See imeline täiskuu!

Oo jaa, see võimas täiskuu, mis inspireerinud sadu armastusromaane, lõputult laule, tonnide viisi õudusjutte ja kolme kratilapse eriti rahutuid unenägusid.

Juba siis, kui Merimee oli beebi, avastasime, et mingid ööd on kuidagi erilised. Laps tegi öösel kõike muud peale magamise. Gaaside aeg oli ka möödas, seega neid me enam ei kahtlustanud. Mingi hetk hakkasime märkama teatavat reeglipärasust. Unevabad ööd juhtusid siis, kui taevas säras täiskuu. Õigemini ei huvitanud Merimeed, kas see särab või mitte. Onu Vello Vaheri juures õpitud beebide võimlemise saltosid viskas ta ka siis, kui kuu oli pilve taga. Peaasi, et oleks täiskuu. Kui Elanora otsustas meie perega ühineda, võttis ta otseloomulikult üle täiskuuöö trallitamise traditsiooni.

Täna öösel näitas ka Nanobeebi, et on täieõiguslik pereliige ja ennast kombetalitustega kurssi viinud. Positiivne on tema juures see, et ta ei oska veel kõndida. Näiteks Merimee ei piirdu enam voodis tehtavate saltodega. Sellele on lisandunud sellised kummalised pulseerivad karjatused, millesse on segatud omajagu Michael Jacksoni stiilis hirmsaid tantsuliigutusi.

On olnud olukordi, kus tal hakkab voodis igav neid karjatusi teha. Sellistel juhtudel on ta tulnud meie voodi juurde ja oodanud seda hetke, kui see kõige magusam uni peale tuleb, et siis sulle otse kõrva üks karjatusteseeria maha laduda. Nüüd on minu kord paar saltot teha suurest ehmatusest. Kui südame kuidagi taas rütmi tagasi olen saanud, võtan ühe käega Merimee kaissu. Samal ajal teise käega kombin ettevaatlikult voodilinasid, et Katu ei peaks lekkiva vesivoodiefekti all kogemata unes Titanicu uppumist üle elama.

Elanora alustas enda etteastet tagasihoidliku, kuid samas nõudvat tooni udupasuna heliga, mis üsna kiiresti võttis tuurid ülesse tõsiseks tormihoiatussireeniks. Tema meil rändamisega ei tegele, vaid hoolitseb selle eest, et paps juba kella kolmeks öösel enda kümme tuhat päevast sammu täis saaks. Kui jõuad tema voodini, piisab tihtilugu kergest paitusest ja asi laabub nii viietestkümneks minutiks. Täpselt selline paras aeg, kus nagu jõuad uuesti magama jääda. Kuid täna öösel oli tegemist kõrgema astme juhtumiga, mis vaibumise asemel ainult hullemaks läks. Pidime vetsu varjendisse minema, muidu oleks kogu korter lõpuks jalul olnud. Või noh kratimamma saime ka ikka kampa. Tema jäi minust maha Elanorat rahustama, samal ajal põrutasin minna Nanobeebi juurde tuure maha võtma. Me pole temaga veel Onu Vello trennis käinud, kuid juba tegi temagi saltosid, mida vürtsitas unesegase nutuga. Merimee, vana rahu, ei lasknud ennast sellest kesköisest trallist häirida. Tema seisis lihtsalt vaikselt magamistoa nurgas ja ootas, kuni kõik kenasti maha rahuneks, et alustada enda etteastega. Ma hammustasin ta plaani läbi. Kui olin saanud Nanobeebi jälle magama, talutasin poolunes tegelase oma voodisse tagasi.

Mulle endale meeldis ka väiksena öösel unes ringi jalutada. Mõnikord võtsin mõne kapigi ette, kuhu otsa ronisin. Õnneks asi laabus, kui sain vanemaks. Kuid Merrumi öised kondamisi jälgin sellegipoolest, et vaadata ega tal asi sama lappama ei lähe, kui mu onupojal. Kallil onupojal oli kombeks omal ajal öösiti teksadele viike sisse triikida. Triikrauda ta õnneks seina ei pannud, muidu oleks asi võinud üsna kehvasti lõppeda. Selle eest ajas ta triikraua kuumaks mikrolaineahjus. Mäletan, et läksin öösel paukude peale kööki. Onupoeg istus pimedas köögis, tühi pilk pea,s endal triikraud soojenemas mikrolainahjus. Suuremat sorti jututujus ta polnud, sest minu küsimuste peale ei liikunud üksgi kulmukarv ka mitte. Igatahes lõpetas mikrolaineahi oma paukumise ja sädemete pildumise uhke kõlliga. Noormees võttis triikraua ning lükkas seal samas köögilaual teksadele perfektsed viigid sisse. Seejärel pani kõik asjad oma kohale ja keeras tagasi põhku nagu midagi poleks juhtunud.

Meie kodus saabus vaikus poole nelja paiku ja norskamist kostis kõigilt rinnetelt. Ma siiralt loodan, et alumise korruse uus naabripoiss sai selleks hetkeks sõba silmale. Tegelikult ma tema pärast väga ei põe, sest tegemist on 20 aastase noormehega. Kui ma 20 olin, ei raisanud ma küll enda noorust magamise peale. On üsna selge, et teeme talle isegi teene ega lase tal noorust maha magada. Kümne aasta pärast tuleb ja surub veel tänutäheks käppagi. Panin ise ka moe pärast silmad kinni, kuid normaalset und sealt küll ei tulnud. Pidin mingit virvendavat punast udu passima, mille taustaks leierdasid kõik tänavused Eesti laulu finalistid. Paraku sealt enamus lugusid päris minu maitse ei olnud. Oli kalendrisse vaatamatagi selge, et taevas särab täiskuu.

Hommikul mõtlesin päris tõsiselt, kas viitsin ikka oma kella 5:50 hommikujoogat teha või lihtsalt vähkrlen eurolaulude saatel voodis edasi. Õnneks sai uus harjumus võitu ja joogatasin nii et seda nägu. Kratid tõusid täna iseeneslikult ülesse ilma äratamistalguid tegemata. Tulid särasid värskete ja roosadena nagu ladvaõunad. Küsisin, et mis tsirkust tee siin korraldasite öösel? Tüüpidel olid sellised näod peas, et kuule segi oled ennast joogatanud vä? Katsu vähem allavaatava koera asendis olla, piss jookseb pähe või midagi. Nemad olevat maganud nagu inglikesed ega tea mingist trallist midagi. Tüdrukute näod olid nii puhanud ja jutt nõnda selge, et hakkasin kahtlema, et äkitsi nägin seda kõike ise unes. Ei pidanudki pikalt juurdlema selle asja üle, kui magamistoast väljus kratimamma. Ta nägu ja olek andis väga konkreetse vastuse, et tegemist oli väga reaalse juhtumiga.

Selle ülitundlikkuse eest hoiatas ema mind juba siis, kui laste tegemise plaan alles kauges tulevikus oli. Ta ütles, et kui mul tütred tulevad, siis need võivad olla üle keskmise tundlikumad asjadele, mida tavalised inimesed ei taju. Nimelt nii kaugele, kui ema endapoolseid pere juuri ja lugusid teab, on just naisliinipidi välja löönud sensitiivsemad mõjud või võimed. Ma olen neid meie pere naiste judinaid tekitavalt täppi läinud ennustusi kuhjaga kuulnud. Võib juhtuda, et tulevikus räägin mõne loo siin blogiski maha. Kahjuks on nendest valdav osa kellegi surma ettenägemisest. Bingo Loto võidunumbreid pole siiani näitamas paraku käidud. Merimee puhul me peale täiskuutralli suurt midagi pole täheldanud veel. Kuid Elanorat peab üsna hoolega jälgima. Eelmine aasta, läks meie trepikojast alumine naabrimammi pilvepiirile väljateenitud igavest puhkust pidama. Peale seda olid Elanoral mitu nädalat päris pikad vestlused trepikoja õuepoolse ülemise nurgaga. Vaatasime meie Katuga kuidas tahtsime, aga ei näinud me seal nurgas kedagi, kellele lehvitada või kellega juttu puhuda. Kui naabrimammi veel elas, oli neil Elanoraga omavahel väga hea klapp. Ju olid sõbrantsidel mingid poolikud teemad veel vaja läbi arutada enne lõpliku minekut. Lisaks, kui Merimee tegeleb viierütmi röögatustega öösel, siis Elanoral on kombeks jutustada väga kummalises miniontside keeles, millest mitte kui midagi aru ei saa, kuid jutt on sorav.

Ilmselt ootab meid ka täna tegevusrohke öö ees, mida jälle mõnus on mäletada. Tavaliselt kolmandaks õhtuks on täiskuu teema raugenud. Ju peab siis midagi uut uuele naabripoisile välja mõtlema, et ta oma noorust maha ei magaks. Näiteks ehitame amatöör bowlinguraja või rendime oma magamistoa kesköisteks trummitundideks välja.

Visake pilk peale ka Piltsbergi Facebooki ja Instagrammi lehele. Seal on like nupp, mida vajutades oled kursis meie värskemate tegemistega.