Mida ma täna mõistsin, on see, et me elame stimulantide ajastul.
Mitte mingil juhul ei tohi me sekundiks ka tunda ebamugavust. Kõik mis ebamugavust alla surub on õnneks kohe saadaval.
Väikse poisina ootasin ma pikisilmi, millal ometi saab vanaema sünnipäevale, sest siis sai kartulisalatit ohjeldamatult süüa. „Kõigest“ pool aastat hiljem sain sama protseduuri läbi viia enda sünnipäeval. Oli, mida oodata.
Praegu võid vastlakukleid süüa juba päev pärast aastavahetust. Vastlapäevani ei pea kannatama. Kartulisalatist ei hakka me rääkimagi – astu lihtsalt lähimasse poodi sisse ja vali kolme erineva tootja vahel.
Toblerone’i šokolaadi said omal ajal siis, kui keegi Soomes laevaga käis.
Nüüd võid isegi värskeid kookospähkleid kodumaalt lahkumata sisse luristada – milleks varem pidid Taisse sõitma.
Kõik, mis enne oli haruldane ja pakkus erilisi naudinguid, on meile nüüd kohe kätte saada. Ja nii palju, kui hing ihaldab.
Mida see meiega teeb?
See teeb meid kärsituks.
Me tahame kohe. Nüüd. Praegu.
Mitte ainult naudinguid, vaid ka tulemusi.
Nii kui olen otsuse vastu võtnud, et hakkan tervislikult elama, astun jõusaali uksest sisse ja kui peale kolmandat trenni tulemusi näha ei ole, saadan kogu ettevõtmise pikalt. Pingutama peab ju!
Ja pingutamine on mega raske ajastul, kus sõna „pingutama“ võib varsti vaadata klaasist vitriini taga ERMi püsinäitusel kui igaviku kadunud nähtust.
Stimulantide ajastul ei pea me isegi mitte ühtegi sammu tegema, et reaalsusest kaduda.
Diivanil vedeledes kaotan ümbritseva maailma, surudes nööbid kõrva ja skrollin end TikTokis või Instas kringliks. Vahepeal vaatan poole silmaga Netflixi ja tellin söögi koju pingutuse tase 0 mugavus skaala teises otsas 100.
Ei pea enam vanaema juubelit pikkisilmi ootama, et kartulisalati mekki jälle tunda.
Ma ei peaks seda blogi isegi ise kirjutama – sõber Chat aitaks hädast välja.
Näete ise: isegi mõtlemiseks ei pea pingutama. Rääkimata nii tüütust tegevusest nagu õppimine.
Paraku tulevad tulemused pingutades. Nii vormis keha kui ka trimmis aju nimel on vaja pingutada.
Kui sa siiani oled suutnud lugeda, oled tänapäeva mõistes teinud juba mega pingutuse. Arvestades, kui üle stimuleeritud me oleme sotsiaalmeedia ja äppide poolt ning kui lühikeseks meie tähelepanu on läinud, on selle blogi lugemine Z-generatsiooni esindajale pea sama suur katsumus nagu oleks 1980. aastal elanud 14-aastane pidanud kolme päevaga pool raamatukogu läbi lugema.
Kärsituse pandeemia all kannatame nii meie, lapsevanemad, kui ka loomuliku jätkuna meie lapsed. Meil võivad ju olla teadmised, et igavus toob tuppa loovuse, aga kui palju me seda ise päriselt praktiseerime?
Mõtle korra enda peale.
Kui vaba sa oled oma valikutes elus?
Millal sa viimati võtsid ette ühe stimulantidest vaba päeva?
Ei ühtegi ekraani.
Mitte ühtegi „asjalikku“ töötegevust.
Muusika ei mänginud kõrvus.
Olid vetsus potil ilma telefonita – kas see on üldse võimalik…
Sa lihtsalt olid – päriselt iseendaga ja oma mõtetega.
Kas sul on üldse enam see vabadus olemas?
Või koged sa ennast sellesse olukorda pannes, et maailm tormab edasi nagu kiirrong ja sina jääd sellest maha?
Mitte lihtsalt maha, vaid kuskile viimasesse jaama keset Ida-Siberi tühermaad, kus sulle jäävad seltsilisteks mõned seniilsed pensionärid ja paar kahtlase olekuga lillelast, kes peavad igasuguseid elektriga töötavaid aparaate otseselt saatana väljaheideteks.
Võib-olla on isegi meelevaldne rääkida päevadest.
Võib-olla peaks rääkima tundidest.
Või lausa minutitest, mil me mitte ühtegi stimulanti ei koge.
Ei tasu muretseda, et AI maailma üle võtab. Me ise oleme selle juba ära andnud. Samas tundub see täiesti loomuliku evolutsiooni osana. Enamik meie lastest on ekraanide poolt üles kasvatatud.
Ei ole minu pere erand ega ilmselt ka sinu pere. Jälgi ennast nädal aega.
Vaata, kui palju minuteid saab ekraan ja kui palju päris inimesed päris vestlusteks.
Päris lapsed päris mängudeks.
Päris ühendus – mitte virtuaalne – oma lastega.
Need numbrid võivad ehmatada.
Aga ma juba tean, et enamik ei viitsi seda ette võtta.
Pingutus ju, noh.
Seda keerulisem on vaadata, kuidas meie väikesed järeltulijad veel oskavad kasutada oma intuitsiooni ja fantaasiat ning päriselt otsida lähedust, samal ajal kui meie – nende vanematena – nagu robotid, süstemaatiliselt ülestimuleerituna ja otsast ääreni ärevusest pulbitsedes, üritame kõik need ilmingud koheselt kustutada.
Lapsel on rongis igav – kohe ekraan ette.
Lähen põnnile lasteaeda järgi – kohe kiiresti, kiiresti riidesse, ei ole siin midagi, et tahaks rahulikult ühest keskkonnast teise lülituda ja eelneva tegevuse lõpetada.
Lähen metsa jalutama – aga vaikuse asemel kuulan igaks juhuks kolm podcast’i ära. Beebile lasen kärus white noise’i sahinat, et ta jumala pärast loodushäältega ei resoneeruks.
Väljas on -6 kraadi külma. Tundub liiga ulme, ole parem toas ja mängi oma sõpradega Robloxis.
Ebamugavus ja pingutus on midagi, millega pidid tegelema meie esivanemad.
See pole justkui enam 21. sajandi teema. Kummalisel kombel on need negatiivse maiguga sõnad võti vabadusse.
Ma ise proovisin.
Läksin metsa. Ilma kõrvaklappideta. Teate, kui röökivalt vaikne võib talvine mets olla. Linnamürast tulles hakkab alguses lausa kõrvus vilistama.
Telefoni võtsin kaasa, aga panin lennurežiimile. Paksus lumes müttamine vajas pingutust. Tegin lõkke ja küpsetasin seal peal šašlõkki. See tegevus vajas kannatlikkust – veel üks kaduv nähtus.. Ja nii ma siis lihtsalt olin. Päris üksi iseendaga.
Alguses oli väljakannatamatult ebamugav.
Mida tund edasi, seda huvitavamaks läks.
Lõpuks leidsin midagi, mida ma polnud otsinud. Aga see tuli. Seda, mille leidsin, sa just praegu loedki. Enamus põnevate asjadega kipub nii olema, et need ilmuvad su ellu, kui sa neid ei otsi.
Leidsin need mõtted ja avastused selle kohta, kui üle stimuleeritud ma olen ja kui palju vabadust olen ma tegelikult ära andnud automaatsetele programmidele, mis meid ühiskonna poolt juhivad. Muide kärsitusega võib olla kaasneda ka palju harvemini esinev nähtus kus satume pingutamise skaala teise otsa ja paneme hoopis sellega üle. Ikka rohkem, kiiremini ja paremaks nii tööl, kodus kui trennisaalis. Ka see rahutu siplemine on stiimul kus igasugune puhkuse laadne tegevus võrdub iseenda karistusega.
Kui me oleme mustris, siis me ei märka, et oleme mustris. Selleks, et seda märgata peab midagi sellist tegema mis meid mustrist välja rebib. Nagu suitsumees kes surmkindlalt väidab, et ta saab iga kell maha jätta kui tahab, avastab teisel päeval ilma suitsuta, kui sügavasse auku nikotiin teda tegelikult viinud on. Nii sain minagi juba mõned tunnid vaikuses olles aru kui sügaval stimulantide ja müra augus ma olen.
Ja ma avastasin veel midagi.
Ma jäin elama.
Kiirrong ei sõitnud ära.
Ma jäin elama ja tundsin end rohkem elavana kui selle rongi peal olles.
Mida sina minu avastustega peale hakkad, ma ei tea.
Aga ühte võin ma sulle öelda läbi Fred Jüssi sõnade:
„Vaikus ei ole tühjus. Vaikus on sügavalt täidetud.“
Mõtle selle peale.
Kui palju sa tegelikult oma elu kontrollid – ja kui palju lased seda teha stimulantidel, mis meid juhivad? Muidugi kui sul selleks aega ikka on.
Kuula täispikka podcasti kuidas oma lapsi müra ja stimulantide sõltvusest päästa. Jaan Aru – See episood võib päästi nii sinu kui su lapse aju!
Ja kui sind see lugu puudutas ja sa tunned, et sellest on teistelegi kasu, siis palun ära hoia seda endale vaid jaga teistelegi.
Aitäh Sulle!
