Merimee siin aeg ajalt ikka katsetab meid, et kas läheme kaasa kodulooma võtmise plaaniga. Iga jumala kord, kui seda juttu kuulen, viskab mul millegipärast ninna kirbe hamstripissi hais. Katu juhatan ma sellest vestlusest kohe välja. Tema üli emalik leebe loomus murduks lihtsalt varem või hiljem ja üsna pea oleks meil vannitoa asemele miniloomaed. Ta on mõnikord minuga omavahel arutanud, et mis see kassike siis ära ei ole. No on ikka küll!
Mul on olude sunnil olnud linnakorteris kaks kassi. Kumbagi pole ma ise võtnud, vaid olen viimases hädas semud välja aidanud. See liivakasti tühjendamine, toitudega jamamine ja küünte eest hoolitsemine võtab oma energia ja ma lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda. Loomulikult tuleb selle peale plikadelt jutt, kus käsi piibli peal vannutakse kuni surmani ise kõik need tüütud protseduurid ära korraldada. Mul on paraku kogemusi, et need kivisse raiutud lubadused kipuvad kuidagi kärmelt unustuse hõlma vajuma.
Pealegi paneb kassi pidamine mingil määral elu lukku. Tahad minna paariks nädalaks reisule, hakka siis looma kuskile sokutama või kaasa tarima. Kolmas asi on looma vabadus. Maal elades nägin, millised vabad hinged loomad olid. Kass sai põldudel ringi luusida ja meie koertega kilomeetrite kauba metsades rännata. Linnas on kass või koer aheldatud väiksele alale. Ok, kui on oma hoov, siis veits on rohkem uudistamist.
Ainuke hea asi kassi võtmise juures on see, et mu ämmal on räme kassiallergia 🙂 Merimee jagas selle matsu välja, et kassi teemaga pole mõtet jätkata. Hamstreid ta ei taha, sest need pidavat liiga kärmelt maha surema. Jumal tänatud, et ta ei tea, kui kiiresti need tüübid suudavad juurde paljuneda.
Vahepeal oli kalade jutt ka õhus. No need vennikesed on ikka tuumateadus. Mul sugulasel on kaks akvaariumit. Mingid õiged ph tasemed ja taimede kooslused, söögikorrad ja kalade paastu dieedid. Ühesõnaga, kui plikade poolt tulev kalade jutt piisavalt tüütuks läheb, sõidame sugulase juurde, kus nad siis kalade vahtimisest isu täis saavad ning jälle rahu maa peale saabub.
Koera juttu Merimee juba teab, et ajada ei tasu. Minu jaoks on korteris koera pidamine õige asi pole. Olgu öeldud, et ma olen täitsa koera inimene, aga koer peab ikka koera mõõtu ka olema. Eks väiksemat tõugu koeral on vast rohkem suva, kuid ka tema tahab liikuda ja vähemalt kaks korda päevas jalutamas käia. Ja vot, kas plikad seda vastutust võtavad, on üks hiiglama pirakas küsimärk. Merimee alles jõuab sinna staadiumisse, kus hakkab tekkima mingi kohusetunde taoline käitumismuster. Oma toa poolt ta suudab nüüd enam vähem korras hoida. Aga see võtab temalt mega vaeva. Ei mina ega tema kujuta ette, kus kohast ta võtaks selle püsivuse, et iga jumala päev koeraga jalutamas käia.
Praegu on populaarsust koguma hakanud jänese võtmise jutt. Merimee on oma oskuseid kõvasti lihvinud. Ta pole enam nende juttudega üksi, kampa on haaratud väiksemad õed. Kujutan ette, kuidas ta lastetoas õdedele on korraldanud salajasi loenguid koos power point esitlustega, et mismoodi täpselt läheneda kodulooma vaenulikule papsile ülimalt nunnu jäneste jutuga. Ei leebunud minu süda ka siis, kui kolm kiisupoja silmadega nunnupalli mulle suure õhinaga rääkisid, kuidas nende elu homne päev läbi saab, kui jänest majja ei tooda.
Tegelikult ei ole ma absoluutselt kodulooma vaenulik inimene. Lihtsalt korter pole see koht, kuhu loomi võtta. Igasuguste puurielukatega kaasneb ikkagi see iseloomulik pissihais. Kurja, alles pool aastat tagasi väljusime perioodist, kus Madeliine mähkmevõõrutus perioodil hoolitses, et kõik korteris olev pehme mööbel staabilselt oleks pissihaisuga varustatud. Pealegi täidavad need kolm pisikest metsalist ruumi küll ja rohkemgi ära, niiet peab neid ka korra päevas välja maha jahtuma saatma.
Kuid kui me ühel momendil linnast minekut teeme, siis maal elades olen ma esimene, kes loomad võtab. Kui ma väike olin, siis olid minu lemmar koduloomad kanad. Oi, kuidas mulle meeldis nendega mässata. Koeri jagus mul lapsepõlves küllaga ja oli kasse ka. Rääkimata siis muudest taluloomadest. Sigade seljas ratsutamine oli näiteks mul üks lemmar meelelahutus. Isegi kalad olid mul. Looma joogivee tünnis kasvatasin ühel aastal kogred ilgelt pirakaks ja isegi ühe ahvena elatasin sügiseni välja.
Tead, mul on tunne, et pean hoopis plikad ühele salajasele lastetoas toimuvale koosolekule kutsuma. Teen neile puust ja punaseks selgeks, et igaüks neist saab vähemalt kaks kana, ühe jänese ja kamba peale ühe koera ja vähemalt pool kassi, kui emme pehmeks räägivad, et aeg on metsa elama minna.
Võib olla ma mõtlen selle lemmiklooma asjaga üle… Olen jube tänulik, kui jagaksite oma kogemusi, kuidas on lemmikloomad teie lastele mõjunud? Kui kiiresti see hoolitsemise tuhin üle läheb? Ja kas selle pissihaisuga harjub ära (ilmselt vist harjub, sest ühel momendil olin Madeliine mähkuvõõrutamis “õnnetustega” mul nina nii ära harjunud, et pidin sõrme pissiloiku sisse pistma, kontrollimaks ega pole tegemist lihtsalt ümber läinud veega). Igatahes olen super tänulik, kui jagate enda kogemusi väikesed lapsed + koduloomad, korteris.
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
