Mängimata laste põlvkond

See lugu on juba ilmunud novembris Eesti Päevalehes. Mõtlesin, et siia kolmekuninga päeva sobib kenasti. Nüüd on jõuludest juba piisav aeg möödas, et vaadata kuidas lapsed kingitusteks saadud mänguasjadega rahule jäid ja kas nad nendega päriselt ka mängivad.

Mul on elus nõnda läinud, et olen üsna leplik inimene. Võiks öelda lausa, et ma olen tolerast. On väga vähe asju, mida ma ei salli. Õigupoolest meenubki ainult kaks asja, mille suhtes mul tekib teatud negatiivne hoiak. Need on kahepalgelised inimesed ja mängimata lapsed.

Kahepalgeliste inimestega on üsna lihtne. Kui inimese juure ilmnevad kahepalgelisuse märgid, siis ma lihtsalt ei suhtle temaga enam.  Mängimata lapsed on nõksa raskem juhtum. Mul on endal kodus kolm pisikest tütart. Vanim kohati koostöö aldis viiene, keskele jääb hull kolmene ja kõige väiksem on aastane zen beebinduse maaletooja. Mulle väga meeldib lastega tegeleda ja hoolitseda selle eest, et nad ei oleks ühestki otsast mängimata. Paraku märkan ma meie ümber igapäevaselt hordide viisi mängimata lapsi… Olen minagi vigu teinud ja mu lapsed on kaldunud mängimata laste tsooni. Kuid üritan igal sammul õppida ja neid sealt tsoonist võimalikult kaugel hoida.

 Ühel päeval jäin kõige vanema tütrega lasteaeda hängima. Vaatasin, kuidas ta teiste lastega läbi saab ja mis mänge välja mõeldakse. Mulle jäi silma üks noormees, kes töötles suuremat sorti legoklotsiga süles oleva mängukaru pead. Seda üsna intensiivselt. Tundus natuke kahtlane mäng, just mõmmi heaolu arvestades. Kuigi paistis, et karujõmmi see toksimine väga ei huvitanud. Mõtlesin natuke uurida noormehe käest, et mis need popimad mängud täna lastel on peale klotsiga toksimise.

Astusin ligi ja küsisin ääri veeri, et mis ta lemmikmäng on? Kutil läksid silmad särama. Ilma pikemalt mõtlemata tuli vastuseks, et loomulikult Xbox. Tundus igati loogiline vastus. Eks lapsena olin ise ka mängukonsoolidest vägagi võlutud. Pärisin ta käest, aga mis tal teisel kohal on mängudest? Ei juureldud ka selle vastuse üle pikalt.  ‘’ Playstation on teisel kohal’’. Ma selle peale: “Et asooo! Või Playstation kohe jamh? Aga mis siis kolmandal kohal on?”. Siin võeti juba väike mõttepaus. Peale mõningat arutelu iseenda ja käes oleva karumõmmiga, tuli vastuseks :“No issi telefon. Seal on ka paar päris normaalset mängu sees”. Meie vestlusega oli ühinenud veel mõned noormehed, kes tunnustavalt kaasa noogutasid ja teavitasid, et telefon on neilgi top kolme seas, lisaks arvutimängudele ja konsoolidele. Mind aga huvitas ikkagi, kas päris mänguasjadega siis enam ei mängitagi?

 Kaubanduskeskustes oma plikadega jalutades olen tajunud seda tunnet, kuidas nagu mingi nähtamatu magnet hakkab väikeseid kehasid enda poole sikutama. See magnet on ahvatlusi täis mänguasjapood. Need poed ei ole kunagi inimtühjad. Järelikult lisaks konsoolidele ja arvutitele on eeldus, et lapsed siiski ka mänguasjadega veel mängivad. 

No ja nii ma siis pinnisin edasi, et kui telefon kolmandal kohal on, mis võiks siis neljandal kohal olla. Kogu väikeste härrasmeeste kolleegium jäi üsna mõtlikuks. Kulm kortsus kaisukaru kõrva näppides üritas minu peamine intervjueeritav meenutada veel mingeid ägedaid mänge. Nägin vaimusilmas, kuidas pokemonid ja Super Mario taolised tegelased koos lugematute tulistamismängudega tema silme eest läbi jooksid. Peale üsna pikka pausi käis sähvatus. Noormehe näkku ilmus naeratus ja silmile taas tuttav sära. Neljandale kohale platseerusid Legod.

Jess, me olime jõudnud päris mänguasjadeni! Ka teised härrasmehed ühinesid tunnustava mõminaga, et legod on tõesti teemaks. Ma oleks võinud nüüd otsad kokku tõmmata ja rahuloleva südamega tunnistada, et mänguasjade poes legode riiul vast niipea ära ei kao, kuid minus oli tärgnud veel üks sügavam küsimus ja see tahtis kangesti vastust saada.

Mulle meenus selle vestluse käigus, et viieselt oli mul päris hea posu mänguasju. Mitte just ülemäära palju, aga ikka jagus erinevate mängude jaoks. Mul ema rääkis see vastu, et tema lapsepõlves oli mänguasju lapse kohta paar tükki. Nemad kasutasid mänguasjadena kõike, mis ümbritsevas keskkonnas leidus.

Nõnda sain minagi emalt innustust. Kui oli vaja farmi mängida, sai käbidest tehtud tohutud lehmade karjad. Vanast kapsatünni kaanest sai rooli, millega juhtisin võimast laeva. Laevaks oli otse loomulikult puukuur. Sellega seilasin läbi meresid troopikast artikani välja. Pööningul vedelevast vanast lintmakist sai lennuki kokpitis asuv juhtkonsool. Igast tähtsaid nuppe sai vajutada ja keerata, et lennuk alla ei kukuks. Mul ei olnud ei arvutit ega telekamänge sellel ajal. Tegelikult oli teleka vaataminegi raskendatud. Ehk ma pidin olema ise leidlik, kui tahtsin meelelahutust.

Ma tahtsin väga teada, kas need viieaastased vestluskaaslased samuti oma tärkavat elavat fantaasiat kasutavad nagu seda minagi nende vanuses tegin? Nõnda ma siis vuristasingi järgmiseks küsimuseks, et kas noorhärrad väljamõeldud mänguasju ka kasutavad.

Eranditult kõigi nägudele ilmus segaduses ilme. Mõni vend nuputas nii kõvasti, et pidi suisa sõrme küünarnukist saati ninasõõrmetesse lükkama, et sealt üks korralik mõttelõng välja koukida. Ning see seejärel suhu pista. Paraku ei andnud see peale suu maigutamise suuremat tulemust. Mõtlesin, et ehk nad ei saanud päris hästi pihta mu küsimusele. Võtsin enda kõrval oleva väikse tooli ja ütlesin, et näete see tool võib olla fantaasia mänguasi. Mõmmikaruga härrasmees turtsatas selle peale ja vaatas mulle kaastundlikult otsa nagu veits seniilsele vanapapile. “Kulla mees, see on ju lihtsalt tavaline tool, mitte mingi mänguasi!”.

Ma ei jätnud jonni, vaid viisin asja kaugemale ning väitsin, et tegelikult see polegi tool, vaid ralliauto iste. No nüüd vaatasid juba kõik noorhärrad mind selle sama kaastundliku pilguga. Paistis, et jõmmidel ei mõiganud ikka veel midagi. Istusin toolile, palusin kõige julgema ralliässa endale põlvede peale. Käskisin tal nähtamatu turvavöö kinni panna. Või õigemini aitasin teda, sest ta ei saanud alguses pihta, kuidas saab nähtamatut turvavööd kinnitada. Panime ralliässale nähtamatu kiivri pähe, lülitasime süüte sisse. Auto hakkas vaikselt värisema. Sajad hobujõud ralliauto kapoti all tahtsid kannatamatult välja pääseda.  Meie ette ilmus foor, kus tiksusid numbrid kolmest üheni ja peale rohelise tule süttimist vajutasime gaasi põhja. Läks selliseks kimamiseks koos äkiliste pidurdamiste, jõhkrate kiirendamiste ja kurvidega, et sohver oleks äärepealt autost välja lennanud. Õnneks hoidis nähtamatu turvavöö teda kinni. Finišis ootas meid käratsev publik, kes kõik soovisid järgmisena ralliautoga sõitma minna.

Nüüd nägid peale minu ka lapsed kiivrit, turvavööd, rooli ja kurvilist kruusateed koos hüpetega. Pärast sai sellest toolist lennuk. Veel hiljem tõime toole juurde ja sellest kompositsioonist sai viimasepeal vinge tramm, mis sõitis Tallinna ja Tartu vahet. Seal trammis pakuti muideks maasika jäätist ja katus käis ka maha, et saaks ikka vaadet koos mõnusa suvetuule priisiga nautida. Lapsed möllasid ennastunustavalt mitu tundi lihtsalt toolidega, justkui oleksid olnud aastakümneid mängimata.

Paradoksaalsel moel juhtub meiega nõnda, et kui midagi on liiga palju, ei suuda me seda enam omaks võtta. Näiteks on suurlinnades 100 elaniku kohta palju rohkem üksikuid armastust igatsevaid südameid, kui mõnes väikelinnas. Kuigi ühe ruutmeetri kohta on seal valiku varjante ja võimalusi kohtuda uue inimesega ju kordades rohkem.

Nõnda on ka lastega. Meie laste fantaasia on mattunud tohutu hunniku alla, mis koosneb arvutimängudest, multikatest ja mänguasjadest.  Selle kuhja alla vaagib õnnetu fantaasia hinge, üritades väljaulatuva  väriseva käega märku anda, et võtke ometi mõni asi vähemaks, ma lämbun selle kuhja all.

Alles hiljuti lugesin ühte artiklit, kus oli välja toodud, et lääneriikides elaval lapsel on keskmiselt 150 erinevat mänguasja! Aastas saab ta juurde umbes 50 uut. Seda on ikka liiga palju ühe väikse lapse jaoks. Ma olen seda omal nahal kogenud.

Kui suurem laps lasteaeda läks, saime esimest korda ise korraldada mängutoa sünnipäeva.  Mängutoa sünnarile on võimalik kokku kutsuda kogu rühm ja sugulased, sõbrad peale kauba. Nõnda me tegimegi. Roheliste vanematena me loomulikult kutse peale kingituste erisoovi ei kirjutanud. Seega tuli kinke seinast seina. Koju sõites oli pool autot kingikotte täis ja plikal suurest rõõmust suu kõrvuni. Kodus hakkas õnnelik sünnipäevalaps neid lahti katkuma. Tollel ajal oli ta õde alles aastane. Sellele tegelasele pakkusid krabisevad pakendid tunduvalt suuremat rõõmu, kui õe poolt välja kougitud sisu. Minu suureks kurvastuseks said nii mõnedki mänguasjad täpselt nii palju mänguaega, kui palju kulus paki avamiseks. Raha ja energia, mis kulus nende asjade ostmiseks ning tootmiseks, läks täitsa tühja kohta.

Samal aastal jõulude ajal kordus analoogne pilt. Laps ägises kingihunniku all. See kord olime targemad ja kõike kinke korraga ei avanud. Nõnda jätkus põnevust veel mitmeks päevaks.  Sedasi täitusid lastetoa riiulid ja kastid ning karbid üsna kiirelt. Keskmine õde kasvas ka mühinl järgi ja temagi sai kinke mõnuga.

Ise me tegelikult oleme ainult mõned üksikud mänguasjad ostnud. Pealtnäha tundus, et tegemist on unistuste lapsepõlvega ja mängimist on maa ja ilm. Paraku hakkasid mängud sellised välja nägema, et jubinaid täis kastid tõmmati keset tuba ning kallati teistpidi lihtsalt tühjaks. Mõne asjaga songiti seal hunniku sees, aga mingit stsenaariumit ei tekkinud ja ega õiget mängu lahti ei läinud.

Taoliste mängude kulminatsiooniks oli tavaliselt see, et mul tekkis plikadega tuline arutelu, kes selle jama tagasi kastidesse peaks panema. Enda kaitseks vastas kumbki, et tema ei mänginud nende asjadega. Omamoodi õigus oli mõlemal, sest ega seda mänguks nüüd küll ei saanud nimetada. Lõpuks pidingi ise suures osas selle jama kokku koristama.

Ühel päeval sai mul sellest koristamisest villand. Panin enamus asju kokku ja viisin keldrisse. Seal sorteerisin need kahte hunnikusse. Üks hunnik läks otse prügikasti ja teine uuskasutusse. Proovisin alguses seda toas koos tüdrukutega teha, kuid see ei lõppenud hästi. Tahtsin, et nad ise otsustavad, millega mängivad, millega mitte. Isegi need mänguasjad, mis paksu tolmukihi all polnud minutitki mänguaega saanud, omistasid sellel hetkel kõrgendatud sentimentaalse väärtuse ja ei tohtinud mingil juhul sealt toast lahkuda. Seega tegin suurpuhastuse meelevaldselt plikade selja taga.

Hämmastaval kombel ei märganud nad muutust ega pärinud kordagi, kuhu kola kastid said. Jätsin alles neli põhilist sektsiooni. Nukumaja, kööginurk, legode kast ja karvased mänguloomad. Järgnevatel nädalatel hakkasid lapsed aina rohkem enda toas aega veetma. Mängud muutusid taas mängudeks.

Ma käisin hea meelega nende poolt tehtud kohvikus einestamas. Minu lemmik komboks oli karvasupp koos pannkoogi smuutiga. Või aitasin nukumajja uuel karuperel kolida. Korraldati pehmete mänguloomadega teater, kus meid koos kaasaga esimese hooga välja visati, sest meil polnud pileteid. Õnneks müüdi mõne aja pärast piletid otse esiritta. Mu lapsed olid mängu tagasi saanud. Liiga palju asju mõjus neile ilmselgelt väsitavalt. Nende fantaasia pääses taas selle hunniku alt vabalt ringi toimetama.

Hullem lugu on arvutimängude ja nutitelefonidega. Kui mänguasjade rohkuses võib laps mõne laheda mängu otsa kogemata komistada, siis peab ta ise välja mõtlema stsenaariumi ja keskkonna. See annad arenevale ajule tööd. Ettekujutusvõime lapse tulevikku silmas pidades on  ülimalt vajalik. Tal tekib oskus analüüsida põhjuste ja tagajärgede seoseid.

Näiteks, kui lähen ilma sallita talvel välja, külmetun, jään haigeks ja ma ei saa minna sõpradega kinno. Ma oskan endale ette kujutada, milline võiks mingi stsenaarium ühe või teise muutujaga välja näha. Arvutimängud teevad enamuses sellest tööst ära, mida aju peab ette kujutama tavaliste mänguasjadega mängides. Sedasi lasebki laps tühikäigul edasi ja tulevikus võib tal otsuste tegemisega veitsa täbarasti minna. Kindlasti on neid arvutimänge, mis nuppu arendavad. Ja ega arvutimängud üdini pahad pole. Lihtsalt oluline on see doos, mida sa tarbid.

Olen rongis sõites näinud, kuidas emad hoiavad oma lutti tirivatel lastel kramplikult nutitelefone silme ees, endal käed pingutusest värisemas. Maša ja Karu multika trill tall kostumas üle vaguni. Laps hoiaks muidu ise telefoni, aga ta käed on veel liiga nõrgad. Ilmselt on see tegevus vajalik selleks, et lapse tähelepanu hajutada ja et ta kisama ei kukuks.  Paraku maksab see üsna kiiresti kätte kroonilise nutisõltuvuse näol.

Hüsteerilist karjumist oleme omal nahal kogenud enda lastega ka. Ja oleme näinud, kuidas see kaob, kui nutiseade sisse lülitada ja kuidas välja lülitamisel taas tagasi ilmub. Töötab nagu üks korralik sõltuvust tekitava aine tsükkel välja peaks nägema. Me ise tegime ka omal ajal selle vea, et lasime kiirematel päevadel kõige vanemal plikal Youtubest järjest multareid vaadata. See lõppes sellega, et kui vaatamise aeg läbi sai, oli laps hüsteerias. Ta läks ikka väga närvi selle ebanormaalse käitumise pärast. Kuidas te vanemad julgete talt youtube ära võtta. Täna kontrollime igasugust ekraaniaega väga põhjalikult. Siiani see toimib, sest naljalt isegi multikaid ei nõuta, rääkimata nutiseadmete vaatamisest.  Eks tulevikus, kui põnnid vanemad, on vaja uued strateegiad välja mõelda.

Meie vanematena mõtleme, et üsna tore on lapsi ümbritseda erinevate atraktsioonide ja mängudega. Eriti kui meie sellist elu lapsena ei saanud endale lubada. Aga seda kõike on laste jaoks liiga palju. Selle asjade ja tegevuste ülevoolavusega kasvatame mängimata laste põlvkonna. Me kuhjame nende fantaasia ja mängulusti asjade alla, võttes ära nende põhiõiguse, milleks on mängimine.

Vanematena me teeme kõik selleks, et laps ei ütleks “mul on igav”. Tegelikult on see väga vajalik lause. See lause märgib piiri, et on jõutud kohani, kus äratatakse taas ellu loovus. Las lapsel olla vahel igav. Proovi korra teha tuba lagedaks mänguasjadest, jättes alles ainult mõned olulisemad jubinad. Küll näed, et varsti leitakse ülesse unustuse hõlma jäetud värvipliiatsite karp või tehakse legodest maailma kõrgeim torn. Samal ajal tee nädala paari pikkune nuti- ja ekraanipaast  nii endale, kui lapsele. Võid avastada, et järsku on sul rohkem aega lugeda raamatuid, mis ootasid sind juba aastaid. Äkki  avastad ennast hoopis kõhuli pikutades koos lapsega printsessidel kleite roosaks värvimas või lego torni ehitamas.Igal juhul lood sa sellega rohkem mälestusi, kui suudab seda tähelepanu nõudev sinine ekraan teha.

Sünnipäevadel lase kingitus hoopis ümbrikus tuua. Selle raha eest võib teha perega spa nädalavahetuse või väljasõidu Lottemaale. Igal juhul on lapsel sellest rohkem rõõmu, kui kingitusest, mis peale avamist saab pool tundi tähelepanu, enne kui kuskile kasti vedelema jääb. Ja kui ongi mingi mänguasi, mida ta väga väga ihaldab, siis lase tal selle nimel pingutada. Las ta joonistab selle ülesse, räägib lugusid, kuidas ta sellega mängiks, kui see juba olemas on, korjab taskuraha erinevate abitöödega. Lõpuks, kui ta selle kätte saab, on tal väärt õppetund olemas, et pingutades saabub edu. Üsna suure tõenäosusega suhtub ta sellesse enda ostetud asja palju suurema lugupidamisega, kui niisama saadud asja.

Need on mõned minu tähelepanekud, mis annavad lastele tagasi nende mängulusti. Kindlasti on sul enda kogemusi ja tähelepanekuid. Ära ole nendega kitsi, vaid jaga neid ka teistega. Nõnda koos toimetades ja üksteist motiveerides ehk ei peagi me mängimata laste põlvkonnast enam rääkima.

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.