Metsavana pohlalkäik.

Merimeel on siin viimasel ajal olnud üsna tõsine error eelkooliga. Mitte, et tal oleks eelkooli vastu midagi, kuid enamus ta lasteaia kaaslasi käib teises eelkoolis ja talle ei mahu pähe, kuidas ta oma semudega ei saa hängida. Kuidagi moodi ei õnnestunud meil talle selgeks teha, et valik sai sellest tehtud, et tema grupp on väike ja ta saab nõnda palju rohkem õpetajalt tähelepanu. Nõnda omandab ta uusi teadmisi palju kiiremini. Pealegi ei sobi talle suured seltskonnad. Ses mõttes ei teagi, mis päris koolis saama hakkab…

Selgitasime talle, et päris kooli minnes tulevad nii kui nii uued semud ja vanade lasteaiakaaslastega enam hängida ei saa. See ajas ta veel rohkem marru. Lõpuks ei jäänudki mul muud üle, kui tuli meile külla kutsuda vana hea metsavana. See tegelane on mitmeid kordi lahkesti unejuttude peategelaseks ennast pakkunud. Rahulik ja malbe metsavana on läbi oma seikluste tüdrukutele palju tarkusi õpetanud. Seda nii looduse kui ka muude maailma asjade kohta.

Sellel korral läks auväärt metsavana aastajale kohaselt sügisande korjama. Täpsemalt pohlasid, sest jõulude ajal on mega mõnus pohlamoosi särisevate verivorstide kõrvale ampsata. Metsavana teab pea kõiki metsasid, salusid, võsasid ja isegi vanu hiisi nagu oma viit sõrme, kuid seekord sattus ta sellisesse metsa tukka, kus ta polnud varem kunagi käinud. 

Kuidagi märkamatult oli ta kollendavaid sügislehti imetledes jõudnud kohta, kus sammal oli pehmem, kui sulepadi ja teps mitte tavapäraselt niiskelt külm, vaid hoopis soe nagu ema kaisutus. Ta lubas endale seda maagiat nautida. Nii pikk, kui ta oli, viskas ta ennast pikali. Hilissuve päikesekiired tungisid läbi männiokste soojendama pikka halli habet. Siin seal leidusid mõned pohlad, kuid needki olid eriskummalised. Suuremad, punasemad, kui tavalised pohlad, kasvades harali ühekaupa. Justkui laiali pillutud mälestused ootasid nad, et pannakse neid ühte korvi, kus nad loovad taas terviku. 

Pikutamise vahepeal noppis metsavana mõne marja, et siis jälle pikali visata. Ikka selleks, et nautida seda mõnusat sammalt ja sooja hilissuve päikest. Ei teagi, kui kaua ta seal seadasi mõnules, kui ühel hetkel avastas ta, et pole teps mitte üksi. Talle oli märkamatult seltsiliseks tulnud üks ütlemata armas kassipoeg. Eks ole metsavana juba oma elus nii mõndagi näinud ja kogenud, kuid oli tema imestus suur, kui keset paksu laant kohtas ta kassipoega. 

Näidake mulle inimest, kes ei peaks kassipoega armsaks olevuseks. Selles mõttes ei erine ka metsavana teistest. Lisaks polnud tal seltsilise vastu mitte kui midagi. Julge kassipoeg astus talle ligi ja lubas taadil ennast paitada. Päev läks veelgi paremaks kui enne. Taat tundis enda seest tärkamas pikki aastaid talveund maganud nooruspõlve lusti ja rõõmu. Selle äratas ellu kassipoja vallatu mänguhimu. Oi, nad mängisid igasuguseid vahvaid mänge. Küll peitis ennast metsavana mõne mätta taha, siis jälle kassike. Seejärel mängisid nad tagaajamist. Siin oli taadil jalapikkusega eelis, kuid samas oskas kass eest osavamalt ära põigelda. Nad proovisid isegi üksteise võidu pohlasid noppida. Aga alati jäid viiki, mis sest, et taadil suuremad kämblad olid, kui kassipojal. Teine oli jälle oma noorusest nobedam pohli korjama. 

Lõpuks, kui suurem lustimine väsitama hakkas, viskas taat jällegi ennast maagilise pehme sambla peale siruli. Kassipoeg ronis taadi vaikselt nohiseva rinna peal, tõmbas ennast mõnusalt kerra nurruma. Metsavanal oli väga hea meel oma uue semu üle. Tundus justkui, et nad on juba terve elu semud olnud. Vaikselt kassikest paitades ja mõnusaid suvepäikese mälestusi täis pohlasid nosides andsid pikenevad männipuude varjud märku, et õhtu on saabumas. 

Metsavana taipas, et on aeg jätta hüvasti selle maagilise seninägematult erilise metsatukaga. Hellalt tegi ta nurruvale kassipojale paar pikka paid enne kui ennast minekule sättima hakkas. Ta võttis oma marjakorvi ja kustus kassikest kaasa. Kuid kass ei tulnud, sest ta kuulus sellesse maagilisse metsa ja pealegi käivad kassid alati omapead. See tegi metsavana alguses üpriski kurvaks. Raske oli lahkuda oma sõbrast ja sellest mõnusast kohast. Kuid ta muutus taas rõõmsamaks, kui mõistis, et talle on jäänud terve korvitäis pohlasid, mida ta saab ükstaskõik kuhu iganes kaasa võtta. Kassipoeg silitas jumalaga jätuks taadi jalgu ja kadunud ta oligi sama ootamatult kui ilmus. Metsavana hakkas aga lai naeratus suul kodu poole sammuma. Tal oli olnud väga tore ja eriline päev. 

Selgitasin oma tütardele, et me peame oma elus nii mõnigi kord edasi minema armsaks saanud kohtadest. Nagu minagi pidin jumalaga jätma oma kodutalu ja metsadega, kui suureks sain. Või nemad enda lasteaiaga. Ja paraku tuleb jätta jumalaga endale lähedaseks saanud semudega. Kuigi see on raske ja teeb kurvaks. Kuid kui oled koos semudega noppinud paraja korvitäie mõnusalt mahlaseid mälestuste marju, siis saad nad alati kaasa võtta kus iganes. Nii nagu metsavana seda tegi. Tuleb neid lihtsalt hoolega endaga kaasas kanda.

Nautige sügist, minge metsa ja noppige koos kallite inimestega palju pohlasid. Kui Metsavana peaksite kohtama, siis andke talle üle üks kreisi Piltsbergide tervitus!

Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.