Ma usun seda, et iga isal on isaduse geen sees. Iga paps saab olla superpaps, kes pühendab aega lapsele ja osaleb tema arengus. Mõnel on see geen eriti aktiivne ja ta lausa särab mängumeelsusest, kuid samas mõnel isal on see kuskil tuhande viiesaja trauma või plaastri kihi all magamas sügavat talveund.
See, millises seisus papside isaduse geen on, pärineb paljustki lapsepõlvest ja kogemusest meie endi isaga. Olenemata sellest, milline see kogemus oli, saab seda kasutada isaduse geeni ellu äratamisel. Tihti peidetakse ennast selle taha, et näe minu paps lapsena minuga ei tegelenud, sellepärast ma ka ei tegele.
Kahju, aga sellise suhtumisega mehed pole veel meheks kasvanud. Meheks võid pidada ennast siis, kui hakkad vastutama enda tegude eest. Kellegi teise tegemata töö taha ennast peita jutud sobivad lastetuppa, kuid mitte mehe suhu. Ma kuulen pidevalt kuidas mu kuue ja nelja aastane jauravad enda tuba koristades, “miks mina pean neid mänguasja koristama, kui ma nendega ainult korra mängisiiiiiiiin”. Niiet aitab titehalinast, võta munad pihku ja hakka vastutama enda elu eest!
Esimene asi on võtya vastutus ja tänada oma isa, et ta näitas sulle eeskuju. Olgu selleks siis halb või sinu jaoks hea eeskuju. Minu isa ei mänginud ega veetnud ülemäära palju minuga aega. Oli aeg, kus ma teda selle eest süüdistasin, kuid tänaseks on saanud sellest tänutunne. Ma tänan teda, et ta näitas mulle milline isa ma oma lastele ei taha olla. Vingumise asemel, mis midagi ei muuda, võtsin ma hoopis õppetunni vastu. Ma tean nüüd, et soovin oma lastele olla parem paps ja nendega rohkem tegeleda.
Kahjuks ei ole ka see vabandus, kui sul polnud üldse isa. Mul on semusid, kes on suurepärased papsid olenemata sellest, et nende isad panid sekund peale raseduse uudise teada saamist nelja tuule poole lehvima. Mu semud võtsid vastutuse ja õppisid enda isa poolt kingitud õppetunnist, kuidas olla parem isa, kes ei pane saba jalge vahel oma rolli eest punuma.
Nüüd, kui sul on munad kenasti pihku võetud ning vastutad oma tegude eest ise ja sa oled võtnud otsuse vastu, et tahad osaleda oma lapse elus luues sellega elukestva tugeva sideme, saame asuda teise olulise etapi juurde. Selleks on võti. Võti sinu mängumeelse sisemise lapse juurde. See tegelane on peidus igas inimeses. Tema ülesse äratamine paneb täiskasvanul unustama korraks kõik kohustused ja mured. Pääsed tagasi lapsepõlve, kus polnud mitte mingeid kohustusi ja sind ei kottinud mitte kellegi hinnangud. Sa võisid olla sinna ise oma vajaduste ja soovidega. Eriti kenasti ärkab see põnn ellu isadel.
Kuidas seda võtit leida? Meil Piltsbergide metsasünnipäevade tiimis on üks vahva tegelane Rauno. Sõitsin temaga ühte suuremat perede üritust tegema. Rauno jutustas mulle suure õhinaga, kuidas ta ootab mingit eriti suurt lego lossi. See pidavat olema tollis kinni. Ma tundsin huvi, et kas tal on siis veel legosid. Ja tuli välja, et tal on neid ikka hunnikutega ning ta ostab neid juurde. Sorteerib ja mängib nendega üsna tihti. Näitas mulle isegi pilte selle tõestuseks.
Minu peas toimus räme hinnangute andmine. Nagu mees, mis toimub? Kas sul jäi kuskil lapsepõlv pooleli või? Sa oled 30+, sul on poole aastane laps kodus ja saa mängid kodus laste mänguasjadega. Kas sul tõesti midagi asjalikumat pole teha oma ajaga..
See taipamine tuli paar päeva hiljem. Kui mul üks teine semu rääkis, et ka tema ostab vahel legosid, et neid siis kokku panna. Siis käis klõps ära! Sain aru, kui väärtuslik see tegevus on. Palun südamest enda, kui Rauno käest vabandust selle meelevaldse hinnangu eest. Kindlasti on terve hunnik inimesi, kes näitab minu peale sõrmega, et pea neljakümne aastane mees jookseb lastega metsas ringi keel suust ripakil väljas, teeb puuksu nalju ja raiskab oma aega onne ehitades.
Ma mõistsin, et Raunol on legod võti oma mängumeelse sisemise lapseni. Minul legosid lapsena polnud. Mul oli mets ja onnid. Kui mul vanem tütar tuli jutuga, et kuule nad semudega hakkavad metsa onni ehitama, pidin ma suurest elevusest nahast välja pugema. Ma olin nõus talle kaasa pakkima terve virna laudasid, kasti naelu ja täispaagiga mootorsae. Onnide ehitamine on minu võti. See äratab minus selle mängumeelse põnni.
Kellegil teisel võib see võti olla rattasõitt, jalka mäng, peitus, kalapüük või hoopis raksus käimine. Igal juhul tunned selle õige võtme ära, kui täiskasvanuna lähed mingist pealtnäha laste mängust täiega käima.
Mainin siinkohal kohe ära, et paljud mehed pole saanud üle arvutimängudest. Kahjuks see ei ole võti. Arvutimängud kuuluvad kuskile sõltuvuste halli alasse ehk neid ei saa arvestada täisväärtuslike mürgeldamist ellu äratava võtme alla, kuigi ka see on mängimine ja kindlasti tuleb ka siin vahvaid hetki ette. Kuid paraku sööb iga ekraani olemasolu kvaliteetaja veetmisel päris sideme lapse ja vanema vahel ära.
Milleks see võti vajalik on? Selle võtmega saad sa avada ukse, kus kaudu pääseb siia maailma taas mängima ja mürgeldama kaua koomalaadses seisundis vegeteerinud mängumeelne laps. Laste peamine suhtlemiskeel enne kümnendat eluaaastat on paljustki mängukeel. Kui laps mitte ainult ei näe, vaid tunneb metatasandil, et isa temaga kohe päris päriselt mängimist naudib, loob see nende vahelise silla. See sild muideks on igavene. Talletudes lapse alateadvusesse ja see hakkab hiljem mängima olulist rolli, kui ta astub ise lapsevanemluse radadele.
Kui isaduse geen on olnud pikalt talveunes, siis on papsil ennast väga keeruline sundida lapsega mängima või aega veetma. Ta peab saavutama seisundi, kus on ise lapse tasandil. Ja selle teekonna uksed avabki see eelmainitud võti. Siit edasi tuleb isadel edutunne, nähes lapse rõõmu ja huvi koos isaga möllata. Kui esmased kogemused on saavutatud, saab juba isa ühineda lapse poolt välja pakutud mängudesse, ilma et tunneb igavust või vajadust ennast eemale tõmmata. See protsess ei juhtu üle öö, vaid nõuab pidevat harjutamist. Mis siin salata ka mina olen oma võtme ära kaodanud. Mängumeelsest papsist saab siis õiendav vanamees kes lastega kontakti otsimise asemel pöördub vanakooli õiendamise ja karmi käsuliini hoidvate mustrite juurde tagasi.
Jah, seda võtit kasutades saab ellu ärata ühe osa isaduse geenist, kuid see on ainult üks osa isadusest. Usalduse loomine, turvatunne, piiride seadmine, eeskuju näitamine (ka haavatud poole näitamine) ja palju muud kuulub selle geeni juurde, kuid need ülejäänud asjad tulevad loomuliku teedpidi ise järele. Ja mida paremini valdab isa ürgset mängukeelt, seda ladusamalt see läheb. Kõige pealt tuleb teha esimene samm. Lapsega mürgeldamine annab oi oi kui palju uut energiat isale ja samas maandab last, see edutunne on seda väärt. Tõelised kingitused hakkavad saabuma alles 30 aasta pärast, kui jõululauas ei pea istuma kurvas üksinduses kibestunud vanamehepäss, vaid teda ümbritsevad tänulikud lapsed ja lapselapsed, kellel on meenutada lugematuid lugusid mürgeldamisrohkest lapsepõlvest.
Mul on jõhkralt hea meel, et on isasid, kes tahavad oma isadust viia uuele tasemele ja eelmiste põlvkondade pärandmustrid lahti sõlmida. Käisin papsidega möllamas esmaspäeval Türil ja eile Viljandis ning täna lähen Põltsamaale.
Ma tegin papsidega läbi erinevaid mängumeelse lapse võtme leidmise praktikaid. Oi kui lahe oli näha, kuidas pooleteise tunni möödudes enamus papsidel oli silmis see vallatu mürgeldamisaldis posisikese pilk. Ja no kui tänulikud ja rõõmsad olid lapsed, kes isadel kaasas olid. Ma olen meeletult tänulik kõikide nende linnade Perepesadele, et selle programmi ellu kutsusite.
Niiet papsid, hoidke neil Perepesade üritustel silma peal. Lõpuks ometi tehakse ka ainult isadele asju, mis viivad meie isaduse teekonna uuele tasemele.
Kui sind see teema kõnetab ja tahad oma lapsega lähedasemaks isaks saada, siis tule 22-23.10 Viirelaiule. Juhin seal üritust “Isa ja laps üksikul saarel” Ma tean, et sinna on veel mõned kohad saadaval. Hoiame grupi mõnusalt paraja, et jõuaks kõigi laste ja isadeni. Kui Perepesa üritused olid sellised kärmed sutsakad, siis seal on meil kõvasti rohkem aega teie sisemise võtme ülesse leidmiseks ja aktiveerimiseks.
Olge ikka muhedad vanemad edasi ja ärge ära unustage, et perfektseid vanemaid ei ole olemas. Me kõik teeme vigu, kuid oluline on neid tunnistada ja neist kamaluga õppida.
Kui see lugu sind kuidagi puudutas või tunned, et rohkem isasid võiks olla kohal oma lapse jaoks, siis palun jaga seda lugu ja kommenteeri oma mõtteid. Nõnda levib see sõnum neile, kes võib olla just täna seda kõige rohkem vajavad, aga ei tea kus kohast alustada.
