Mul pole kohe ammu nii pekkis päeva olnud, kui oli eelmine teisipäev. Tuju oli kümme pügalat alla nulli. Energiatase oli veel rohkem miinuses. Hommikul tegin mingi ime läbi ETV-ga intervjuu. Tundub, et sain enda viimased energiariismed kokku riisutud ja enam vähem toreda Illimari maski ette tõmmatud. Eeldan seda sellest, et võttemeeskond tänas mind laia naeratusega meeldiva vestluse eest. Võib olla pidid nemad ka maski ette tõmbama. Koju tagasi jõudes tegin ma midagi sellist, mida teen ainult siis, kui olen puruhaige. Ma kukkusin diivanile ja jäin mingisse une taolisse olekusse. See tundus igal juhul parem variant, kui ma oleksin mööda korterit ringi loivates igale poole oma madala sagedusega sapiseid sõnu loopinud. Õnneks teab Katu mind juba piisavalt hästi, et lasi mul rahus olla. Varem see nii ei olnud. Lihtsalt mu kukkumised toimuvad nii lambist ja järsku, et Katu ei jõudnud neile reageerida.
Tegelikult tean nüüd nii mina kui ka Katu, et ei tule see tühjagi kuskilt lambi kohast. Minu puhul on lihtsalt see jama, et pigistan viimse tilgani oma energiatassi tühjaks ja siis käib räme kukkumine. Kui teisel inimesel annab armatuuril vilkuma hakkav bensupaagi tuli märku, et kuule aeg on tankida, siis mul on see hoiatustuli katki. Nii ongi täiesti segadusse ajav see moment, kui alati rõõmsameelne elujõust pakatav papa Piltsberg järsku vaikselt kuskile nurka kössi tõmbab. Muideks selle olukorra taipavad lapsed kuidagi varem ära, kui ma ise.
Lapsed on imelised peeglid. Täpselt enne seda kössi tõmbumist lähevad meil beibed kodus pööraseks. Üli intensiivselt hakkab pihta ringi tuuseldamine, üksteisele antakse kõvasti tuupi, iga asja peale, mis vanemate suust tuleb, kostub vastu vastandumine. See on ilmselge märk, et lapsed tajuvad vanema väsimust läbi enda ja kaotavad samamoodi nagu lapsevanemgi igasuguse kontrolli enda emotsioonide üle.
Muideks neid ära petta ei õnnestu. Ma võin ju enda rahumeelse vanema maski ette pista ja minna üli nunnult selgitama, miks peaks tuure maha võtma, kuid sisemuses pulbitseb minul samuti sees ärevus. Ehk sellel hetkel on mul töös ürgaju, kelle põhifunktisoon on meie keha elus kindlal tööreziimil “põgene või võitle” .
Õnneks on mul nii palju siin viimaste aastatega oidu juurde tulnud, et olen välja selgitanud oma energiaanuma laadimismeetodid. Näiteks laeb mind juba see, kui ma kirjutan seda blogi. Emotsioonid saavad lahustuda. Regulaarne looduses üksinda töllamine ja lihtsalt lõkke passimine on konkreetne abimees. Lihtsalt kodukeskkonnast välja saamine aitab juba ka. Näiteks eile käisin hea sõbra Ivo juures maal ühte majakest ehitamas. Jube mõnus hädavalik laadimine oli. Ma ei saa öelda, et mul tass täis oleks. Ei kaugel sellest. Kuid vähemalt suudan ma jälle liikuda ja teataval määral oma emotsioone kontrollida.
Eks mind mõjutab paratamatult Katu energiatass ka. Ta on viimasel ajal non stop hullu pannud. Ilma ühegi puhkepäevata juba mitu nädalat tegutsenud. Õnneks lohistavad sõbrannad ta nädalavahetusel väevõimuga SPA-sse. Palun neil ekstra kontrollida, et Katu läpakat kaasa ei võtaks, et siis salaja kuskil hämaras sauna nurgas pilte töödelda. Kui Katu energiatass otsa saab, siis muutub meie muidu malbe ja igati hoolitsev haldjas tuldpurskavaks tulehargiga möirgavaks deemoniks. Ja hoidku alt, kes talle sellel momendil ette jääb. Selle “kes” all mõtlesin ma ennast. Nii tühjaks pole tal veel see tass saanud, et ta võõraste ees deemoniks muutub. Ikka mina olen see kõikse turvalisem isik, kelle ees ta saab kogu oma tunnete paletti 360 kraadi ulatuses laiali laotada. Tema puhul on vähemalt märgata seda, kui bensutuli armatuuril vilkuma hakkab.
Miks me muutume väsinuna enda vastandiks? Sellele saime me vastuse hiljuti Tartus Kaido Kubri juures käies. Kaido tegeleb isiksusetüüpide häkkimisega läbi DISC mudeli. Kes pole midagi DISC mudelist kuulnud, siis ma soovitan kindlasti uurida. Mind isiklikult on see megalt aidanud nii inimestega suhtlemisel, tööalaselt kui ka endaga töötamisel. Näiteks kasvõi selle välja selgitamisel, mis mind laeb ja millal ma laadima peaksin, kui mul ohutuled põlema ei lähe.
Seekord tegime konsultatsiooni meile Katuga kui paarina. Me olime juba varem kasutanud teadlikult oma suhte juures DISC mudelist põhinevat omavahelist suhtlust, kuid nüüd said asjad ikka korralikumalt selgemaks. Ma mõistan Katut palju paremini ja tema mind. Näiteks ei suuda tema isiksuse tüüp toimida tuima järjekindlusega. Mina võin endale panna eesmärgiks, et teen a la 100 päeva järjest iga päev 100 kätekõverdust ja mis see siis tal ei ole eesmärgiks panna. Tema jälle tunneb, et kui näiteks ta jätab ühe päeva vahele haiguse või mõne muu põhjuse pärast, on kogu üritus mõttetu ja seda pole pointi alustadagi. Minu isiksuse tüüp ütleb, et mis siin ikka “ elus juhtub asju, paneme aga edasi!”.
See teadmine aitab meil seada paremini lahendada ühiseid probleeme. Ma tean mismoodi probleemile läheneda ja mõistan, et Katu näeb seda pilti hoopis oma moodi. Mis kõige tähtsam, ma oskan uurida läbi DISCi, kuidas ta seda näeb ja mulle saab ka pilt selgeks. See on nagu laevade pommitamise mäng, kus vastasmängia seletab ära, kus asukohas asuvad tema laevad ilma et ma tema paberit näeksin. Kõik tänu sellele, et meil on ühtselt arusaadav süsteem.
Kõige suurem avastus tuli mul just selle energiatassi täitmise juures. Kui ma olen muidu enda I energias toimiv inimene.Seda energiat iseloomustab minu puhul avatud suhtlemine, loomingulisus, mingite uute projektide alustamine ja aktiivsus, siis ma laen ennast just selle vastandis ehk C energias. C energiat iseloomustab süstemaatika, korrapärasus, mingi kindel plaan või struktuur. No kamoon, mis lõbu peaks mulle pakkuma exceli tabel või paigal istumine. Ometigi ma vajan neid sutsakaid aeg ajalt. Peangi üksi mõnusa musa saatel keldrit koristama või tundide viisi ilma kellegiga suhtlemata lõket passima.
Ja kui ma neid vastas energias laadimise hetki reguraalselt ei tee, kaldun ma enda tavapärase oleku viimase piiri peale ehk pealtnäha olen hüperloominguline, aktiivne energiapall, siis järgmisel hetkel kukun ma kolksti täpselt oma vastand käitumismustrisse ja kohe ikka selle äärmusesse. See protsess toimub täiesti minu kontrollile allumatult. Nii juhtub meie kõigiga, kui laseme enda tavapärase mustri energia punasesse. Vaadake kuidas tee tavaliselt käitude ja mis juhtub siis, kui kogu power on otsas. Mõni võibolla tõmbub minu moodi endasse, mõni, kes muidu on vaikne hiireke, võib marutaudis hullunud rebasena kallale karata.
Igatahes on võimalik vältida neid kontrollimatuid tujumuutusi. Parim viis on lasta endale ära seletada näiteks see samune DISC isiksuse mudel. Teha ära test ja selle järgi ära näha, mis on sinu domineerivad mustrid ning sealt juba saab välja selgitada, mis sind kõikse paremini laeb. Oluline on neid laadimisi teha reguraalselt ikka enne seda, kui punasesse tõmbad. Eriti veel neil, kes on minu katkise “paak on tühi” hoiatustulega.
Kaido ja DISC-i kohta saad uurida rohkem siit.
NB! Tegemist pole ühestki otsast tasustatud soovitusega. Lihtsalt see on meid nii palju aidanud, et soovin seda kogemust teiega ka jagada.
