Käisin üleeile lastega Marti jooksmas. Uskuge või mitte, kuid olen siin Maarjamaal 36 aastat nõnda mööda saatnud, et pole kordagi Marti jooksnud. See oli täitsa esimene kord minu elus. Ma kasvasin maal metsade keskel. Lähim püsiasukast naaber oli vanaproua Agnes. Tema elas meist pea kahe kilomeetri kaugusel. Kui ma oleks omaette talle pimedal novembri õhtul ukse taha mardilaulu huilgama läinud, oleksin ilmselt kaheraudsest tina saanud. Agnes oli muidu muhe ja jutukas tädi, aga öösel ringi hulkuvad tegelased ja lambakarjas rägumas käinud hundid said kõik ühtemoodi tunda haavlipüssi teravaid hammustusi.
No ja kuna ma elasin keset metsasid, siis ega meile mitte üks mardisant ei jõudnud kah. Ma mäletan, et ootasin küll hoolega ja emalgi oli ikka igaks juhuks miskit magusat valmis pandud, kui peaks ime juhtuma. Nats tegi nukraks küll, kui järgmine päev koolis klassivennad ja õed rääkisid oma mardijooksust ja kiitlesid sellega, kes kõvema saagi sai. Ma kommist suurt ei hoolinud, aga elamust tahtsin saada.
Läks ikka korralikult aastaid mööda enne kui päris mardisante oma silmaga näha sain. See võis olla enne Merimee sündi. Vast selline kaheksa aastat tagasi. Igatahes olin vanematel Kurtnas külas. Nad kolisid maatalust linnale lähemale ja elavad nüüd korteris. Keset küla asuvas korteris on mardisantide külastuse tõenäosus kordades suurem, kui keset metsa talus elades.
Me olime just õhtusöögi lõpetanud, kui käis koputus. Uksest vajus sisse trobikond maskides põnne. Jäid siis keset esikut seisma, käed õieli ees. Ema on mul olnud pea terve elu õpetaja. Oli ta seda Kurtna kooliski. Maskidest hoolimata tundis ema põnnid ära. Ta oli koolis enne mardipäeva omajagu rääkinud kombestikust ja mardijooksu tavadest. Nüüd oli paras aeg teha väike tunnikontroll.
Vaesed mehikesed olid Halloweeni lebo jooksu rasva pealt tulnud kerget saaki lunima. Ameerika on teada tuntud oma mugavuste poolest, nõnda on ka nende Mardijooksmise kombed võimalikult mugavaks tehtud. Tõmbad vanaema vanad kardinad ümber, topid naabrionu plekk pange pähe ja käid ukselt uksele “komm või pomm” karjumas. Eks vennikesed lootsid sama mugavalt ka mardisaagi kätte saada. Paraku olid nad selle plaani teostamiseks väga vale korteri valinud.
Kõigepealt uuris ema, kellega tegu? Tuli välja, et mardisantidega olevat tegu. Siis uuris ta, mis mardisantidel ka asja oli meitele? Nagu üks mees sirutati kommikottide suud välja. Siililegi selge, mis kavatsustega tuldi. Sandid tulid kerjama ja nii seda on ka traditsiooniliselt tehtud. Kuid selle asja juurde käis ikka laul ja trall ka, niisama loivamise eest ei antud miskit.
Tantsu ja tralli osa seletas ema tegelastele kenasti ära. Kui teooria läbi sai, algas kohemaid praktika. Mulle jäi eluks ajaks “Laske mardisandid sisse” laul meelde. Mardid said seda ikka päris mitu head korda harjutada.
Siis tuli mõistatuste voor. Soojenduseks küsis ema ise paar tükki. Seejärel hakkas maskide tagant ka vaikselt mõistatusi vastu tulema. Eks tuli tasapisi meelde, mis koolis sai õpitud. Lõpuks tantsiti kaerajaani ja pandi veel üks polka maha. Rahvatantsu oskasid nad igatahes vägevalt, ju neil koolis on see kavas. Ema andis veel lastele kotikesega herneid või mingeid tange kaasa ning õpetas, kuidas ja mis mardiõnne järgmistele peredele soovida.
Vaesed jõmmid said kõvasti higistada, kuid selle tasuks oli tuba täis lusti ja naeru. Boonuseks läks kommikotti ka omajagu kraami. Me kuulsime kuidas korrus ülalpool tehti korraliku marditralli ehk need õpetused läksid igati asja ette. Nagu ikka leidus ka selles pundis kaks jõmmi, kes pidasid seda pingutust siiski liialt ülejõu käivaks. Poisid virutasid oma maskid trepikojas nurka ja löid kogu sellele üritusele käega.
Kõige selle valguses polnud mul kahtlustki keelduda Merimee palve peale minna marti jooksma. Vastupidi, ma nägin siin head võimalust ise ka esimest korda elus Mardijooksu kogemus kätte saada. Katu kookis välja vanad mütsid ja vammused. Naabrilapsed kargasid ka kampa ja varustasid meid näovärvidega. Merimeel oli hämmastav eeltöö tehtud. Tal oli valmis meisterdatud mask ja pähe õpitud mardilaul ning kirja pandud tervelt kümme erinevat mõistatust.
Kokku tuli meid lõpuks 10 marti. Naabrinaise ja Katu loen ka sisse, mis sest et neil kostüümet polnud, kuid mardilaulu huilgasid nad täiest kõrist kaasa. Jooksime oma kodukandi paari tänava jagu läbi.
Mind üllatas, et praktiliselt igal pool võeti meid vastu. Oli paar üksikut ust, mis suletuks jäid. Veel üllatas mind tüdrukute julgus. Merimee on tavaliselt see nats häbelikum kambas, kuid nüüd oli ta esimene, kes mõistatusi küsis ja laulujoru ülesse võttis.
Muidugi Elanora ja ta lasteaiakaaslane Saara tõmbasid korralikult neile mõistatustele vett peale. Iga kord kui Merimee oli mõistatuse ära küsinud, vuristasid nad vastuse ette. Alles kahe viimase pere juures hakkas viie aastastele koitma, et ooot oooot tegelikult peaks ju pererahvas mõistatusi lahendama.
Väga vapper oli meie kõige noorem kolmene Madeliine. Ta jauras ka ikka iga ukse taga Marti ja Martiiii. Naabriplika Lara üle oli mul ka extra hea meel. Tal oli see täiesti esimene mardijooks üldse. Nad alles kolisid perega eestisesse tagasi. Ta isa on Türgist ja ema eestlane ehk kogu oma senise noore elu on ta elanud Türgis . Ma nägin ta silmis seda siirast elevust ja rõõmu, mida pakkus see vaikselt hääbuv traditsioon lapse südamele. See oli mega äge kogemus! Mul oli igatahes megalt vahva ja kõvasti sai nalja. See Mardipäeva point ongi. Viia mardiõnne perest peresse, läbi tantsu ja tralli meelt lahutada siin sombuses sügises ja muidugi peavad sandid ikka kerjama ka.
On rohkem kui 100% kindel, et Kadripäeval lähme ka jooksma. Ma väga loodan, et sina oled ka kambas. Kui mitte ise koos lastega jooksmas, siis vähemalt kutsu Kadrid tuppa!
