Noh, siin ma siis nüüd olen. Istun oma kõige vanema tütre esimese klassi aktusel ja mõtlen, et kuidas ma küll otse mähkimislaua tagant siia sattusin. See oli ju alles eilne päev, kui Katu Merimee esimeste sammude peale suurest rõõmust tagurpidi salto viskas. Ma ju just istusin temaga sõimerühmas, et harjutada Meerumit lasteaia eluga ja nüüd pauhti, olen siin esimese klassi aktusel. Kuidas pagan see aeg nii kiiresti käib, kuhu ülejäänud aastad kadusid?
Ma olen ju ise teadlikult valinud endale sellise elustiili, et saan lastega veeta kordades rohkem aega ja luua ühiseid hetki, kui kaheksast viieni tööl käies. Ikkagi on nagu toimunud mingi ajahüppe. Tegelikult on see normaalne. Ilmselt avastan ma ennast samu mõtteid mõlgutamas, kui on Merimee keskkooli lõpetamine või kui teda altari ette saadan, et tulevasele abikaasale üle anda. Küllap ma vaatan ja näen selle noore naise silmis neid lapsepõlve krutskeid, kuulen põnnide rõõmukilkeid ning paitan lohutades oma pisikese nuuksuva nääpsu pead, kui maailm on olnud ülekohtune. Isver, klomp tuleb kurku seda kirjutades. Vist hakkan siin vanaks jääma, et heldimusest heietama kipun.
Reaalselt olen ma teadlikult oma plikadega iga päev selles ainukeses hetkes mis meil on. Ja see hetk ongi just nüüd. Mitte mineviku mälestusi heietades ega tuleviku pilte visualiseerides, vaid just nüüd ja praegu. Väikesed lapsed oskavad seda imeliselt hästi. Neile ei eksisteeri eilset ega homset. Isegi sõna “varsti” võib nende jaoks lihtsalt üks mitte midagi ütlev sõnakõlks olla. Kõik, mis juhtub, juhtub nüüd ja praegu. Imelised õpetajad on need pisikesed põnnid ma ütlen.
Ole sa hetkes olemise boss nii palju kui tahad, tulevad ikka need märkamised ja heietused peale. Las tulevad, peavadki tulema. Iga selline suurem elu sündmus on justkui saavutatud võidu karikas su eluloo trofeede riiulil. Ja need saavutused vähemalt minu jaoks loevad palju. Panevad suu naeratama ja tänama elu nii selle valu, kui ilu üle. Panevad mind hindama ja tähistama seda, mis mul täna on ja kuhu jõudnud olen. Mu hea sõber Tiit Trofimov ütles kord: “Õnnelik on see, kes on rahul sellega, mis tal parasjagu on!”. Jumala õige mõte. Kui me pidevalt õnne jälitame, ei saa me teda kunagi kätte. Tasub siinkohal lugemisel paus teha ja vaadata enda ümber ning kogeda kõike, mis on hästi. Tunda õnne selle üle, mis sul just nüüd ja praegu on.
Vot see lause on saatnud mu elu juba aastaid. See annab hingerahu. Ei pea kogu aeg kuskile tõmblema, et midagi saavutada. Sedasi tormates istun lõpuks kumm tühi oma surivoodi äärel ilma, et oleks miskit nautinud, aga näed kõvasti sai tormatud. Ma olen täiega rahul oma pere eest, selle eest, et elan oma unistuste elu. Mul on vahva korter, ägedad naabrid, mõnusad sõbrad. Ma olen täiega õnnelik selle üle, mis mul juba on!!!
Siin Merimee aktusel mõlgutan ma selliseid mõtted. Tõmban kopsud värsket sügisõhku täis ja sulgen silmad. Kohe mitu korda tõmban seda õhku sisse ja naudin täiega neid värskeid sõõme. Oi kui mõnus on elada! Vahel on raske, kuid see käib asja juurde ja paneb neid kergeid hetki rohkem hindama.
Mis ma selle blogiga öelda tahan on, et ehk tuleb kunagi päev, kui kooli alguse puhul tehakse tõeliselt põnev möllu täis aktus. Kohe selline, et ei tule mõttesegi mingi heietus, vaid vahid silmad punnis, suu ammuli ja oled täis raksuga hetkes.
Näiteks võiks Eesti hümmi laulda kooli rockbändi saatel. Tõmbaks rahva kaasa küll. Võimlemistüdrukud tulevad saltosid visates õpetajatele lilli tooma. Mustkunstiringi poisid panevad direktori poole jutu pealt suitsupilve haihtuma ja ta leitakse alles peale sügisvaheaega katlaruumist ülesse. Abiturendid tulevad rind kummis supermani kostüümides. Neist kiirgab viie kilomeetri kaugusele positiivset energiat ja eneskindlust, et jõmmid üks aasta veel ning saame öelda, et ära tegime!!!. Pisikesed esimese klassi juntsud lehvivad nende käte otsas, saades totaalselt hea laengu terveks kooliteeks. Trummid ja viled! Nagu öeldakse, kõige tähtsam uue inimesega kohtumise juures on esmamulje. Need esimesed minutid määravad sisuliselt ära kogu ülejäänud elu omavahelise suhtluse. Sama kehtib ka kooli puhul. Esimesed hetked koolis ja vastuvõtmise aktus võib anda kogu kooliteele teatud nüansi juurde.
Meie aktus oli selline vaikne ja tagasihoidlikult kohmetu nagu need kooli algused ikka. Mõnedel värksetel koolinoortel hakkas isegi suisa igav. Härrad hakkasid hoopis maailma asju omavahel arutama. Samas oli õhus tunda elevust nii õpetajate kui õpilaste poolt. Eks olid mõned lapsevanemadki tavapärasest rohkem elevil, üks selliseid istus mu kõrval. Vahva oli Katut näha. Ma nägin, et ka tema silmis jooksis paras multikas möödunud hetkedest. Seda enam, et Merimee alusab oma kooliteed samas koolis, mille Katu lõpetas.
Igal juhul esimesed muljed aktusejärgsest päevast olid Merrumil super head! Eks eelkool aitas siin palju kaasa. Täna hommikul läks Merimee juba oma pead koolibussi peale nagu üks suur tüdruk kunagi.
Võite vabalt mulle enda või oma laste esimese klassi aktuse muljeid heietada. Kas kellegil tõmbas silma märjaks või käisid jubeduse külmavärinda üle turja taas kooli sisenemisega või hoopis jäi keegi magama. Hää, et selle aastal aktus üldse toimuda sai, arvestades seda segasevõitu koroonapiirangutega ajastul!
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
