Kuidas olla chill lapsevanem, kes lapse peale ei karju mitte kunagi? Saate aru- mitteeee kuunagi!!! Kui sa tead sellist inimest, kes mitte kunagi oma lapse peale pole ärritunud, siis ole hea tutvusta teda mulle ka. Ilmselt on sellise tegelasega võimalus elus kokku joosta sama suur, kui vabas looduses kahe peaga lumeinimest näha. Isegi kõige rahumeelsemal lapsevanemal tuleb aeg ajalt ette momente, kus mõistus reaktiivlennukisse topitakse ning ülehelikiirusel kuskile väga kaugele jumalast hüljatud kohta saadetakse. Kui oled juba loomult kõrgema temperamendiga, siis toimub neid tahtmatuid “katuse ära saatmise” talguid raudselt sagedamini. Ja tead sa mis? See on jumala OK!
Laste töö ongi nii ennast kui lapsevanemat arendada. Piiride kompamine on lapse arengus oluline moment, et ta saavutaks iseseisvuse. Piiride peenhäälestuse juures on tähtis tasakaal. Kui liiga lõdvalt lased lapsel jaurata, tunneb ta et temast ei hoolita. Täiskasvanuna võib ta kergesti depressiooni kalduda ja kõiksugustele meelemürkidele avatud olla. Kui jälle korraliku füüreri stiili viljeled, siis võid tulemuseks saada sisemist ängistust täis psühhopaadihakatise, kes üsna kindlalt kordab mustrit ning autoritaarset allasurumismeetodit hakkab rakendama nii oma kaaslase, kui laste peal.
Teine hea uudis on see, et tegelikult on küllaltki palju meie endi teha kui tihti ja kui kaugele see katus meil ära sõidab. Järgmine kord, kui põnnid ajavad eriti kettasse, on maruintensiivsed ja vajutavad seda kurikuulsat punast nuppu, mis sind sekundiga plahvatama paneb, proovi jälgida, mis seisus su energiavarud on. Ma olen sisemisest energiaanumast ja selle tähtsusest rääkinud nii enda kirjutatud raamatus Mees 4 \”Kõik on võimalik\” kui ka intervjuudes ja artiklites. See on nii oluline teema, et võtan vaevaks veel ja veel sellest rääkida.
Igal ühel meist on sees nähtamatu energiaanum. Minul on selleks kujutletavalt mu lemmar sinine kohvitass. Kui see anum on energiat täis, võtan ma pingelisi väljakutseid väga chillilt. Näiteks laps hakkab jaurama, et tal pole mingit huvi magama minna. Istun kenasti lapsega maha, selgitan miks uni vajalik on ja mis tema peas ning kehas juhtub, kui ta piisavalt und ei saa. Peale vestlust lasen tal räägitud teema kõik tagasi peegeldada. Peegeldamine kinnistab lapse ajusse uued teadmised ning annab mulle aimu, kas saame asjale sarnaselt pihta või pean uue nurga alt lähenema. Mõnus rahumeelne sujuv värk nii nagu raamatust kirjutatud skript onju?
Teine äärmus on siis, kui mul on tass tühi. Energiat pole mitte üks raas ja laps teeb teatavaks, et ta hakkab magamise ajal hoopis kõrgtasemelise jauramisega tegelema. Sel momendil tundub see kuramuse jauramine 159 korda intensiivsem, kui täis tassi momendil. Kui nüüd mõlemat olukorda kõrvalt filmida, siis tegelikult jaurab laps täpselt sama moodi. Minu reageering on see, mis selle üle võimendab. Mu ratsionaalne mõistus teab ju, et laps jaurab selle pärast, et ka tema tass on tilgatumaks tühi ja tal pole energiat ega võib olla ka oskusi oma emotsioonide väljaelamisega toime tulla. Enda teada peaks mul need oskused kolmekümne kuuendaks eluaastaks olemas olema. Oskan üpris hästi enda emotsioone kontrollida. Jama on selles, et see võtab energiat. Kui energiatass on tühi, ei hakka ratsionaalse mõistuse osakonnas mitte üks mehike ennast liigutama. Kõmm vajutatakse punane nupp alla ja katus lendab valguskiirusel teadmata suunas minema. Nagu arvata on, lõpeb sellises olukorras situatsioon mõlema poolse kõvahäälse lõugamisega. Sisemise tühja anuma puhul ei piirdu asi ainult lastega. Sellest pahameelest saavad osa nii kaaslane, kui semud või mis iganes ette juhtuvad asjad või toimetused. Vinguvat, torisevat ja ainult kamandamise keelt valdavat vanemat ei soovi endale mitte üks laps. Selles valguses tundub igati mõistlik enda energiaanumal silma peal hoida, et see tühjaks ei jookse.
See polegi tegelikult ülemõistuse tuumateadus, millega Nobeli preemia laureaadid ainukesena hakkama saaksid. Kindlasti teate muinasjuttu kolmest karust ja tüdrukust, kes ilma mingisugust häbitunnet tundmata mõmmikute kodus nende äraolekul head paremat nosis ja pärast süüdimatult võõraste linade vahele magama keeras. Sama asi on selle energiaanumaga meie endi sees. Kui me ei teadvusta selle olemasolu ega hoia sellel silma peal, siis oleme nagu karud, kes jätame enda pudrukausid kõigile noolimiseks vedelema. Üldiselt saab see lohakus karistatud sellega, et ühe häbematu tüdruku asemel tuleb terve trobikond sarnaseid tegelasi ja niuhti oled lasknud ennast energiast tühjaks imeda.
Ehk siis esimene samm on teadvustada endale, et minu sees on energiaanum. Teine samm on jälgida, kes on need pisikesed häbematud tegelased, kes seda ilma halastuseta tühjaks imevad. Võin omast käest öelda, et lapsed oskavad mugavalt sealt anumast energiat võtta, aga nendest on hulga võimsamaid tegelasi, keda peab palju hoolikamalt jälgima. Lastega on nii, et kui annad neile mingil hulgal energiat, näiteks teed korraliku tunniajase mürgeldamise või matka või mõne mu tegevuse, kus oled 110% lapsele fookuseeritud, siis nad vajavad pärast seda oma aega ja jätavad sinu energiaanuma rahule. Proovi järgi kui ei usu. Koosmängimisele vastu võitlemine on hoopis energiakulukam, kui sellele alistuda.
Need kõikse suuremad energiavampiirid on igat sorti helendavad ekraanid. Me kõik oleme vähemal või suuremal määral infosõltlased ja tihti me ei pane tähele, kuidas sotsiaalmeedia salakavalalt täiesti märkamatult meie tassikese tühjaks imeb. Pärast saab loomulikult vaene kaasa või laps pikki pead selle eest, et su tass on tühi. Telefon itsitab võidurõõmsalt taskupõhjas ja ootab, millal tuled enda frustratsiooni skrollimisega lahustama. Tegelikult peaks hoopis telefon selle koosa saama. Nii et järgmine kord, kui kehv tuju, siis karju telefoni peale ennast tühjaks.
Kui oled teadlikuks saanud oma energiaanumast ja oskad selle täituvust mõõta ning tead, mis selle tühjaks tirib, on aeg minna kolmanda sammu juurde. Selleks on vaja välja selgitada, mis just sinu anumat täidab. Ma oma kalli kaasa Katuga selgitasin need asjad välja pea 2 aastat tagasi. Meil on need küllaltki erinevad. Kuid saime ka ühiseid laadijaid. Mul näiteks laeb akud korralikult täis see, kui olen üksi metsas ja passin lihtsalt tundide viisi lõket. Kahjuks ei ole võimalik seda pere kõrvalt iga jumala päev teha. Seega on mul kiirlaadijad olemas. Mulle on vägagi vajalik hommikune power tunnike. Selle tunni sees teen joogat, kirjutan ülesse 3 asja, mille üle olen tänulik, mediteerin, käin külma dušši all, loen raamatut. Kindel reegel on, et telefoni ega arvutit ma ei ava enne, kui olen vähemalt 2 tundi üleval olnud. Tahan ennast ise häälestada oma mõtete ja tunnetega päeva, mitte et teised seda läbi sotsiaalmeedia vahenduse või töö meilidega teeksid.
Katul näiteks laeb akusid sõbrantsidega sotsialiseerumine. Ta saab ennast argimuredest välja lülitada ja lihtsalt olla. Koos laeme me ennast iga hommikuse ühise jalutuskäiguga. See on meil ühine kiirlaadimine. Kui on suuremat laadimist vaja, siis läheme kuskile päris kahekesi koos mitmeks päevaks. Ja et olla päriselt koos ning üksteist märgata, on reegel, et telefoni kasutame ainult äärmisel vajadusel. Loomulikult on ilge jama kolme väikse lapse ära paigutamine, kuid pärast võidavad sellest kõik. Kui jääd jänni enda tassi täitmise atribuutide otsimisel, siis www.tarkvanem.ee lehel on selleks eriti mugav ja lihtne inspireeriv abistav slaid.
Tassitäitmise juures on üks ülimalt oluline moment, KUI TÄIDAD TASSI, SIIS TÄIDA TASSI! See on täpselt nagu reklaam, kui sõidad, siis sõida. Ei näpi sõidu ajal telefoni ega noki nina! Ehk tassitäitmise ajal tegeled teadlikult ja konkreetselt ainult ja ainult TASSI TÄITMISEGA, muidu pole sellest muhvigi kasu. Ehk kui sinu tassi täidab hommikune jalutuskäik looduses, siis hoia nutitelefon taskus. Töö ja olme mõtted jäta koju, ära muretse, nad ei kao sealt mitte kuskile, ootavad sind uksematil ringi sitsides nagu ülemeelikud kutsikad. Ole selles akude laadimise jalutuskäigus 110% protsenti. Ilma süümekateta, et kodus ootab virnade viisi pesu, mis vaja kokku panna või et kas see on ikka ok, et kaaslane peab nüüd last samal ajal valvama. See on jumala ok, et kaaslased annavad üksteisele ruumi ja aega. Nõnda on neil mõlemal enregiat, mida suunata suhtesse, lastekasvatamisse või töösse. Kõik üleliigne heida tassi täitmise juures kõrvale ja keskendu just sellele hetkele ilma aja ja ruumita. Jalustuskäigu ajal imetle puid, kuula ümbritsevaid helisid, haara ninaga erinevaid lõhnasid või jälgi kasvõi enda käekarvade kasvamist. Põhiline, et oled kohal just selles hetkes.
Tassitäitmine ei pruugi olla alguses lihtne. Iga asi vajab harjutamist ja õppimist. Mida väiksemad lapsed, seda keerulisem see on. Elu toob ikka ootamatusi ette. Mina jälgin enda tassitäituvust hoolega, kuid ikka ja jälle luban tähelepanul hajuda ning kohe on platsis tegelased, kes tassi tühjaks imevad. Sellest saan muidugi alles siis aru, kui oma preilide peale närvi olen läinud ja enda emotsioonide valitsemisega plindris olen. Niiet lubame olla endal inimesed, kes annavad endast parima ja ei aja perfektsionismi taga, vaid võtavad apse, kui väikeseid õppetunde.
Kui jõudsid lugemisega siiani, oled juba väga tubli, sest paljudel pole sedagi püsivust selleks kolmeks sekundiks, et loo pealkiri läbi lugeda. Võid endale rusikaga vastu rind lüüa ja öelda : “Minus on hulgim jõudu ja püsivust, et hoolitseda enda sisemise energianauma eest! Märkan seda iga päev ja võtan ilma süümekateta aega endale! \”
Ma võin kinnitada, et kui hoiad oma energiaanuma täis, saab sinust parem inimene ja sellest võidame me absoluutselt kõik! Aitäh, et olemas oled ja juhid ise enda elu!
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
