Elu teiselpool vannitoa ust

Issanda jeesuse kristus! Me oleme siin igast asendist juba oma uue vannitoaga eputanud, aga sellest pole sõnagi rääkinud, kuidas vanni kogemus on olnud. No selle vanni ilmumisega läksid meie peres arvamused erinevat teed pidi. Katu arvas, et vann on kohustuslik element. Mina jälle arvasin, et kuule, meil  juba saun on, ei hakka ruumi raiskama. Mul lihtsalt puuduvad sellised mõnusad vannis solberdamise mälestused lapsepõlvest nagu Katul on. Meil põrutati ikka pool kibu leiliruumis kerisele. Seejärel anti kasevihaga paar asjalikku sahmakat üle küüru ja kõik see tulipunane pudinate kamp visati otse lumehange. Vot see oli mõnus elamus. Miskit pidi ei anna võrrelda vannis passimisega. 

Vaidlused kiskusid juba üsna inetuks. Katu minu meelest lasi üle huulte välja sellise roppuse nagu “pagan küll”. Inimene kes üldiselt on roppustega kitsi nagu sulasele palka maksev mulk, pidi ikka purunärvis olema, et niimoodi lajatas. Vaatasin, et selles lahingus hakkan vägisi alla jääma. Kaasasin endale taustajõuks Madeliine. Tema on meie peres vaata et kõvem saunasõber, kui mina. Katu krahmas enda liitu Merimee ja Elanora. Kasutades seejuures täiesti alatuid meetmeid. Nimelt ta saatis nad naabrinaise juurde vanni.

Loomulikult läks seal lahti elu mürgel. Laste siiras rõõm vannivees hullamisest hakkas tasahilju mu kivikõvasid veendumusi pehmendama. Lõppakordi sellele loole pani Madeliine, kes alatul kombel meie liitu reetis. Põnn ronis koos teistega vanni ja kui ta mulle läbi vannivahu oma rõõmust säravate silmadega otsa vaatas, murdusin ma lõplikult.

Selles mõttes ma andsin alla, et vann ikkagi meile tuli, kuid lapseliku jonnakusega keeldusin sinna minemast. Minu jaoks sümboliseeris see valge hiigelsuur pesukauss ühte kaotatud mehelikkuse lahingu monumenti. Tundus kuidagi vale enda lahingust räsitud keha selle sooja rüppe usaldada. 

Ühel septembri õhtul oli mu jonnakus läinud vist lõunapausile, sest ma olin ise vannikraanid valla keeranud, kindla plaaniga ligunema minna. Eks omajagu mõju oli sellel, et Katu oli teinud juba endale paar mõnusat vanniõhtut. Ja no lapsed olid lugematuid kordi käinud vannis hullamas. Lisaks oli sel päeval mul tehtud kaks metsasünnarit ning kontidesse kerge jahedus pugenud. Keha tahtis saada lõdvestust, kuid sauna kütmiseks mul enam mahti polnud. 

Palusin häbelikult leiliruumilt andeks, sättisin endale küünlad põlema ja mõnusa mussi põksuma. Viskasin ühe vannipalli ka vette, mis lõi toa mahedat aroomi täis. Ja teate, jube mõnus oli küünlavalgel vahuses vannis chilli musa saatel hulpida. Mingil hetkel saabus vannituppa Katu, kes ei jõudnud ära imestada, et ma vannis olin. Eks ma olin seda nii pool salaja teinud. Võidurõõmus helk silmis päris ta mu käest, et noh kas on mõnus? Minu rahulolev mõmin andis lõpliku tunnistuse, et see vanni mõte oli super hea!

Vanni juures on siiski kõige suurem pluss laste pesemine. Varem oli näiteks Elanorat pessu saada päris tsirkus. Nüüd kui korraks vanni kraani kas või puudutad on tegelane juba vannitoas riidest lahti koorimas. Õudsalt mugav on põnnid kõik kolmekesi vanni panna. Viskad mõne kihiseva vannitableti sisse või lased sortsu vannivahtu ja põnnid solberdavad ennast suuresti ise puhtaks. Muidugi kaasneb sellega asjaolu, et lisaks vannile ujub enamus põrandast. Mis iseenesest on ka positiivne sest üksiti saab põranda ka puhtaks. Mis saab olla hästi lõhnavate laste ja vannitoa põranda vastu 🙂 

Põnnide pesemiseks oleme muideks leidnud endale Naifi sarja. Meile on üsna oluline, et lapsed endale mingit keemiat peale ei plötsiks. Kunagi lugesin ühte uuringut, kus teadlased avastasid, et lapse õrn nahk võtab kordades rohkem igast keemiat sisse, kui täiskasvanute oma. No oleme ausad ega ise ka mingit suvalist kraami enam peale määrida ei taha. Naiffi puhul tegin ise taustauuringu ära ja sain kinnitust, et tegemist on igati korraliku kraamiga. 

Esmakordselt sain mina Naiffist teada, kui Mallu kinkis meie plikadele jõuludeks dušigeeli ja shampooni. Siis oli meiel veel vana vannituba ilma vannita. Ühel päeval solistasid plikad ennast dušši all kuidagi kahtlaselt vaikselt. Katu naiselik vaist kuulis selles kõrvulukustavas vaikuses ainult halba. Ta tormas vannituppa ja röögatas nii südantlõhestavalt, et ka Sina kallis Tartus elav blogilugeja pidid seda kuulma. Plikad olid väiksesse pesukaussi teinud dušigeeli vahusupi. Toormaterjaliks oli kasutatud Naifi asju, mis tilgatumalt tühjaks olid vajutatud. Katu tõsiselt endast väljas olek oli mulle selge märk, et tegemist ei olnud mingi suvalise kraamiga. 

Täna oleme sisuliselt kogu pesemisvarustuse Medironist tellinud. Põhjuseks, et need lõhnavad hästi, on loodusliku päritolu ja noh katule on oluline ka välimus, et sobituks ikka vannitoaga. Naised noh 🙂 Igal juhul meie oleme omal nahal kõik ära katsetanud ja tõsiselt fänname naifi asju ja julgeme soovitada. Mul ei ole mingit sooduskoodi välja sebitud, aga tean, et täna on E-esmaspäev ja neil kogu kaup -25% odavam. Soovitan laste, enda ja looduse heaolu nimel koju varuda üks paras ports pesemiskraami. 

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.