Värsked uudised Piltsbergide korterist! Ettevaatust, tekst võib sisaldada suures koguses kisa ja kära!

Reportaaž Piltsbergide värvilisest hipipesast. 

Esmaspäeva hommikul leidis aset vahejuhtum, mis raputas kogu Piltsbergide korterit. Hommikul kell 7.21 lõpetas papa Piltsberg ülimalt zen olekus oma tavapärase hommikujooga.

Sekund enne joogamati kokku kerimist lendas lahti magamistoa uks ja ruumi sisenes täielikult paanikas pereema Katu. Paanika kandus lastetuppa, kus aeti jalule pere vanim laps Merimee (8 a.) , kes oleks pidanud olema üleval täpselt 21 minutit varem. Neiu jooksis kibekärmelt pissile, ise samal ajal isale kõvahäälselt süüdistusi saates. Peamiseks teemaks ikka kui nõme paps on, et see teda õigel ajal ei äratanud. Samal sagedusel töötasid ka pereema häälepaelad ning ka teematika oli ära vahetamiseni sarnane.

Perepea zen olek pandi pausile ja algas üleüldine valju sõnalahing, mille postitiivse tulemusena ei vajanud enam eraldi äratamist pere kõige noorim liige 4 aastane Madeliine. Kõige väiksem tegelane saabus elutuppa. Nähes enda ees üsna kohutavat stseeni, otsustas ta olukorda sekkuda, et see koheselt lõpetada. 

Madeliine kommenteeris olukorda järgmiselt: \”Vaatasin, et mul esivanematel on kuppel korralikult põhjanabale sõitnud. Jube lärm ja kisamine käis. Mu vanem õde Merimee vehkis käte jalgadega, ise samal ajal üritades vanematest kõvemat häält teha. Nii mina, kui alumine naabrimees võime kinnitada, et paraku see tal ei õnnestunud. Mul ei jäänud midagi muud üle, kui pidin tüüpide fookuse endale tõmbama vana hea klassikalise jauramisega. Nagu ikka, andis see tulemusi ning tähelepanu suunati mulle!\”. 

Pereema Katu ütluste järgi soovis ta tol hommikul ennast välja puhata. \”Mul kaasa korraldab nii lastele kui ka täiskasvanutele metsas sünnipäevasid ja mina katan pidulistele peolauad. Üritused toimuvad nädalavahetustel ehk see tähendab mulle nendel päevadel kell viis hommikul ärkamist. Ma soovisin ennast välja puhata, kui õnneks sisetunne soovitas mul kella vaadata. Kuidagi kahtlaselt vaikne oli. Elutuppa jõudes leidsin ees vanamehepässi tagumik upakil oma jooga väänlemist tehes. Loomulikult tõmbas see mind sekundiga käima. Merimee jääb ju sedasi kooli hiljaks. Pagan küll, kas ma ei või siis üks hommik nädalas ennast välja magada?!\”.

Katu jutule segas närvilise olekuga Illimar vahele: \”No kena jutt küll. Ma pean suht igal õhtul pätakaid magama panema ja nüüd äratama ka hakkama või? Mingi toimetuste jaotus võiks siin majas ikka olla! Ja üleüldse, mind polnud informeeritud mitte ühestki kanalist, et sa kavatsed hommikul kauem magada. Ja pealegi võiks teise klassi laps juba ise ka äratuskella kasutada, muidu on küll seal telefonis osav asju näppima. Aga näed, selle asemel on hoopis mihkel isa kallal jaurama!\”.

Merimee oli vahepeal jõudnud endale kooliriided selga ajada. Enne uksest väljumist jõudis ta omalt poolt lisada: \”No läks jah meil siin vähe käest ära see olukord. Viimasel ajal on üldse mul vanematega nata rohkem neid nii öelda erimeelsusi ette sattunud. Vaadake, ma olen siin parasjagu kimpus nähtusega, mille nimi on eelpuberteet. Ma ise ka ei saa aru, mis minuga toimub ja kuidas küll need uksed iseenesest kipuvad paukuma. Pealegi on mul sünnistsaadik olnud keeruline ühest tegevusest teise lülituda. Ja sellised kiirustamised mõjuvad mulle üsna sütitavalt!\”. Pereisa kommenteeris vaevukuuldava pobinaga vahele: \”Vaene tulevane väimespoiss..!\”.

Merimee vastas uksest välja tormates selle peale silmi pööritades: \”Ah mida iganes…\”.

Olukord sai enam vähem taas kontrolli alla. Vanemate lahingumoon oli otsa lõppenud ning toas valitses vaikiv vaherahu. Mida ainukesena rikkus Madeliine, kes oli enda jauramise rolli liiga tõsiselt sisse elanud. Õnneks vahetult enne lasteaeda suutis ta siiski rollist välja tulla. 

Vanemad alustasid oma traditsioonilist iga hommikust jalutuskäiku metsas. Selle käigus tehti eelnenud sitiuatsioonile põhjalik analüüs. Paluti üksteiselt vabandust üle reageerimise pärast. Analüüsi käigus selgus, et perepeal on sisemine energia tass tilgatuma tühi. Ja eks sama olukord valitses ka perenaisel. Perepea võttis vastutuse enda tassi täitmise eest ja suundus terveks päevaks üksinduses metsa lõket passima.

See ei olnud talle sugugi kerge, sest meilid tahtsid vastamast ja muud tööd ootasid tegemist. Õnneks oli mehel nii palju oidu, et ta suutis kohusetundele suukorvi pähe suruda. Illimar ütles: \”Eks on olnud juba küllaga eelnevaid eredalt läbipõlemisi, kui üritan väevõimuga edasi kütta olematute aurude pealt. Ma tean, et pärast metsast naasmist olen ma parem inimene enda vastu, toredam kaaslane naisele ja kohal oma laste jaoks.\”.

Uurisime perenaise Katu käest, millal ja kuidas tema kavatseb oma energiatassi täita. Katu vastas tagasihoidlikult: \”Ah mis mina. Eks ma laen enda akusid nii nagu meil pereemadel ikka kombeks on. Lasen nii viimase piirini, kui haigus mind siruli sunnib. Tead siin kaks nädalat tagasi jäin haigeks. Illimar võttis lapsed ja sain päev läbi diivanil vedeleda. Noh tegelikult ainult natuke koristasin ka.\”. Katu lõpetas positiivse tooniga: \” Ma arvan, et raudselt järgmine aasta tuleb mulle jälle üks haiguspäev, siis saan jälle vabalt võtta!\”.

Nagu oli perepea ennustanud, saabus ta metsast tagasi värske energiaga. Õhtu möödus Piltsbergide perel ohtra mürgeldamise saatel. Merimee siiski palus viisakalt, et järgmisel hommikul võiks keegi esivanematest ta varem jalule ajada. 

Andke märku, kui soovite veel Piltsbergide uudiseid lugeda. Siis teame, kas on veel mõtet reporterit palgal hoida.

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫