Ma üldiselt ei vaata insta reelse ega ei ole mul ka Tik Toki rakendust. Need paar korda, mil olen sinna sukeldunud, on ikka päris retsid olnud. Viskad pilgu korra ekraanile, tundub nagu oleks mööda läinud paar minutit, avastad, et tegelikult oled märkamatult pool elu ekraanitaguses maailmas trippinud. Ebareaalne, kuidas need rakendused ajataju täiesti ära kaotavad. No ja mul ei ole mingit soovi lasta elul mööda voolata, vahtides teiste eludest fragmente. Pigem loon enda elu ise. Olenemata sellest suht nutikarsklaslikust eluviisist, suudab mõni eriti oma tähelepanu köitmise tööd tõsiselt võttev reels minuni siiski tee leida. Nii nägingi siin nädal tagasi ühte reelsi, mis pani minu sees liikuma võimsad sisemised protsessid. Muideks nende reelsidega, mis mind kuidagi sügavalt puudutuvad on nii, et seda tasub kohe mitu korda uuesti vaadata ja siis ekraan kinni panna. Kui vahin edasi, tekib uue info virvarr ja aju ei salvesta mitte mõhkugi.
Igatahes see reels, mis mulle läbi ekraani näkku kargas, rääkis sellest, kuidas me oleme oma kallitele lastele kõige tähtsamad inimesed siin maailmas…. kuni nad saavad kuskil kümneseks. Peale seda võtavad esikoha ära semud, esimesed pruudi ja peigmehed. Ja seda positsiooni ei saa mitte kunagi tagasi. No muidugi on erandeid peredes, kus ülehoolitsemine tekitab teatava sõltuvussuhte, mis ei lõppe ka siis, kui laps on täiskasvanuks saanud. Millegipärast tean selliseid juhtumeid just noorhärrade seas, kes emmele iga jumala päev peavad kolm korda helistama ja ette kandma, kas nende naine ikka suutis pojakese kõhu korralikult täis sööta ja pepu kenasti puhtaks pühkida. Need memmepoegade juhtumid on siiski pigem erandid.
Mul endal käis küll korralik jõnks kehast läbi, kui hakkasin mõtlema, et mu vanem tütar on järgmine aasta kümme. Juba täna on nii mõneski olukorras valik langenud semudele, kui oma vanematega miskit teha. Haavale lisas kenasti soola veel lugu, mida jagas mu semu Rauno. Istusime siin kevadel ümber lõkke ja arutasime vanemluse ja isaduse teemadel. Rauno rääkis, et oli lugenud ühte artiklit, kus räägiti, et lapse viieteistkümnendaks eluaastaks oled sa temaga ära veetnud 90% ülejäänud elu koos olemise ajast. Need kaks infokildu tõid tuppa alati julmalt ausa reaalsuse, kes ütles, et: “Mees, sul ei ole just ülemäära palju aega jokutada oma põnnidega!”. Ma tahan oma lastega veeta veel hunniku kvaliteetseid päevi ja genereerida nendega koos kustumatuid mälestusi. Et nad saaksid öelda, see oli paganama vahva lapsepõlv!
Ma võtsin juba paar aastat tagasi vastu otsuse, et suvi on see aeg, kus pühendun täielikult oma põnnidele. Nii ongi, et jaanipäevast kuni poole augustini ma töid ei tee. Erandina võtan vastu ainult need tööd, kus klient on nõus maksma 4 korda suuremat hinda tavahinnast või kui need on tööd, mida perega koos saame teha. Näiteks Kihnus toimub 22. juuli perefestival kuhu lähme koos perega ja kus viin läbi paar töötuba. Igatahes ei kuulu mul lastega ühiste tegevuste hulka koos nutiseadmetes passimine. Selleks on koosveedetud aeg liiga väärtuslik, et elul lasta mööda voolata. Nii ongi mul kõrgendatud motivatsioon märgata oma tütarde soovi püüda oma vanemate tähelepanu.
Suvel läheme Katuga laste temposse ja proovime võimalikult palju nende tegevustes kohal olla. Loomulikult tuleb siin leida kompromisse, sest kui ainult laste soovidega arvestada, võiks me rahumeeli kaheks kuuks lihtsalt Lottemaale sisse kolida, kogu selle aja toituksime ainult pannkookidest ja jäätisest. Katsume ikka reaalse elu piiridesse ära mahtuda, mis omakorda on Piltsbergidel täis piisavalt palju spontaansust ja puhast voolavust. Laseme lastel kaua üleval olla, kui tuleb tunne,, siis kimame ratastega mänguväljakule keset kõige tihedamat toa koristamise projekti ja loomulikult sööme jäätist siis kui kange jätsi isu peale tuleb. Sest on ju suviiiii! Sama asi on meil igasuguste rändamiste ja väljasõitudega. Paneme paika mingid põhilised pidepunktid nagu eelmainitud Lottemaa või Kiviõli seikluspark, kuid edasisi rännuplaane sinna juurde ei lisa, et saaks tekkida mõnus voolavuses rännumaagia.
Kuid üks asi on kindel, alati on meil kaasas Mölkky. Ma olen üsnagi veendunud, et meie pere on üks Mölkky mängu esifännajaid siin kaunil Maarjamaal. Ilma selle mänguta ei oleks suvi mingi suvi. Lastele on see pikematel sõitudel mõnus motivaator. Kui kuskil laagrisse jääme, siis saab seda igal pool mängida. Laste jaoks hoiab selle mängu põnevana asjaolu, et ole sa selles mängus nii proff kui tahes, on alati olemas õnnefaktor. Lihtsalt viskepulk võib lennata mõnelt rohututilt täpselt 180 kraadi vastupidi, kui sul plaanis oli. Samas on see mäng piisavalt lihtne ja kaasahaarav, et ei küsi vanust. Nii ongi meie neljane Madeliine vanematele õdedele võidukalt särgi püksi tõmmanud. Vanematest preilidest rääkides, siis nemad on tänu Mölkkyle õppinud viiekümne piiris peast arvutama juba enne koolipinki istumist. Oh nüüd sai küll kena kiidulaul ülesse tõmmatud! Õnneks on meie Mölkky fänlus jäänud silma Insplay rahvale, kes ise pakkusid välja, et me võiks oma jälgiate vahel välja loosida täitsa tutika Mölkky komplekti!
Loomulikult kiitisme selle idee suurepäraseks. Kui sa soovid koos laste, vanavanematega või lihtsalt suvaliste toredate inimestega Möllky mänguhullust nautida, siis soovitan sul osaleda loosis. Selleks ei pea mingeid üleloomulike pingutusi tegema nagu Talllinna Teletorni tippu mööda treppe jenkat tantsides trampima 🙂 Või tegelikult oleks see päris Piltsbergilikult naljakas. Loosis osalemiseks tägi lihtsalt selle blogi facebooki postituse alla sõber, kellega koos kavatsed võidu puhul Mölkky turniiri teha. Ja meie loosime järgmine nädal ühe õnneliku võitja välja. Veel lahedaid õuemänge saate vaadata Insplay lehelt.
Seniks, aga minge kindlasti lastega Eestimaa suvist loodust avastama. Proovige olla täitsa nende tempos ja lasta neil vahepeal täitsa ise seda seiklust juhtida. Nii loote neid kõiksema ägedamaid mälestusi!
