Palun päästke meie kratipere nutisõltuvusest!

Eelmises blogis rääkisin, et keset kibekiiret koristuspäeva põrutasime kelgutama. Ilm oli lihtsalt nii hea, et ei saanud seda toas toimetamisega raisku lasta. Päike säras ja väljas oli selline mõnus kerge paar kraadi miinust. Meil siin Laagris on tennisekeskuse juures üsna arvestatav kelgumägi. Pole liiga kiire ega liiga aeglane ja saab paraja liu ka ikka lasta. Mõtlesin, et laupäevasel päeval sellise fantastilise ilmaga käib seal selline laulupidu, et meie kratid sõidetakse suuremate mürsikute poolt kolme minutiga kirjamargiks. Lootust andis see, et mägi on piisavalt suur. Võime vajadusel ka mõne rahulikuma nõlva leida.

Alustasin traditsioonilisi läbirääkimisi vastupanuliikumise vanemliikmetega riiete selga panemise osas. Ilmselgelt tekkis koheselt eriarusaam, mida oli sobilik paksu talvekombe alla panna. Suva, et selle alt mitte kui midagi välja ei paista. Loomulikult olid moevõhikust issi riiete soovitused täiesti mööda. Põhimõtteliselt paluti mul kiiremas korras silmaarsti juurde aeg kinni panna ja endale vähe kangemad prillid soetada. Jutt oli midagi taolist vanemkratt Merrumi suust. \”Kuidas sa saad oma lihaseid tütreid hernehirmutisteks teha? Aina jahud oma soojade riiete funktisonaalsusest. Tule mõistusele inimene, need paganama roosad sukad ei sobi selle lilla pusaga?\” Noorem kratt tõmbas ka otse loomulikult kohe teemale sappa. Loll olin, et mõtlesin küllap neil kelgutamise tuhin nii suur, et suva mis seljas, peasi on mäe peale kiiresti saada. Olin endale entusiastlikult kampsunid, joped selga tõmmanud. Nüüd higistasin printsesside ümberiietamisel nagu kesksuvisest piknikust maha jäetud käntsakas keedusinki keset lõõmavat Pärnu randa. Õnneks on nad selles mõttes asjalikud, et suurema osa riietest panevad ikka ise selga, kuid sukkadega on veel abi vaja. Vaatasin neid ähkivaid ja puhkivaid tegelasi, kes endale kombet selga ajasid ja mõtlesin, et kui täna juba vaadatakse sellise peensusega, mis selga läheb, siis mida ma viie aasta pärast teen, kui tegelased on eelpuberteedi lävel. Puberteedist ma pigem ei hakanud mõtlema, niigi halle karvu tuleb sajaga habemesse iga päevaga peale.

Enne, kui õue astusin, väänasin korra alusärgi vähe kuivemaks suurest higistamisest. See sai paraku sekundi pärast sama märjaks. Nüüd avastati, et mees mida sa passid, kelgumägi ootab, paneme tempo peale. Toas oli aega vaidlemiseks küll. Meilt on kelgumäeni umbes 400 meetrit. Tänav, mis sinna viib, on pidevalt mõnusa lumepudru all. Ma arvan, et see on selle pärast, et keset tänavat lõpeb Tallinn ja algab Laagri alevik. Kumbki sahamees ei viitsi teise territooriumit puhastama minna ja kuna piir jookseb täpselt mööda jõge, siis keset silda sahka ümber ei keera. Tuleb lihtsalt lükkamata jätta. Ma iseenesest ei pahandanud, sest see viisteist minutit lumepudrus sörgiga kelkute tõmbamist ja käru lükkamist, on võrdeline tunni ajase jõusaalis rassimisega. Ei tea ainult kummale omavalitsusele hea jõusaali kogemuse eest raha peaks kandma?

Mäe peale jõudes tekkis minus üsna suur segadus. Laulupeo asemel valitses siin midagi tuumapommi plahvatuse järgse pildi sarnast. Siin seal vedeles mõni katkine kelk. Lumest paistis kellegi käsi (mis hiljem õnneks osutus lihtsalt kaotatud kindaks). Üksikuna uluv tuul keerutas lund üle iidsetest aegadest laiaks sõidetud koerajunnide. Õnneks kuulsin teiselt poolt mäge kellegi kilkamist, mis andis lootust, et keegi ikka selle apokalüpsise on üle elanud. Teisel pool mäge elasid kaks prouat kaasa ühele poisiklutile, kes kõigest väest üritas hüpekast alla sõites oma kelgust lahti saada. Ilmselt põhjusega, et siis pääseb minema siit kohutavast hüljatud paigast.

Alguses kurvaks teinud tühja kelgumäe positiivseks pooleks oli see, et saime oma põnnidega mugavalt mäel laiutada ilma et keegi oleks kirjamargiks üritanud meid sõita. Peale poolt tundi kimamist ja krattide südamepõhjast tulevaid rõõmukilkeid, nägin mäe poole liikumas umbes üheksa – kümne aastaste härrasmeeste kolleegiumit, ühel uhkem pill nööri otsas kui teisel. Kohe tuli nostalgialaks peale, kui sai ürgsetel aegadel enda roolikelguga kelgumäel rind kummis eputada ja mõõtu võtta, kellel ikka kõige kõvem aparaat kanni all on. Härrased ronisid mäe otsa ja koguneti koheselt suurde punti. Ma mõtlesin, et no nii, nüüd läheb kelkude võrdluseks ja kohe pannakse strateegia paika, millist nõlva pidi hakatakse mõõtu võtma. Elava vestluse asemel suruti hoopis käed põuetaskusse, kust tõmmati välja telefon. Kollektiivselt vajutati pea kössi õlgade vahele ning pühalikus vaikuses nohistas iga mees eraldi midagi oma telefoniga.

Ju olid vanemad vaadanud, et mis tolmate siin toas ekraani taga, väljas ilus ilm, minge mängige omavahel. Eks nii mõnigi poiss mängis ka omavahel, aga seda virtuaalses maailmas. Kurb oli vaadata seda punti külmast värisevaid kehasid, kelle meeled olid kuskil sinise ekraani taha kadunud. Selline ühises pundis bitite ja baitite doseerimine sai meelevaldse lõpu, kui juhtus see, mis on ka minu kaasa pikematel jalutuskäikudel mitmel korral rivist välja löönud. Nimelt sai ühel tüübil telefoni aku tühjaks. Siit tuli nüüd mõnus valang väesõnu, mille peale ma oma pätakad kärmelt enda juurde koondasin. Laulsime kõva häälega kolm raksu sepapoisse ühe jutiga, et koheselt need tiinelt mahlased roppused väikestes ajukestes üle kirjutada. Noormees nähes, et keegi teine nagu ka eriti ei ole huvitatud talle oma telo andma, ronis laisalt kelgu otsa ja sõitis ilma ühtegi emotsiooni üles näitamata mäest alla. Mõtlesin, et see vend trambib nüüd sirgjoones koju. Võtab seal oma vanemad ette, et kus kurat see akupank jäi, mis jõuluvana käest sai tellitud (Ilmselt oleks kuradi asemel ikka gramm mahlasemad sõnad tulnud, arvestades eelnevat repertuaari), Siiski peale väikest mõttepausi, otsustas tegelane tagasi mäele ronida. Selleks ajaks oli külm oma töö teinud veel kahe kamraadi telefoni akuga. Nüüd lasti kolmekesti alla. Oli näha, et instinktide vastu ei saa, sest tekkis juba mingi võistlusmoment. Ülesse tuldi juba elava jutuvadaga, reipal sammul. Need vennad, kes veel põlvili lumes eredat päikest trotsides üritasid telefoni akust viimast võtta, said kelguga pikki pead ja kamandati sõitma. Nüüd läks lahti see möll, mida olin vaimusilmas algul ette kujutanud. Korjasin heaga oma pudinad kokku ja hakkasime tagasi koju sättima. Loomulikult toimus see vastupanuliikumisele kohaselt kõrgendatud protestiga.

Õppisin sellest kelgutamisest nii mõndagi. Ilmselgelt hoian enda putukaid nutiseadmetest nii kaua eemal, kui võimalik. Kindlasti püüan olla ise hoolikam, millal ma digidroogi tarvitan, sest meie Katuga oleme esmaseks eeskujuks neile. Kui ikka igal hetkel on pilk telefonis, jääb paraku nii mõnigi lapse saavutus või tähelepanuvajadus nägemata. Sel juhul on asi rohkem kui pekkis. Saab see Facebook või Insta ka siis üle vaadatud, kui lapsed magavad või oled korraks varjendis (loe peldikus potil) hinge tõmbamas. Kui ikka on kiire asi, siis telefonil on veel helistamise funktisoon olemas ega pea pahandama kui messengeri kirjale kolme minuti jooksul pole reageeritud. Kindel on see, et varem või hiljem peavad pätakad selle nutimaailmaga tutvust tegema, kuid selleks hetkes soovin, et olen midagigi ära teinud, et nad täiesti sinna ära ei kao. Minu jaoks on nutiseadmed täpselt sama, mis alkohol või narkootikumid või mis iganes mõnuaine, kasvõi suhkur. Ei tundu väga normaalne istuda koolipingis ja kallutada pudelitäit viina endale sisse. Samamoodi tundub nõme keset kaunist teatrielamust kanepipläru popsutama hakata. Ma arvan et ega mõnuained pole üdini pahad, lihtsalt pead teadma kus, millal, kuidas nendega ümber käid ning oluline on mõõdukus. Tükk maakera parimat šokolaaditorti on mõnus ära süüa, aga kui oled juba kolm tükki järjest sisse litsunud, on tippnaudingust asi kaugel. Sama on alkoholi, seksi, trenni, nutiseadme ja kõige mu sõltuvust tekitava kraamiga. Kui tarbid midagi üle, oled lihtsalt selle asja või tegevuse ori.

Kindlasti on teil kamaluga häid nippe või kogemusi, mida jagada või jälgida laste puhul, et ära hoida A kategooria nutisõltuvus. Arvestades inimaju nälga uue info järele, on meil kõigil lahjema kategooria nutisõltuvus küljes ja oleks naiivne mõelda, et meie lapsed sellest puutumata jäävad. Ootan huviga hüva nõu, et praktikas käiku lasta.