Kui tihti sinul kodus õhk pingetest paksuks läheb ja tumedad tunded Läänemere lainetena pea kohal kokku löövad? Meil tuleb seda viimasel ajal õnneks vähem ette, kui varasematel aegadel. Ja üldiselt leiavad sellised hetked üsna kärmelt lahenduse. Ei tea, kas hakkame Katuga vanaks jääma või midagi?
Varemalt võis meil Katuga omavaheline tüli lõppeda lihtsalt emma kumma poole sügava solvumisega, mis ajapikku ära ununes, et siis järgmise tüli ajal esiritta ronida. Samas oli meil ka õhtuseid vestlusringe, kus päeva pinged kokku võtsime ja need lahti püüdsime arutada. Tänaseks oleme oma oskused viinud nii kaugele, et ei pea õhtuni enam ootama, vaid suudame kogu protsessi kohe ära lahendada. Paugutamine, rahunemisfaas, neutraalse pinnase loomine, peegeldamine, probleemi analüüs, mis oli tegelik probleem, kogu see protsess võib aega võtta max pool tundi, varasema paari päeva asemel.
Selleni ei ole me muidugi jõudnud niisama lihtsalt. Pea aasta aega tagasi oli meie suhtes see kurikuulus \”7 aasta koosolemise\” suhtekriis. Me seisime valiku ees, kas minna lahku või tõusta suhtes järgmisele tasemele. Valisime ilma suuremate kahtlusteta selle teise variandi. See variant oli raske, meeletult raske, aga teadsime, et see on meie endi hüvanguks. Sellele otsusele järgnesid teraapiad, oma väikese \”Minaga\” kontakti saamised, konstellatsioonid, rännakud ja palju muud imelist ning valusat. See teekond tundus pikk, aga tänu sellele, et otsustasime sellele koos minna, oleme aasta ajaga teinud totaalse transformatsiooni. Kõrvalt vaadates jääb ainult aplodeerida Katule, et kuidas ta suutis aasta ajaga teha läbi imelise metamorfoosi. Saada sisemine kontakt oma päris olemusega ja vaadata kogu suur pilti hoopis teise pilguga. See muidugi ei tähenda seda, et siin istuvad kaks valgustunud inimest. Kohe kindlasti mitte. Alateadvus on lõputu, sinna võibki suplema jääda, aga oskus olla siin praegu, oma parimas versioonis, parima teo peal, on saanud meie igapäevaseks eluks. Nii ilus, kui valus! Katu üks lemmikumaid mantraid on :\” Me oleme vaimsed olendid, kes on tulnud siia maa peale saama inimlikku kogemust!\”. Ja just nii see ongi!
Igas suhtes tuleb ette nii tormiseid kui ka rõõmsad päikeselisi päevi. Elu pole 24/7 rõõmupidu, mida me tihti sotsiaalmeedias näeme. Ma isiklikult ei torma telefoni järgi, kui Katuga vähe kõvemal toonil asju omavahel hakkame arutama, et sellest siis kauni filtriga insta story teha.. Ikka tahan seda kaunist ja positiivset teile inspiratsiooniks näidata. Kuid kes teab, äkitsi ikka peaks selliseid kisma storysid tegema, et näidata kuidas me siis selle protsessi reaalselt läbi käime.
Igasugused pinged ja tülid on suhte loomulik osa. Kui suhtes üldse mingeid jauramisi ei ole, siis on ikka asi üsna pekkis. Ma pean siin silmas loomulikult pikemaajalist suhet. Mesinädalate staadiumis värskelt armunud paarikesed ei lähe siinkohal arvesse. Armumisfaasis inimeste roosiaia muinasjutus lendavad muretult ringi vikerkaare ükssarvikud ja paistab päike isegi siis, kui tegevus toimuks sügaval karu tagumikus. Normaalne paarisuhe on nagu meri oma tõusude ja mõõnadega. Kui see protsess lakkab, läheb meri paigal püsides tasapisi roiskuma.
Meil tõmbas Katuga madalrõhu tsükloni lähenemine paar päeva tagasi peale. Ja seda üsna märkamatul moel. Just loo alguses kiresin kiidulaulu, kui nobedalt me nüüd paarisuhtes oskame probleeme märgata ja neid imelise kergusega lahendame kukume. Tuhkagi see nii lebolt käib. Iga keiss on erinev, ole sa nii pro kui tahes. Isegi märkamisega läks seekord aega oma jagu.
Endale täiesti teadvustamata sai minust mõned päevad tagasi nõme inimene, kellega ma ise ka koos ei tahaks olla. Muutusin selliseks kiuslikuks tegelaseks, kes viskas iroonilist nalja ja nokkis Katu kallal iga pisikese asja pärast. Katu suutis imekspandavalt rahulik alguses olla. Lõpuks ta ikkagi mainis, et kuule härra, mida paganat sa nokid kogu aeg? Ta pidi seda ikka päris mitu korda mainima enne, kui mulle endale koitma hakkas, et ta kallal vigisen. Proovisin seda seejärel kontrollida, aga ei suutnud.
Selge ohu märk, et miskit on mäda. Kärmelt käsipidur peale, võtsin aja maha ja vaatasin, mis tunded mu sees esile kerkivad. Lapsed olid selles protsessis ülitoetavad ehk siis täiega pöörased. Jooksid, lärmasid, karjusid, nutsid mööda korterit ringi. Mitte üks sekund ei antud rahu kuskile enda sisse vaatamiseks. Miks ma ütlesin, et ülitoetavad, sest need tegelased on imelised peeglid. Kui nad vajutavad vanema närvi ajamise nuppe ja käituvad kreisilt, on miskit vanemas endas paigast ära. Ma pean siin silmas väiksemaid lapsi. Pubekate juhtumid on juba kõrgem kategooria. Kui ma olen oma chill olekus ja meil Katuga suhtes kõik bueno, siis üllataval kombel lapsed ei aja närvi. Tulevad kaisutavad, mürgeldame rõõmsalt koos, ajame juttu rahulikult, selle asemel, et üksteisest üle lõuata. Tegelikult võib pilt olla üsna sama, aga reageering minu sees on hoopis teine.
Nüüd polnud enam meil Katuga mingitki kahtlus, et oleme oma suhtega kerges plindris. Mulle ei tekitanud Katu sümpaatiat ja sama lugu oli temal minuga. Vestluse pidamine alguses luhtus, sest raske oli jõuda neutraalsele pinnale. Hääletoon võttis ikka kõrgema taseme ja sõrm kippus relvana partneri poole viibutama mõlemal poolel. Lõpuks meil siiski õnnestus jõuda neutraalse taseme faasi. Saime hakata rahulikult vaatlema, mis tunded meil selles olukorras esile kerkivad ja kus kohast nad pärinevad. Täitsa haige lugu ikka, paar aastat tagasi oleks ma “tunnete vaatlemise” asemel teinud paar pitsi kangemat närvi rahustuseks ja eluga edasi läinud. Katu oleks samal ajal need emotsioonid lihtsalt alla surunud. Me oleks teinud nii nagu ikka ühes korralikus Eesti peres kombeks on olnud.
Kuhu me Katuga siis jõudsime oma vaatlemisega. Saime ühele nõule, et Katul oli pingeline periood elus. Mitu tähtaega fotograafia töödega oli turjal ja veel metsa sünnipäevade cateringid, mis tähendas, et nädalavahetusel ärkas ta kell viis hommikul. Ehk tema energiatass oli täiega tühi. Mida teeb sellises olukorras teadlikum mees? Loomulikult toetab oma naist. Mida ma tegin? Näiliselt nagu toetasingi. Võtsin laste karjatamise oma kanda, aitasin cateringi asjade pesemisega, panin pesu kokku jne ehk füüsiliselt pakkusin abi, kuid samal ajal tegelesin mölisemisega. Kuigi just siinkohal oleks pidanud omadega niigi viimase pinge peal kaasat toetama, kas või vait olemisega, kui midagi tunnustavat või jõudu andvat üle huulte kuidagi ei taha lipsata.
Edasi vesteldes jõudsin ma lõpuks enda sees selle kohani, kus tuli taipamine – miks ma nokkisin Katu kallal? Nii kummaline kui see ka pole, pärinevad enamus suhteprobleemidest meie enda isiklikust lapsepõlvest. Mina nokkisin sellepärast, et Katul ei olnud võimalik mulle tähelepanu pakkuda. Käitusin täpselt sama moodi nagu teeks väike Illimar, kes ema käest tähelepanu lunimiseks jonnib. Kümnel juhusel üheksast ei jonni lapsed lihtsalt jonnimise pärast. Alati on seal taga mingi jama. Väsimus, tähelepanu vajadus, allasurutud tunded, kõht tühi jne. Minu puhul oli selleks läheduse vajadus. Seepärast olid ka lapsed kreisid. Nemad ei saanud seda ei Katult ega minult. Kui täiskasvanud mees ei oska enda tundeid sõnadega väljendada, vaid jauramisega, kus otsast see laps siis seda peaks oskama.
Järgmisel hommikul pakkisin asjad kokku, võtsin kaks väiksemat plikat ja kimasin maale. Katu pakkus välja, et ehk on see põgenemine probleemi lahendamise eest. Kuid paari tunni pärast oli nii temal kui minul selge, kui õhk kodus jälle selginema hakkas, et probleem sai juba välja selgitatud ja maale sõit on puhas lahendamise projekt. Selleks, et olla eluterves paarisuhtes, tuleb osata olla ka eraldi ja peabki vahepeal eraldi olema. Siinkohal tekib kindlasti küsimus, et kui Katu arvates me viimasel ajal ei ole piisavalt üksühele aega veetnud, siis peaksime seda just siis tegema. Aga ei, meie suhtes toimub see paremini, et enne koos olemist, anname üksteisele ruumi ja õhku olla iseenda ning oma emotsioonidega. Selle puhta õhu pealt on palju elutervem koos kvaliteetaega veeta. Meie puhul toimib see ideaalselt!
Esiteks sai Katu puhkust, nii tähelepanu lunivatest lastest, kui sama tegevast mehest. Teiseks sai Merimee üks ühele aega Katuga. Tema viimase aja puberteedihood vaibusid minutitega, kui sai jäägitult ema tähelepanus supelda. Lapsed taipavad muideks selle oma kuuenda meelega ära, kas sa annad neile päriselt energiat või mitte. Kui oled ikka tühi nagu viimseni kuivaks väänatud põrandakalts ja proovid lapsega rahulikku vanemat teeseldes, temaga kvaliteetaega veetes, ei tule sellest mitte midagi head välja. Kolmandaks sai Katu vajaliku aega iseendale. Ta oli juba nii väsinud, et jonnis sellele enda aja vajadusele vastu. Ta esitas õigustatud küsimusi, et millal me omavahel üks ühele aega veedame jne…. Paraku ei tuleks sellest miskit välja, kui me ise endalegi ei suuda mitte kui midagi anda. Mida siis meil partnerile oleks pakkuda? Ilmselt teravaid hambaid, millega kõri kallale karata 🙂
Mina tulin samuti ennast laadima. Ega seda jauramist ja kiusu poleks minu seest välja tulnud, kui mul oleks olnud energiat enda tunnetega tegeleda. Ma tean, et läheme põnnidega siit linna tagasi värskemate tegelastena, kui tulime.
Võtke endale aega, kallikesed! Ja jumala pärast, proovige igasugused suhtejamad esimesel võimalusel ära lahendada. Meie jaoks on parim meetod vestlus avatud neutraalsel pinnal ehk ilma süüdistuste, hinnangute ja karjumiseta. Kui te kahekesi ei suuda seda neutraalsust hoida, siis võtke kõrvale keegi kolmas, kes teile ruumi hoiab. Selline tehnika aitas meid Katuga raskel ajal väga hästi. Võtmesõnaks kogu selle asja juures on ausus. Nii enda, kui partneri vastu. Kui jätad ikka mõned varjatud tunded enda sisse idanema, kasvavad nad varem või hiljem üle pea. Ausus võib tihti haiget teha, kuid läbi valu toimub areng. Kõige selle juures peate arvestama, et teie partner ja lapsed on teie otsene peegel ehk kui tekkis konflikt, siis mis on sinus see, mis pani sind sellele olukorrale konfliktselt reageerima? Enda probleemi otsimine lihtsalt teise süüdistamise asemel vähendas meie tülitsemisele kulunud aega ikka väga kõvasti. Proovi kellegi poole näpuga näidata. Vaata, mitu sõrme näitab sinu poole ja mitu eemale 🙂
Ilusat elu ja lubage endale nii toredaid, kui tumedaid hetki! Elu peab ikka tasakaalus käima!
