Warning: Trying to access array offset on value of type bool in /data01/virt119635/domeenid/www.piltsberg.com/htdocs/wp-content/plugins/elementor-pro/modules/dynamic-tags/tags/post-featured-image.php on line 36

Warning: Trying to access array offset on value of type bool in /data01/virt119635/domeenid/www.piltsberg.com/htdocs/wp-content/plugins/elementor-pro/modules/dynamic-tags/tags/post-featured-image.php on line 36

Warning: Trying to access array offset on value of type bool in /data01/virt119635/domeenid/www.piltsberg.com/htdocs/wp-content/plugins/elementor-pro/modules/dynamic-tags/tags/post-featured-image.php on line 36

Warning: Trying to access array offset on value of type bool in /data01/virt119635/domeenid/www.piltsberg.com/htdocs/wp-content/plugins/elementor-pro/modules/dynamic-tags/tags/post-featured-image.php on line 36
Kaka juttu ka natuke (lugemine omal vastutusel) - Piltsberg
Piltsberg_logo

Warning: Trying to access array offset on value of type bool in /data01/virt119635/domeenid/www.piltsberg.com/htdocs/wp-content/plugins/elementor-pro/modules/dynamic-tags/tags/post-featured-image.php on line 36

Kaka juttu ka natuke (lugemine omal vastutusel)

Paganamas! Peab vist lastele ikka nats rohkem kommi andma. Avastasin just Elanora kaka seest kommipaberi tükikese. Pilti ma juurde panema ei hakka. Üldiselt oleme jätnud kommide ostmise vanaemade ja vanaisade pärusmaaks. Meie käest saavad nad kommi üliharva. Arvatavasti selle pärast Elanoral see kommipaber seal kaka sees oli ka. Kui ikka jaopärast antakse, tuleb kohe suhu pista. Pole aega paberitki ümbert korralikult ära võtta. Äkki jõuab mõni õdedest enne jaole. Mis hammaste taga, see ikka enda oma.

Kui juba jutt kaka peale läks, siis meenus mulle paar päeva tagasi Merimee kummaline lapsepõlve traditsioon. Suuremad plikad on meil mõlemad umbes kaheselt päris mähku vabaks saanud. Merrum lõpetas selle mähkusse laskmise vaat et varemgi ära. Eks sellised väikseid õnnetusi ikka sattus ette. Kuid kolmandaks eluaastaks olid needki unustatud. Kuni ühel päeval kodulähedasel mänguväljakul tabas meid üllatus. Merrum oli ennast totaalselt täis lasknud. Ja see ei olnud lihtsalt tilk pissi püksis, vaid ikka korralik tagaluugi laadung. Ilmselgelt ei olnud meil pepupuhastus vahendeid kaasas. Egas midagi, võtsin Merrumi sirgete kätte otsa (sülle oli liiga kahtlane võtta) ja tatsasin koju.

Möödus nädal. Samal platsil mängides nägin, kuidas ilma igasuguse hoiatuseta ilmus pruun ümmargune laik Merimee tagumiku peale. Väga delikaatselt eemaldasin Merimee mänguväljakult ja jalutasin sirgete käte otsas rippuva lapsega kodu poole. Meie tütrest oli saanud mänguväljaku sarikakatriibumees. Järgmine kord otsustasime katsetada teist mänguväljakut. Mõtlesime, et ehk on probleem just selle koha auras või on seal mingi salapärane laksatiivsust tekitav energiaväli. Kahtlustasin seda selle pärast, et ka mina olin sealt nii mõnelgi korral pidanud kiiremal sammul koju vetsu jalutama.

Teine mänguväljak, kuhu suundusime, asub meie kodust pea 2 kilomeetri kaugusel. Sellel korral olime targemad ja mõtlesime sammukese ette. Katu pakkis pepupuhastuslapid ja varupüksid kenasti kaasa. Mänguväljakul sujus kõik väga kenasti. Merrumiga käisime kõik võimalikud atraktsioonid läbi. Ma jälgisin varksi silmanurgast ega kurjakuulutavat pruuni laiku ei ole tulnud. Samal ajal tegin iga natukese aja tagant kontrollküsimusi ega kaka häda peale pole tulnud. Kakahädast polnud haisugi – sõnaotseses mõttes.

Peale poolt tunnikest mürgeldamist ilmus platsile veel lapsi. Merrum läks nendega koos mängima ja ma sain Katuga pingil mõnusat kevadist ilma nautima minna. Põnnid mängisid kenasti, kuni ühel hetkel võõrad lapsed enam Merimeed ei tahtnud mängu võtta. Lihtsalt ignoreerisid teda. Mul hakkas nii kurb Merrumit seal üksinda konutamas vaadata. Julgustasin teda pingilt hüüdes, et mingu proovigu uuesti järgmisesse mängu minna. Merrum julge tüdrukuna läkski koos teistega taas turnima. Seekord olid lapsed veel karmimad ja käskisid tal minema minna. Üks isegi kergelt tõukas teda. Mulle jooksid silme ette kõik koolikiusamised ja muud taolised jamad. Vot sellist asja ma ei kannata! Tõusin püsti kindla plaaniga, et nendega törts meeste juttu rääkida. Kui lasteni jõudsin, nägin et kõik peale Merimee hoiavad nina kinni. Rohkem polnud vaja midagi öelda.

\"\"

Võtsin Merrumi juba tuttava poosiga sirgete käte vahele ja hakkasin Katu poole tagasi jalutama. Katu sai juba kaugelt aru, milles probleem. Ta hakkas kotist puhastuslappe koos uute pükstega otsima.

Seekord oli olukord kohe eriti hull, sest säärest tilkus pruuni vedelat jama plika tossude sisse. Võtsin asja rahulikult, sest meil olid ju puhtad riided kaasas. Iga järgneva sammuga hakkas see rahu aina rohkem lahtuma. Katu närviline tuuseldamine reetis, et midagi on väga valesti. Loomulikult oli ta unusatanud kokku pandud varuriiete kotikese koju. Lugu oli päris hull, sest sirgete kätega ma teda koju tassida ei jõudnuks. Sülle ei saanud ma teda ka võtta. Mis sest, et oma laps, kuid see asi oli ikka väga jube. Raalisin plaani välja. Saatsin Katu lähedal olevasse poodi kilekotti tooma, kuhu saaksime kakased riided sisse panna. Ise läksin mänguväljaku kõrval oleva jõe äärde Merrumit kasima. Pükste eemaldamisel selgus, et lisaks tossudele oli kaka sattunud selja peale. Ehk sisuliselt pidin kõik riided seljast võtma. Üritasin külma jõevett kasutades lapse nii kiiresti puhtaks saada kui võimalik. Seejärel mässisin ta enda üleriiete sisse. Nõnda me sealt koju jalutasime. Mina varakevadiselt liiga entusiastlikult t-särgi väel. Merrum minu üleriietesse mähitud pambuna süles ja Katu huvitavalt lõhnava kilekotiga lonkis meie järel. Elanora jälgis seda kõike läbi unemaailma kärust.

\"\"
Ja nii me kodupoole tatsasime – paljas Merimee minu pusa sees!

Saime selgeks, et mänguväljakud on nüüd mõneks ajaks out. Pidasime sellest reeglist üsna tublisti kinni, kuni sattusime Portugali. Olime Porto linnas kolme perega. Kokku oli meil kuus last. Ühel päeval otsustasime teha pikema jalutuskäigu suuremasse shopping centrisse. Tagasiteel kõndisime läbi jõukamate inimeste linnajao. Cristiano Ronaldogi pidi seal samas elama. Jõudsime ühe mänguväljakuni, mis oli ikka väga rets. Nägi välja pigem nagu mikro Disneyland. Kõige vingem atraktsioon oli kahekordse maja kõrgune keerdtoruga liumägi. Kohe näha, et siin kandis lihtsad inimesed ei ela. Lasime suuremad jõmmid mega liumäge vallutama. Mänguplatsi ääres olid piknikulauad. Meie jäime sinna kaasa ostetud hiinakaid sööma. Mõnusalt nuudleid sisse luristades ja teistega juttu puhudes hakkas mulle kõrvu portugali keelne kisa. Kuna ei olnud selge, kelle laps mõnele Porto miljonäri võsukesele on tuupi teinud, kargasid kõik vanemad nagu üks mees lauast liumäe juurde. Väike portugali poiss seisis oma hoidja kõrval ja vehkis käega liumäe poole. Samal ajal seletades midagi läbi nutuvõre. Ja siis me seda nägime. Merimee seisis õnnetuna, püksid poole tagumiku peal, liumäe kõrval. Liutoru keskel, kus ta just oli alla lasknud, ilutses täpselt kannikate laiune pruun triip. Meie pundi teised pätakad olid just jõudnud ülesse ja valmistusid alla laskmiseks. Järgnevad kaadrid jooksid aegluubis nagu äktsion filmides oleme näinud. Kõik vanemad kukkusid kui ühest suust karjuma EEEEIIIII LAAAASSSEEEE ALLLAAAAA!!!

\"\"
Jumal tänatud, et seal selliseid atraktsioone ei olnud.

Üks isadest hakkas ahvi osavusega mööda konstuktsioone ülesse ronima, et päästa, mis päästa annab. Põnnid kilkasid rõõmsalt nautides täielikku oma vanemate tähelepanu. Lapsed ei suuda millegi pärast tuvastada lastevanemate jutust kahte sõna. Need on EI ja ÄRA. Kui sa ütled \’\’ära palun roni sinna\’, siis laps kuuleb \’\’palun roni sinna\’\’. Ka seekord jäi see pikalt rõhutatud EEEEIIIII meie paaniliselt röögitud lauses kaduma. Lapsed said aru, et me karjume \’\’LAAAAASSSEEEEEEE ALLLAAAAA!\’\’. Rõõmsad pudinad hüppasid üksteise järel pops ja pops liumäe torusse. Viimane jõmm lipsas täpselt ülesse roninud isa sõrmede vahelt minema. Edasisi sündmuseid ma kirjeldama ei hakka. Liiga aromaatselt pruunid mälestused, et neid uuesti läbi elada. Kuid nii palju võin öelda, et vähemalt liumäe toru sai piinlikult puhtaks. Merrum oli seekord tegelikult isegi väga tubli olnud. Ta registreeris üleval olles ära, et pepust otsib laadung kohest väljapääsu. Laps mõistis, et kiireim tee meieni jõudmiseks on torust alla lasta. Ta oli poole toru peal suutnud isegi kuidagi püksid rebadele saada. Paraku ta ei jõudnudki oma hädaga alla välja. Häda jäi torusse. Positiivne oli see, et vähemalt tema püksid jäid puhtaks.

Õnneks keegi meist närvi ei läinud. Võtsime asja hoopis muheda huumoriga. Seda sooovitan teil ka teha. Tihti on nii, et kui inimesele tundub, et ta elus on kõik pekkis, on ta võtnud luubi ja vaatab sellega toa nurgas kükitavat pisikest kakajunni. Kogu ülejäänud tuba, mis on puhas, jääb tal märkamata. Tema fookuses on ainult see üks tilluke kakajunn, mis läbi luubi tundub hiiglaslik. Tegelikult tuleks nüüd see luup taskusse panna. Siis märkad, et elu ei ole nii pekkis midagi. See kakajunn tundub nüüd üsna pisike ning selle koristamine ei võta suurt energiat.

\"\"
Uhh, oleks vist aeg panna luup taskusse!

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.