Ühel kaunil oktoobri päeval läksid kaks sõpra Illimar ja Kristo Saaremaale. Kohe päris maailma ääremaile Sõrve kanti. Jalutasid need kaks semu metsade vahel. Vaatasid kuidas loodus valmistub talviseks puhkuseks. Eks looduse imetlemise käigus arutati omavahel lugusid elust ja olust. Sedasi jutulõnga kerides jõudsid mehed suhete juurde. Ma ei mäleta enda noorusajast, et vanemad mehed suhetele oma naise või lastega oleksid just ülemäära palju eetriaega andnud. Need tundusid justkui iseenesest mõistetavad asjad, mis omasoodu orgaaniliselt kulgevad. Mis neist ikka arutada, see tundemaailm oli rohkem naiste lora ja kui naine selle teemaks võttiski, rahustati ta kenakesti maha. Tüüpilisemad käsipidurina mõjuvad laused olid “Hakkab jälle see iba pihta”, “No kurat, kas sul on tõesti igav hakanud, et jälle sellest jahuma hakkad” või “Kuule, meil on siin niigi hunnikuga maiseid muresid, kuidas perele leib lauale tuua, kui mingist hamana hamanast jahuda” .Kuid ajad on muutunud ja ka mehed koos sellega. Aina rohkem on tekkinud teadlikuid mehi, kes mõistavad, et suhe ei ole iseenesest mõistetav, vaid sellesse tuleb energiat pühendada, et see areneks ja kasvaks.
Seda märkasime ka meie Kristoga, kui tõdesime, et aina rohkem on tulnud koolitusi, kus jagatakse hüva nõu paaridele. Seda nii omavahelise parema kommunikatsiooni kohta, koosloomise nurga pealt, kuni magamistoa kulisside tagusteni välja. Mida me aga avastasime, et need kõik koolitused on loodud justkui ideaaltingimuste jaoks. Sellesse hetke, kus paarid saavad üksteisele energiat ja aega pühendada sisuliselt piiramatult. Kuid ühtegi kogemusnõuandmist pole mõeldud neile paaridele, kellel on päris suur energiahulk pühendatud väikestele lastele. Me mõlemad oleme käinud ära korralikus suhtekriisides ajal, mil lapsed on kõikse rohkem suhtelt fookust ära võtnud. Polnud ühtegi koolitust neile vanematele, kel lapsed vanuses 0-6 eluaastat. Võib täitsa juhtuda, et sellelaadsed koolitused on olemas, kuid meie orbiidile need igatahes pole sattunud.
Sellel hetkel sündis mul taipamine, et paar aastat tagasi võttis minuga ühendust hea sõbranna Sophie, kes töötab ämmaemandana. Ta ütles, et Illikas teeme koolituse värsketele isadele. Perekoolis saab nõu küll, kuidas lapse tulekuks valmis olla, kuid enamus sellest infost puudutab emasid. Isasid ei valmista suures pildis keegi ette. Pidin tõdema, et nii see oli. Enda isadelt me just väga palju kaasa ei saanud, sest tollel ajal oli laste kasvatamine suuresti emade pärusmaa. Isad hakkasid lastele uusi teadmisi edasi kandma rihmülekande näol. Kui laps oli ootustele vastunäidustatult käitunud, välkus rihm või kõmises üle elamise papsi karm sõna. Nagu enne mainisin, on maailm muutunud ja sellega koos ka isa roll. Mehena oli mul alguses üsna keeruline aru saada, kuidas saan naist toetada, kui lapse tulek on loonud täiesti uue suhtedünaamika. Veel vähem oskasin ma ennast toetada selles uues tundmatus olukorras. Kuhu järsku jäi sotsiaalsus semudega? Kuidas hakkama saada tunnustuse defitsiidiga? Varem ju naine märkas mind… Kuhu kadus meie intiimsus? Jube hää oleks olnud kuulata kas või kellegi toetavaid sõnu, et mees see on ok, mis nüüd juhtus ja see möödub. Täna ma juba läbi enda kogemuste tean, et kõik see möödubki ja tegelikult on võimalik kõiki neid kohti ka toetada.
Tollel hetkel meil sõbrannaga koolituse tegemiseks ei läinud. Kuid ju see pidigi ootama oma aega. Sest siis ei olnud ma veel korralikult saanud kätte sügavaid õppetunde suhtekriisi näol. Nii mina, kui Kristo olime oma isaduse teekonnal saanud kannikate peale valusaid triibilisi õppetunde. Selg sirgena tunnistasime, et olime mõlemad naise toetamises pange pannud, ennast unarusse jätnud, suhte logisema lasknud ning kõige selle tulemusena said loomulikult lapsed pihta. Nüüd olid ühte ruumi sattunud kaks meest, kes tulid mõttele, et kui keegi pole täna veel sellist koolitus ära teinud, siis miks mitte see ise ära teha!
Me saame täna enda ja ka teiste meeste kogemusi jagada, kuidas saab neid kukkumisi läbida nii, et ei anna kohe alla. Ja me peame tõdema, et need kukkumised tuleb igal paaril ikkagi ise läbida, sest läbi pingutuse tuleb edu. Kuid me saame anda tuge ja jõudu, kuidas peale kriisi taas püsti tõusta, pükstelt tolm maha pühkida ja uue kogemuse võrra rikkamana edasi minna. Täpselt nii nagu lapsed õpiva kõndima. Me ei saa loota, et kui laps tõuseb püsti, suudab ta kohe maratoni joosta. Ta peab enne korduvalt kukkuma, et läbi selle kogemuse õppida, kuidas saab paremini. Meie vanematena seal kõrval saame ainult toeks ja eeskujuks olla. Me ei ütle ju lapsele, et oi näed kukkusid, tead käimine polegi sinu teema, rooma parem edasi. Ometigi on tihti lugu nii, et kui paarid sõlmivad ühise rännaku teekonna alguses kokkuleppe – oleme koos päevade lõpuni, nii heas kui halvas, toimub selle “halva” saabumise juures alla andmine. Minnakse lahku ehk läheb kuskil paremini ja leian endale ideaalse suhte, kus on iga päev ainult hea.
Väikeste lastega vanematel ongi keerulisem suhet hoida. See on üsna selge. Ma tean seda omast käest ja eriti siis, kui neid põnne on järjest mitu perre tulnud. Me võtsime Kristoga statistikaametist välja andmed, mis näitasid, et lastega pered lahutavad kaheksa korda rohkem, kui lasteta pered. Me mõlemad mõistsime, et nii see olema ei pea, midagi peame ette võtma. Papside Meistriklassi seeme oli pandud idanema. Ja seda väga viljakasse mulda.
Me oleme terve talv tegelenud koolituse kokkupanemisega. Kogusime kokku need esmased ja põhilised punktid, mis nii meil kui ka teistel meestel vaiba alt ära tõmbasid. Koolitusel räägime meestele, kuidas toetada suhet iseenda, naise ja lastega nõnda, et keegi sellest kannatada ei saaks. Võtame näiteks ühe enim levinud teema, mis põhjustab lahkuminekuid selles perioodis – intiimsus. Kuidas saab mees toetada enda intiimsuse defitsiiti nõnda, et ei läheks sihvaka sekretäri neiu seelikualust uurima ajal, millal naine on paratamatult oma tähelepanu lapsele andnud? Me aitame meestel kogeda, mis tunne on olla naise rollis sellel ajal, kui laps on alles beebi ja emaga sisuliselt üks organism. Tekitame mõistmise ja anname tööriistakasti, kuidas luua pinnas selleks, et naine saaks kas või korraks välja astuda emarollist ja ennast naisena tunda. Nõnda võib juhtuda, et fookus sekretäri neiu seelikualuste maastike avastamise retkedest pöördub tagasi enda koduse kaunitari poole. Keda pole lihtsalt ammu aega märgatud, sest mees pole ise osanud luua ruumi, kus naine saaks olla nii enda, kui tema jaoks naine. Tekitame mõistmise, et kui sellel perioodil ei pruugi naisel jätkuda ressursse enda armastamiseks, siis kus pagana kohast ta seda saab mehele tekitada.
See on üks paljudest teemadest, mida käsitleme. Eelneva näite puhul ei piirdu tööristakast ainult ruumi loomise ja mõistmisega vaid sinna lisandub veel omavaheline kommunikatsioon, psühiliiste baasvajaduste eest hoolitsemine, armastuse keele välja selgitamine ja palju muudki. Esialgu võtame fookusesse papsid. Kuid nagu Katu mul siin kõrval on korduvalt öeldnud, on tunda, et millalgi tuleb ka väikeste lastega paaridele selline koolitus. Alustame esialgu väikeste sammude haaval. Mul on hea meel, et lugemisega siia maani jõudsid. Kui tunned, et see koolitus võiks olla midagi sulle või kui oled naine ja tunned, et see võiks kõnetada su kaasat, siis meie kolmandale 07.05. toimuvale Papside Meistriklass koolitusele on veel mõned kohad saadaval. Teine ja kolmas koolitus on välja müüdud. Või kui oled minuga sama meelt, et rohkem võiks olla teadlikumaid papse, kes raskuste ees alla andmise asemel võiksid pingutada, siis jaga seda blogi!
