Ma olen täitsa hämmingus.
Sellel talvel on Piltsbergi lehele tulnud rekordarv päringuid:
“Tere. Planeerime lapse sünnipäeva tubastes tingimustes teha, sest väljas on külm. Kas te siseruumides ka sünnipäeva tralle juhendate?”
Piltsbergid teevad metsasünnipäevi. Ja seda põhjusega.
Sest see võib olla viimane inimlikkuse kaja, mida me veel elus hoiame, enne kui inimesed täielikult loodusest võõrduvad ja tehislikult loodud maailma kolivad.
Ekraanid on võtnud üle lapsepõlve
Lapsed ei pea enam toast välja minema, et koos mängida.
Tuleb telefonikõne:
“Hei, kas mängida tahad?”
“Oh lahe, saame 5 minuti pärast Robloxis kokku.”
Ei mingit tülikat riidesse panekut.
Ei mingit muret, et laps õues kringliks külmub.
Jama lugu on ainult selles, et nii meie vaimne kui ka füüsiline tervis vajab liikumist.
Nina vastu ekraani surumine kuulub küll tehniliselt „liikumise“ kategooriasse, aga paraku jääb sellest väheks.
Kui võrrelda tänast päeva 20 aasta tagusega, näeme mõjuvat pilti: varasemates uuringutes veetsid väikesed lapsed ekraanide ees umbes 1,3 tundi päevas, nüüd aga on see juba üle 3 tunni — ja vanemad lapsed isegi 7,5 tundi või rohkem iga päev.
Nagu täispikk tööpäev.
Ega jäägi mahti ega aega õues liikumiseks.
Miks me metsasünnasid teeme?
Miks me neid metsasünnasid metsas teeme ja mis juhtub nii laste kui ka nende vanematega seal?
Muideks — enamik neist päringutest on saadetud inimeste poolt, kes on meie juhendatud sünnipäevadelt selle metsakogemuse saanud. Ja see on olnud nii äge, et nad soovivad seda ka oma lapsele pakkuda. Paraku on elu näidanud, et tubastes tingimustes ei ole efekt pooltki nii äge. Loodusel on selles elamuses väga suur roll mängida.
Me kõik teame ju tegelikult ise ka, kuidas metsas jalutades stressitase kukub ja rahu tuleb sisse. Rahuga pole meie sünnadel suurt pistmist, aga stressi maandame me küll.
Pole juhus, et üle maailma on mitmed teadlased kolinud laboritest välja, et seda efekti uurida — ja ka teaduslikult kinnitada, et looduses viibimine mõjub meie vaimsele tervisele väga hästi.
Uuringud näitavad, et looduskeskkond parandab laste (ja ka täiskasvanute) tähelepanu taastumist, keskendumist ja loovust võrreldes siseruumis viibimise või ainult ekraanidel olemisega.
See tugineb nn Attention Restoration Theory’le — ideele, et loodus taastab vaimset tähelepanu paremini kui sise- või kunstlikud keskkonnad.
Me oleme viinud metsa üle 20 000 lapse ja võime kinnitada — loovus läheb tööle küll.
See annab juurde energiat ja teotahet, vähendab stressi ning aitab kaasa keskendumisele.
Nii et kui näed, et sinu võsukesel on motivatsioon täiesti maas, õppimine ei edene ja tuju on nullis, siis sundimise asemel tehke koos regulaarseid metsa- või pargirännakuid.
“Aga talvel on ju külm…”
Ma saaks veel aru, kui meil oleks väljas selline kahtlane ilm nagu eelmisel talvel — kõle, ilma lumeta, pidevalt jäine lõikav tuul ja väääääga pikale veninud sügiselaadne toode.
Aga viimase kuu aja jooksul on olnud täielik postkaardiilm. Ehita lumeonne, kelguta, uisuta tee või lumeingleid väga ilus ja talvine on kogu see pilt meil.
Ilmselt on looduse võõrdumine jõudnud ka täiskasvanuteni, kui külmas liikumist peetakse ohtlikuks.
Me oleme linnastumise keskel ära unustanud, et õues liikumine külmas ei tee last haigeks, kui ta on piisavalt riides ja tegevus on aktiivne.
Miks me teeme metsas sünnipäevi igal aastaajal (ka talvel)?
Esiteks.
Uuringud näitavad, et inimesed, kes puutuvad teadlikult ja järjepidevalt kokku külmaga, omavad paremat veresoonte toonust, madalamat põletikku ja stabiilsemat vererõhu regulatsiooni.
Laps, kes liigub talvel metsas, teeb seda loomulikult — ilma sunduseta ja ilma ekstreemsuseta.
Ausalt öeldes ei pea ma selleks isegi uuringuid lugema. Piisab, kui vaatan omaenda peret.
Teiseks.
Meil on mure inimeste kehakaalu tõusuga, mida passiivne ekraanielu kaasa toob. Üheks lahenduseks on liikumine jahedas keskkonnas.
Külmas liikudes aktiveerub nn pruun rasvkude, mis parandab ainevahetust ja aitab põletada rohkem energiat kui siseruumides istumine.
Kolmandaks.
Jooksmine, turnimine lumel, ronimine ja isegi kelgutamine koormavad suuremaid lihasgruppe intensiivsemalt kui paljud siseruumis mängud. See tähendab tugevamaid lihaseid ja paremat koordinatsiooni.
Metsasünnipäevadel kogevad lapsed liikumisest plahvatuslikku eduelamust ja rõõmu. Kui vanemad seda protsessi toetavad, tahavad lapsed seda kogemust üha uuesti.
Rohkem liikumist tähendab, et ekraanis passimiseks jääb vähem aega — ja sellega kaasneb kõrgem energiatase, parem tervis ning kasvav motivatsioon proovida uusi asju.
Neljandaks.
Üks visamaid müüte on see, et külmas jääb laps kohe haigeks.
Tegelikkuses on külmas vähem bakterite ja viiruste ringlust kui siseruumides. Suletud ruumides on haigustekitajate levik ja õhuringlus märksa intensiivsem kui värskes õhus.
Vanal heal koroonajal, kui enamik mängutubasid olid kinni, tegime me rekordarvu metsasünnipäevi.
Ma ei mäleta ühtegi teist nii tervete laste hooaega kui need aastad, mil inimesed paradoksaalsel kombel rohkem väljas viibisid.
Selle tervise osa kokkuvõtteks ja väikseks tuleviku mõtiskluseks panen siia väikese statistika.
Umbes pool (u 50–53%) kõigist surmadest Eestis on põhjustatud südame-veresoonkonna haigustest. See on püsiv trend ja esikoht surmade põhjustajate seas.
Peamised riskitegurid nende haiguste tekkeks on: kõrge kolesterool, kõrge vererõhk, diabeet, ülekaal ja vähene liikumine, suitsetamine ja alkohol. Ehk teravamad meie seast oskavad juba luua seoseid eelnevast tekstist ja viia ellu päriselt muudatusi, mitte jäädes teadmiste lõksu. Kuidas päriselt kohal olla ja armastada nii ennast kui last, selleks soovitan lugeda lisaks seda blogi.
Tulevik algab tänastest valikutest
Ma olen täiesti veendunud, et elu talvel metsas on võimalik — võiks isegi öelda, et lausa soovituslik.
Aga valik on igaühe enda teha.
Praeguse tendentsi järgi võiks ennustada, et Matrixi-laadne ulmetulevik ei ole enam väga kaugel. Mõelge, kui kerime aega 20 aastat edasi.
Kui metsas trallimine talvel tundub ohtlik, siis need lapsed, kes täna õue ei jõua, on ise vanemateks saanud.
Kujutan ette, kuidas nende võsukesed satuvad botaanikaaeda kooliekskursioonile (loomulikult soojal vananaistesuvisel ajal) ja näevad päris õunapuud. Keegi ei julge neid mahlaseid õunu, mis puu all nosimist ootavad, maitsta.
Sest see tundub nii võõras ja kummaline.
Äkki on baktereid täis? Jumal teab, mis haigusi seal veel olla võib.
Pigem läheme koju tagasi ja laseme 3D-printeril endale ühe “normaalse” õuna printida.
Meie tänased valikud loovad meie tuleviku.
Valik on meie — millist tulevikku me soovime.
Ühe valikuna võite koos meiega metsa tulla ja teil saab olema tore!
NB! Kõik blogis kasutatud pildid on tehtud -10c pakasega ja annan märku, et kõik osalised on siiani elus ja terved.
