Täiesti ajuvaba, kui mõistlik periood meil plikadel on tulnud. Hommikul beibed ärkavad ise ülesse. Nagu haldjakesed lendlevad nad pisikeste jalgade sahinal hambaid pesema. Kuidagi mööda minnes panevad nad ennast ilma meie poolse tähelepanuta riidesse. Meite kõikse vanem neiu Merimee läheb uksest välja suisa kümme minutit varem, kui ta peaks, et saaks rahulikult kooli kulgeda. Samal ajal ootavad nooremad õed, et neile ulatatakse mütsid ja kombed, et saaks lasteada juba minna. Ma vaatan seda pulli kõrvalt ning näpistan ennast ühe käega põsest ja teise käega viskan klaasitäie külma vett näkku. Kuidagi ei suuda uskuda, et ma olen ärkvel ega näe mingit imepärast roosamanna unenägu.
Veel mitte väga kaua aega tagasi nägid Piltsbergide kooli ja lasteaia hommikud välja hoopis teistsugused. Merimee oli vaja kõige varem voodist ülesse kangutada. Sõna otseses mõttes kangutada. Ma vahepeal kaalusin, et jätan õhtul lumelabida voodi kõrvale. Sellega vast mugavam kangutada. Igal juhul saatis seda tegevust teki alt kostev heli, mis oma olemuselt meenutas kogu maailma asjades pettunud vanatüdruku nurinat.
Ebaõigluse tunde kulminatsioon saabus vannitoas, kui selgus, et uskumatul kombel pidi ka sellel hommikul hambaid pesema. Kui jõudis kätte riidesse paneku aeg, oli vaja teha kõike muud. Katu paanika kasvas iga minutiga, mis lähenes uksest välja astumise hetkele. Viis minutit enne uksest väljumist võis vabalt olla olukord, kus paanikas Katu hingas paberkotti, samal ajal kui Merimee stoilise rahuga pidzaama seljas alles sokke jalga venitas. Siiski sekund enne õiget väljumis aega oli Merimee täisvarustuses uksest väljas. Selleks hetkeks oli Katu ärevus ka mind nakatanud.
Siis oli aeg käes nooremate vandersellide ülesäratamise rituaali kallale asuda. Elanora on meil tuntud öökulli tüüpi tegelane, kellele hommikud ühestki otsast sümpaatiat ei paku. Tema tuleb lihtsalt voodist välja tõsta, vetsupotile sättida ja hambahari kätte anda. Poolunes neiu ei mõika isegi veel protestima asuda, kui esimesed protsetuurid tehtud on. Protest saabub alles siis, kui ta riidekapi ees ennast avastab. Mida värki! Jälle on käes aeg lasteada minna!
Kõige väiksem Madeliine jäljendab oma hommikurituaalides kõige vanemat õde. Kõva häälselt antakse teada enne igat kohustusliku hommikuprotsetuuri, kuidas see olukord ikka totaalselt sakib ja tema inimõiguseid rikutakse. Kohe kindlasti ei sobi hambahari, raudselt on kõht tühi ja kogu pakutud menüüs leitakse midagi mis täielikku vastikustunnet valmistab. Riiete osas on tunda ilmselgelt vastandumist. Kuidagi ei mahu noore inimese maailmatajusse see, et kuidas ei saa suvekleidikesega minna -10 kraadisesse pakasesse? Suva see külmapoiste näpistamise jutt, kui ollakse printsess, siis kuni lõpuni välja. Ilu nõuab ohvreid. Kallid esivanemad, kuidas te sellest aru ei saa!!!
Vot selline on üks tavapärane Piltsbergide hommik, kus Katu närvikava viimase vindini on kruvitud. Ja mina saan teha kõrgendatul toonil hääleharjutusi. Rahu saabus tavaliselt siis, kui uksest välja astusime. Sellel hetkel saavad põnnid aru, et ega lasteaiast pääsu pole ja eks tõsine töö vanemate närvikava treenimises sai suures jaos tehtud ka. Huvitav selle juures on see, et põnnid naudivad lasteaias olemist ja Merimeele koolis meeldib. Madeliine näiteks oli siin nädala alguses veits tõbine ja pidi koju jääma. Iga jumala päev palus ta, et teda lasteada sõprade juurde viiakse.
Ma hakkasin seda kummalist olukorda juurdlema. Merimeel on see hommikune chill olek juba pikemalt kestnud. Väiksematel viimased 2 nädalat. No seda vahelduva eduga. Täna hommikul Madeliine siiski paaril momendil tuletas meelde, et sõbrakesed ärge siin liiga mugavaks muutuge, ma võin ikka jaurata ka kui tahan. Siiski oli see kerge vihmapiisk, võrreldes eelnevatele kolmada kategooria tornaadodega. Kuidas me siiski selle rahumeelse vaibiga hommikurutiini saavutasime?
No esiteks peab tunnistama, et mida vanemaks lapsed saavad, seda paremini koostöö sujuma hakkab. See jälle nõuab sihikindlat tööd. Merimeega läks meil rohkem kui aastake, et sellesse punkti jõuda. Tundide viisi peegeldamist, miks vanematel katus minema sõidab, kui ta kooli hiljaks jääb? Mis tunde see meis tekitab ja mis moodi see lõpuks talle mõjub? Seal juures on oluline märgata ja esile tuua väikseid võite. Mitte ainult hoida fookus selle peale, et kell tiksub ja närvid kuluvad, vaid tunnustada ning märgata, kui ta sai kasvõi kolm minutit enne õiget aega uksest välja. Peegeldasime, kui mõnus on õhkkond, siis kui rütm on paigas ja me ei pidanud kuidagi moodi teda tagant tõukama hommiku tegevustega. Lõpuks kandis see vilja.
Väiksemate jõmmide puhul see mingil määral toimis, kuid nende peamiseks võtmekohaks pean hoopis unerütmi. Lihtsalt meil hakkab varem pihta õhtune magamaminemise rituaal. Varasemal ajal ei pööarnud me sellele erilist tähelepanu ja nii juhtuski, et järsku oli kell kümme, aga tuduriiete selga panemisega poldud veel alustatudki. Nüüd on alustame sellega poole üheksa paiku õhtul. See on selline sissejuhatus, et aeg on tempo maha tõmmata. Kellel kolm väikest last, teavad küll millist mürglit nad korda võivad saata.
Üheksaks oleme jõudnud hambapesu staadiumisse, et siis unejuttu lugema hakata. Igasugused lisategevused mida kasutatakse magama jäämise aja pikendamiseks proovime selle aja jooksul eelnevalt likvideerida. No teate küll neid trikke, et kui lastetoas tuli kustu läheb avastatakse, et kui nüüd praegu juua ei saa, surrakse janusse ära või kohe kohe lõhkeb põis, sest nii räme pissihäda on. A ja muidugi see legendaarne “Okouuu, kus mu kaisukas on?”. Vot need asjad käime enne unejuttu rääkimist läbi.
Siis toimub traditsiooniline kokkulepete sõlminine. Selgitan neile, et mina panustan omalt poolt oma energiat ja aega unejuttu lugemisele. Sellele järgneb tule kustu panemine ja ma loen veel oma peast neile loo nähtamatust raamatust. (See on meil selline maagiline raamat, mis ilmub välja ainult pimedas. Iga kord saavad tüdrukud ise valida tegelased või koha kus seiklused toimuvad.) Kui unejutud loetud, teen kõigile head ööd musi ja kalli ning algab nende panuse osa, milleks on siis vaikselt rahulikult tuttu jääda. Kui see räägitud, küsin igalt ühelt üle kas ja kuidas kokkuleppest aru saadi. Paras diplomaatia, mida tuleb iga kord teha, sest kui ma unustan selle kinnituse küsida, ei oleks justkui teine pool lepingule allkirja pannud ja kohe kindlasti hakkab mingi trall pihta, kui ma toast lahkun.
Ja nii ongi hiljemalt poole kümneks vaikus majas ja saame Katuga omi asju veel toimetada. Loomulikult ei kulge see protsetuur ilma tõrgeteta. Ikka avastab mõni neiu, et oh hooo käisin küll pissil, aga näed ikka jäi veel miskit nagu paagi põhja. Või tuli järsku voodis meelde mingi hirmtähtis asi, mis kuidagi hommikuni ei kannata oodata. Näiteks, et emme vaata, ma siin täna pilti värvides kogemata tegin ühe kriipsu väiksele sõrmele ka. Igatahes on näha, kuidas korralik väljapuhkamine mõjub pisikestele tegelastele hommikul.
Meil muideks on laste õhtune magamapanek olnud aegade algusest saadik minu toimeteda. Märkasin omal ajal, kui palju see annab kaasale jõudu juurde. See on jube vajalik eriti sellel perioodil, kui põnnid olid alla kahe aastased. Katul oli justkui päev läbi üks ihuliige keha küljes tilpnemas. Nägin, kuidas ta muutus rahulikumaks, kui sai peale väsitavat päeva kas või tunnikese oma aega, et mingi mulle mõistmatu “Armastuse saare seebikas” ära vaadata või miskit lugeda. See mõjus ja mõjub siiani suhtele kenasti, lastes naisel ka oma energiatassi täita. Soovitan kindlasti väikeste lastega perede isadel katsetada, kui tahate rahumeelsemat naisukest. Kes teab kuhu see viia võib. Ideaalis võib selliste puhkepauside andmine viia selleni, et teie naisuke pöörab teilegi positiivset tähelepanu 🙂
✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks ✫
