui ka kogu seda kirjut korteriühistut jäädes inimeseks, kelle südames on kaastunne ja armastus ning võimendades seda. Jäädes eelkõige enda jaoks inimeseks. Seda ei saavuta sellega, kui jälgid iga minut sotsiaalmeediat ja oled absoluutselt iga rindel toimuva sündmusega kursis. Eip, see ei käi nii. Sedasi toetad sa hoopis sõjamasina energiasalve. Sa pead hoopis sellest ennast teadlikult välja lülitama. Tegema neid tegevusi, mis toodavad heaolu ja puhast armastust. Mine koos perega loodusesse ja loo nendega koos ühiseid mälestusi. Mängi lastega lauamänge. Mine külla vanadele semudele ja tehke koos sauna. Tehke mida iganes, mis korra võtaks ära fookuse sellelt karmilt olukorralt.
Kui te ei suuda ise seda teha, siis vähemalt ärge sundige teisi seda tegama. Täna lüüakse hirmunud inimeste poolt enda semud ja kaasmaalased risti, kes igapäev vähemalt kümmet Ukraina teemalist postitust ei tee. Lase inimesel olla. Ma näiteks meelega ei jaga sõja propagandat, vaid jagan hoopis seda, mis täidab minu hinge rõõmuga, et ka teisi sellega nakatada.
Vanaema rääkis, et nad oleks juba ammu ennast masendusest sõja ajal oksa tõmmanud, kui oleksid keset seda kuulirahet ära unustanud inimeseks olemise. Ikka tähistati tähtpäevi, noored käisid külakiigel, kui vähegi saadi, leiti igapäevaselt pisikesi rõõmukilde ja koguti neid kokku nii palju kui saadi. Kuid samal ajal ei unustatud aidata metsavendi ja põgenikke.
Sama saan mina ja saad sina teha. See valik peab jääma igal ühel enda teha, kui palju ja mis moodi täpsemalt me sellesse konflikti sekkume. Mina isiklikult ei kavatse rindele sõita või sõjamasinale 24/7 oma energiat pühendada. Selle asemel toetan rahaliselt põgenikke, lülitan ennast välja vaimset tervist laastavast infoväljast ja teen otsuseid ning mõtlen mõtteid, mis toetava selle ühise maja edasi püsimist.
Kui oled minuga kas või veits ühel meelel ja ka sinus tiksub tilgake hipi verd, kes sõja asemel rahu hindab, siis jaga seda lugu. Ehk äratab see kellegi unest või hoopis toimub suuremat sorti samastumine ja sääse pininast saab sumin, mis võib kasvada ühislauluks. Üks rahvas kunagi olla lausa ennast ühiselt vabaks laulnud.
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
