Elus on perioode kus olen oma keha heaolu täiesti ära unustanud. Selle asemel olen sukeldunud hoopis kiirete ahvatluste ja naudingute haisvasse sopalompi. See sopalomp ei paista kuidagi haisva sopalombina. Selle peamine ilus kiht on isuäratavast kihisevast mahlakalt lõhnavast kirsilimonaadist mille peal ujuvad suus sulavad martsipanist vesiroosid. Paraku on see kiht kõigest sentimeetri jagu paks. Ülejäänud meetrid kuni põhjamudani on lihtlabane kääriv, haisev sopp.
Vot sedasi pealtnäha isuäratavad paistavadki minu organismi mitte toetavad toidud. Kõiksugused koogid, maiustused, kiirtoidud jne. Lägaburger või juustust ülevoolav pizza pakub mulle ülimat naudingut. Paraku kestab see nauding ainult mõne minuti. Täpselt nii kaua kuni ma olen selle aplalt alla kugistad. See on see ilus kirsilimonaadist lombi pealmine kiht kust ma läbi sukeldusin. Minu meel on rahuldatud, sest sain just kaiffi burksist, kuid mu keha on hädas. Keha soovis saada korralikul hulgal vitamiine, mineraale, kasulike rasvu, et hoida korras immunsussusüsteem, südame töö ja toota piisavalt energiat funksineerimiseks. Paraku läks see tellimus kuskile kaduma ja keha sai hoopis hunniku transrasvasid, koos meeletu koguse süsivesikute ja muu jamaga. See keha poolt saadetud tervisliku toidu tellimus polnud erand ega esimene mis kaduma läks. Ja on üsna tõenäoline, et ka järgmised tervsiliku toidu tellimused õiget adresaati ei leia. Toitu mida mu kehal vaja pole tuleb iga päev juurde. Paraku ei jõua organism seda sellises koormusel läbi põletada ja talletab selle jama minu sisse. Nii kasvabki mul iga päev toksiliste ainete hulk rakkudes ja naba ümber peki näol.
Nüüd olen jõudnud omadega sopakihti milles mu vaene keha rabeleb, kuid ma ei sa sellest aru, sest hoian oma pead üleval pinnal ümritsetuna lõuputuna näivast maitsvast kirsilimonaadist. Lürbin muutkui läbi kõrre seda limmarit, kiloste jäätise ja kohukeste hunnikute näol endale sisse. Keha vajub aina sügavamale ja sügavamale sopa sisse kuni ühel hetkel ei suuda ta enam pead pinnal hoida. Alles nüüd jõuab kohale avastus, et õu dziiisas, kuidas ma oma kehaga käitunud olen.
Need avastused on liiga väikseks jäänud riided, või tuttava kommentaar keda pole ammu näinu, et \”hoo sa oled meil siin tublisti kosunud\” või \”kas võib uue kõhubeebi puhul õnne soovida\” (kuigi ma pole ühestki otsast rase, Pealegi on meestel üldse keeruline rase olla) Need märkamised on küll valusad, aga see paganama kirsilimonaadist lomp on nii mõnus, et kuidagi kohe ei saa siit välja. Kõik mu sõbrad ja tuttavad ju söövad krõpsu, šoksi, burxi ümber ringi ja neile nagu ei mõju midagi. Miks minu keha peale 100 grammist pitsatükki kohe ühe kilo juurde võta? Sõber võib terve pitsa sisse ajada ja võtab kolm kilo hoopis alla. Ebaaus! See kõik on liiga raske… Selle asemel, et sopalombist välja ronida ütlen endale, et elus peab ju mingitki naudingud jääma. Ukerdan oma pea sopast tagasi pinnale ja leian lohutust seda sama krisilimonaadi edasi luristades, mis just mind siia kohta oli toonud.
Nüüd hakkab neid pea soppa sisse vajumisi aina rohkem olema. Üha vähem riideid kapist mahub selga, kuid keeldun seda jonnakalt endale tunnistamast. Valusad hetked saabuvad, siis kui pean kodust välja minema ja kapist tubaste lohvakate riiete asemel linnariided selga ajama. Tegelikult ma ei tahagi välja minna, sest siis keegi näeb mu lodevaid lisakilosid või veel hullem satun mõne pildi peale. Pisarad tulevad silmile ja valus on, seda kõike taluda. Nendel hetkedel luban, et aitab!!! Homsest alates alustan mingit hüper mega dieeti, teen trenni nii, et ninast veri väljas ja ronin siit pasalombist igavaeseks välja. Paraku jääb homme alati homseks. Täna tuleb samme alustada, aga homme ei ole ju enam vaja kuskile minna ega peeglisse vaadata. Ma olen nüüd korralikult lombis. Kuid ei see pole veel piisavalt valus ega lämmatav. Lohutuseks pistan pea taas pinnale kus saab kirsilimonaadi luristada, lugematute sushi tükide ja mõnusalt kihiseva cola näol.
Mingil momendil ei pea keha enam seda sopas rabelemist lihtsalt vastu ja mind tõmmatakse täiega põhjamutta. Need on need momendid, kus me ei räägi enam väikseks jäänud riietest vaid süda jätab löögi vahele, seedimine ütleb ülesse, hingeldama ajavad ka kõige väiksemad pingutused, kõht on nii suureks paisunud, et pole õrna aimugi milline väikemees väöja näeb või millega ta seal tegeleb. Ma tean ja tunnistan endale, et olen täiega sopas. Kui ma nüüd ka veel ei mõista, et oleks aeg siit sopalombist minema minna vajun aina sügavamel mutta ja iga järgneva hetkega muutub väjapääsemine aina raskemaks. On neid kes löövadki siin käega ja söövad ennast teadlikult surnuks. Sama asi on tegelikult joomise ja kõigi muude sõltuvust tekitava. Olgu see tubakas, narko või hasartmängud.
Kirsiloimodaadi kattega sopalombist on väga keeruline minema saada. Siin samas lombis ujuvad ringi minu taolised tegelased. Neid seda kõike nautimas nähes, ei tundu mu olukord kuidagi kehv. Mõnus on ju koos solberdada ja jätta tähelepanemata see väike pisiasi, et tegelikult hulbib selle ilusa kihi all puhas sopp. Pealegi on see kirsilimmar nii nauidingut pakkuv, et selle pärastise kehva enesetunde võib selle nimel ohverdada. Lisaks toimetavad siin lombi kallastel mütoloogilst päritolu näkineiud kelle kaunile lauluhäälele on pea võimatu vastu panna. Need näkineiud kutsuvad sind igal võimalikul moel ja asendis siia lompi hullama. Need näkid on reaalses elus kõik reklaamid, mis meid ümbritsevad. Igal sammul kas keegi näitab või räägib sulle miks sa just tema toodet pead tarbima. Rämpstoidu juures tuuakse tihti esile just see tervislik pool. Näiteks suhkrut täis jogurtite puhul ütleb reklaam, et see on täis kehale vajalike probiootikume. Loomulikult tahan ma endale kasulike probiotikume ja ostan selle toote. Ainult kuidagi kogemata jäi reklaamial mainimata, et seal samas joogi sees on väga suur hulk suhkurt sees. See sama suhkur on kõige odavam maitseaine, mis teeb sul tuju nii heaks ja toote nii maitsvaks, et ostad seda järgmne kord veel. Jääb veel mainimata, et need vaesed probiotikumid on seal jogurti põhjas täielikus suhkrukoomas. Ja kui nad lõpuks sellest koomast peaksidki räige pohmakaga ärkama on nad juba ammu su kehast teisest otsast lahkunud.
Mina ronisin sealt lombist välja. Ja see ei olnud mul esimene kord kus ennast sinna olen ära kaotanud. See välja rabelemine ei olnud kerge. See on paganama raske. Pidevalt näkineidude poolt pakutavad ahvatlused üritavad mind igal sammul tagasi meelitada.Tuleb ennast kurdiks teha näkineidude laulust. Võtta vastu keha saadetud tervisliku toidu tellimusi. Üsna pea nägin endas muudatusi. Mu keha tänas mind lisaenergia, parema tuju ja taas selga mahtuvate riiete näol. Muideks see, et lombist välja ronisin ei tähenda seda, et ma ei võiks seal kalda peal vahest natuke pealmist kirsilimonaadi kihti mekkimas käia. Ma luban endale ikka vahel mõne kringlitüki või sushit, kuid teen seda kontrollitud teadlikusega ja naudin seda mitte just kõige tervislikumat valikut täiega! Mitte ei õgi seda sisse vaid võtan selle naudingu hetke. Oluline on seda teha teadlikult. Sest muidu kaob piir ja avastad, et ühest krindlitükist on saanud kaks ja kahest kolm ning oled taas kaelast saati sopalombis.
Pühendan selle loo kõigile tänastele ja eilsetele \”kaas sopalombis sukeltujatele\”. Loodan, et need kes seal veel kaelast saati sees olete, kuulate oma keha ja tulete välja sellest jamast. Nagu lugesite minu kogemusest on see raske. Tasub pidada meeles, et meie täiskasvanud oleme eeskujuks endast väiksematele oma valikute ja elustiiliga. Ehk need valikud mis teeme igapäevaselt oma toitumise näol mõjutavad järgmist põlvkonda. Lisan siia mõttekohaks, et mitte kunagi pole olnud Eestis nii palju ülekaalulisi lapsi kui täna… Ja see trend kasvab mühinal. Müts maha kõigite tublide turustajate, toidutootjate ja reklaamimeeste ees kes ausalt ja läbipaistavalt oma tooteid esitlevad. Sügav kummardus kõigi toitumisnõustajate ja tegelaste ees kes propageerivad tasakaalustatud toitumist. Liiga palju mingit toitu ükskõik kui tervislik või ebatervislik see on , pole kunagi hea. Tasakaal on oluline.
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
