Murelik postitus Nõmmekate Facebooki grupis:
“Kui siin Nõmmekate grupis juba rongide müra kohta kiunumiseks on läinud siis ma kiunuks ka natuke 
.Kes on see hull kes korraldab lastele Harku metsas yritusi ja tegevusi ja karjub koos lastega päevast päeva nagu segane yle Nõmme?
. Üldse ei ole vastu igasugustele yritustele, aga no see meeletu karjumine/ röökimine on ikka suhteliselt nõme
“
.Kes on see hull kes korraldab lastele Harku metsas yritusi ja tegevusi ja karjub koos lastega päevast päeva nagu segane yle Nõmme?. Üldse ei ole vastu igasugustele yritustele, aga no see meeletu karjumine/ röökimine on ikka suhteliselt nõme“Tõesti ta nii on, et värvilised Piltsbergid käivad Harku metsas lastega röökimas ja mitte vähe! Tegelikult ma ei vabanda Merily ees ega ka teiste ees, vaid ütlen, et mul on südamest kahju, et see teid häirib. Ega me seal metsas lastega ei karjuks, kui seda neile vaja ei oleks! Päriselt ka! Me oleme oma tiimiga viinud metsa üle kümne tuhande lapse ja täpselt sama palju neid sealt ka välja toonud. Päris suure enamuse sellest laste hulgast oleme trallinud just konkreetses metsanurgas, kus me Merily rahu häirinud oleme. Ma tegelikult ootasin, et tunduvalt varem tuleb selle kohane nurin. Igatahes on see päris muljetavaldav hulk lapsi. Ja sellise hulga laste puhul hakkad märkama mustreid.
Mis juhtub lapsega metsas ja miks me siis pagana pärast karjume? Iga matka või sünnipäeva alguses teeme me kerge soojenduse, mis näeb välja midagi kehalise kasvatuse tunni alguse ja klounide kooli lõpueksami vahepealset välja. See on meie jaoks ülimalt oluline moment, sest lapsed või täiskasvanud näitavad meile ära, kui kinnised nad on või hoopis, kui suurt maandust nad vajavad. Mõnikord me ei lõuga üldse lastega metsas, sest seda pole lihtsalt vaja. Rõhutan sõna mõnikord, sest sellised momendid on haruldased. Need lapsed on saanud enda emotsioone alla surumata välja elada või on kokku juhtunud lihtsalt vaikse loomuga põnnid. Suurem enamus aga vajab maandust.
Kui lapsele öeldakse “mida sa lõugad kodus ega sa metsas pole?!” ja koolis või lasteaias kordub sama, siis metsa jõudes on ta päris suures segaduses, kui siin ka lõuata ei saa. Me ei karju lihtsalt lambist, vaid igal huilgamisel on oma mõte taga. Sõjamehe hüüd annab julgust juurde ja vabastab pingeid. Indiaanlase hüüd avab fantaasia- ja mänguväravad. “Aaa jeeee” hüüd tähistab saavutusi ja võite. Kui oleme lastega ennast tühjaks jooksnud ja pingetest vabaks röökinud, istume rätsepistmes kännu otsa ja teeme hoopis ülimalt vaikset zen keskendumise harjutamist. Või hiilime puude vahel, et äratada ellu mängimise põnevust. Lastega juhtub metsas midagi maagilist. Ekraanid unustatakse. Avastatakse enda päris sõbrad. Fantaasia lükatakse täiel tuuril käima, lihtsalt maas vedelevatest käbidest saavad loomad, keda karjatada või hoopis maagiat täis kunstiteos. Aasta aastalt läheb selle fantaasia ellu äratamine raskemaks. Huvitav, kas see võiks olla ekraanide töö, kes teab… Läbi mängu ja trallimise õpivad lapsed täiesti märkamatult elukestvaid teadmisi looduse kohta. Mitmed algklasside õpetajad, kelle klassidega metsas oleme käinud on imestanud, et kuidas lapsed said pingevabalt mitme akadeemilise tunni jagu teadmisi ilma et nad oleksid kordagi tajunud, et nad õpivad. Me kingime lastele tagasi lapsepõlve, mis on tihti sinise ekraani taha lahustunud.
Tegelikult on kurb, et me õpetame lapsi uuesti mängima. Lasteaiast tulnud viie aastane keksleb üle murdunud puu nagu noor hirv. Samas kui satuvad metsa üheksa kümne aastased, peame algus neil telefonid käest ära võtma. Alles siis märkavad nad, et oot oot, asi on kahtlane, see polegi kodune diivan, vaid olen kuhugile kummalisse kohta sattunud. Selle peale tutvustame lastele, et “pampara raaaa!”, saage tuttavaks, see on mets!! Esialgu läheb reaalse maailmaga kohanemiseks nats aega ja võtab aega, et päriselt oma jäsemeid uuesti kasutama õppida.
Kui jõuame murdunud puu juurde, kus viiene tegi vägevaid hüppeid, ootaks et arengust neli aastat eespool tegelased teeksid sama asja saltoga ära. Aga ei tee. Hädiselt nagu puujalaga vanamees udib noor inimene ennast üle puu. Vaatab emale sügavalt silma ja kilkab suurest rõõmus: “EMA ,KAS SA NÄGID, MA SAIN HAKKAMA!”. Kilkab ema ja kilkan ka mina, sest see noor inimene sai just edutunde osaliseks, kui äge on taas oma keha kasutada.
See, mis metsas kahe tunni jooksul lastega juhtub, ei jää sinna metsa. 10 000 lapse puhul on paras hulk tagasisidet. Lastel väheneb vajadus istuda ekraani taga. Selle asemel tahetakse koos semudega päriselt mängida. Tahetakse rohkem olla looduses. Ja lastel on vähem pingeid, sest nad said ennast tühjaks karjuda ja joosta. Lapsed saavad positiivse kogemuse ja soovivad rohkem õues liikuda. Statistika räägib, et laste õues olemise aeg vahetub järjest enam ekraanides viibimise vastu. Näiteks 2021 aasta andmetel mängisid USA 7-12 aastased lapsed keskmiselt õues 5 minutit päevas. Ma loodan, et olete minuga nõus, et 5 minutit on ikka karjuvalt lühike aeg. Aga see eest veetsid nad keskmiselt 5 tundi ekraanides 
. Eestis on seis küll veidi parem, aga minimaalse vajaliku aja ehk vähemalt 60 minutit liikumist õues, saavutab ainult 22% 7-16 aastastest lastest.
. Eestis on seis küll veidi parem, aga minimaalse vajaliku aja ehk vähemalt 60 minutit liikumist õues, saavutab ainult 22% 7-16 aastastest lastest.Ma tegin sellel kevadel viienda klassi noortele metsas matka. Noorte inimeste hämmastus oli suur, kui selgitasin neile, et nad võivad karjuda ja see maandab neid. Noorhärrad küsisid kolm korda üle, kas nad võivad päriselt ka lihtsalt karjuda… Ja siis läksid metsa ning röökisid 5 minutit jutti, kuni hääl lihtsalt otsa sai. Pärast seda muutus kogu grupi dünaamika. Ei toimunud enam laste vahelisi tõuklemisi ega sügatud närviliselt taskut, kus dopamiinilaksu andev telefon ennist närviliselt tähelepanu nurus. Noored inimesed avanesid ja lõkke ääres puhusime juttu, mis päriselt nende sees toimus. Ma teen PAPSIDEle koolitusi, et isad saaksid lähedasemaks oma lastega ja oleksid mõistvamad elukaaslased oma naistele. Ka nendel koolitustel me karjume meestega. Kurb on see, et paljud mehed ei oska seda enam. Lihtsalt nii palju on pingeid alla surutud ja siis imestame, miks meie kandi mehi vikatimees insultide või infarktidega hauda viia armastab. Palju mõistlikum on minna metsa ja ennast tühjaks karjuda, kui endasse kogunenud pinged naise ja laste peale röökides välja kallata.
Harku mets on suur ja lai. Meie toimetame oma toimetamisi just sellepärast selles metsanurgas, et linn on selle inimestele avanud. Ma olen südamest tänulik Nõmme Linnaosavalitsusele, kellega koostöös oleme metsast oma tiimiga hulgaliselt prügi välja toonud. Neil oli vahepeal laual plaan, et korjavad piknikupingid kokku ja võrguplats võetakse maha. Kuid nähes, kui palju me noori ja lapsi oleme uuesti loodusesse tagasi viinud, võtsid nad hoopis meiega ühendust ja panime uue plaani paika, kuidas uued lauad saaks inimesi rõõmustada ning mismoodi prügikultuuri muuta. Üle kümne tuhande lapse on saanud värskendada oma teadmisi, kuidas loodust hoida ja kaitsta. Lisaks oleme muutnud ka Rõngasjärve äärset puhkamise kultuuri. Kui alustasime, pidasid seal tihti simmaneid vägijooke manustavad pundid, kellest jäi maha lõhutud inventar ja hulgim prahti. Neid tegelasi enam seal ei kohta. Selle asemele on tulnud laste kilked. Lisaks pean ära mainima, et see aeg, kus me lastega trallime, ei jää kuidagi öörahu sisse ja muideks sünnipäeva kestvus on 2 tundi, millest umbes 15 minutit alguses kõlavad kõrgemad helid. Ja eks tuleb neid ka metsaski ette, aga seal on juba tavaliselt need suuremad hõiked vaibunud!
Ma olen kasvanud metsade vahel ja hindan metsavaikuse jõudu. Käin isegi ennast metsas laadimas ja selleks on ka Harku metsas hulgaliselt ruumi. Tasub lihtsalt sammuke kaugemale astuda ja nautida männilatvade kohinat. Järgmine kord, kui kuulete laste karjumist, mõelge tänutundega, et jälle sai üks lõbus punt põnne nautida lapseks olemise rõõme. Meie omalt poolt kogu tiimi ja selle meeletu hulga lastega täname kõiki neid Nõmmekaid, kes meile kaasa elavad! Kes naeratus näol meile “tere” vastu hüüavad! Neid elanikke, kes kirjutavad, kuidas nad juba ootavad nädalavahetust, et taas laste tralli kuulda! Seda toredat vanaprouade punti, kes ikka ja jälle meile naeratades hommikuti edu soovivad!
Kui see lugu sind kuidagi pingesse kruvis, siis soovitan meiega metsa trallima tulla ja vaatame, mis teha annab. Võib olla teeme ühe maandava sõjamehe hüüdegi koos :)!
Kui see lugu sind kuidagi pingesse kruvis, siis soovitan meiega metsa trallima tulla ja vaatame, mis teha annab. Võib olla teeme ühe maandava sõjamehe hüüdegi koos :)!
