Palju õnne, aasta Emadele!

Juhtus siis meil kodus ühel päeval tüüpiline situatsioon, mida tuleb vähemal või suuremal määral ette kõigil lapsevanematel. Pooleteistaastane beebi istus oma söömistoolis, üritades lusikaga pudru suhu saada. Enamus sellest pudrust lõpetas oma rännaku siiski iga pool mujal, kui suus. Suuremad plikad olid oma kausid tühjaks söönud ja palusid hommikust multika sessiooni. Panin neile multarid peale, ise läksin nõusid nõudepesumasinasse viima. See võis aega võtta pool minutit, kui Merimee kukkus kilkama: “Ei ,Madeliine, EIIII”. Nägin, kuidas beebi oli ennast oma toolil püsti ajanud ja tegeles tsirkuses nähtud akrobaatikaga. Ise samal ajal õnnest särades, upitas ta ennast köögi laua poole, et kätte juhtunud telekapult veeklaasi uputada. Mul käis ikka korralik jõnks läbi. Üks vale liigutus ja korralik õhulend oleks garanteeritud.  Selliseid ohtlike momente on tulnud ette ka teiste plikadega. Merimee oli ka kõva ronija ja käis ikka mitu korda beebina kuskilt alla. Elanora fännas jälle kääride pihta panemist ja nendega kaose tekitamist. Kannatada said nii lilled, suurema õe juuksed  kui ka valel ajal vales kohas olevad dokumendid. Jumal tänatud, et ta ise terveks jäi.  

Igatahes sellel hetkel jätsin need nõud kus seda ja teist ning ühe hüppega olin beebi juures, päästes nii teda, kui telekapulti hullemast jamast. Merimee lajatas selle juhtumi peale käega vastu otsaesist ja viskas õhku lause: “No ikka hea aasta isa küll onju!!!”. Mul käis kerge turtsatus ja kerkis kulm, et kuidas kuuene sellist irooniat jagab? Pärast beebil kraanikausis pudrukihti maha loputades taipasin ära küll, kus kohast see lause pärit on.  Nimelt on Katu seda nii mõnelgi korral pruukinud. Just nendes olukordades või hetkedel, mis on täpselt vastupidised aasta ema tiitlile ehk siis ikka irooniaga. 

Meil on ettekujutus aasta emast kui mingist pühalikust ideaalist.  Õnnelikus abielus naine, kes muretult \”Kaske Kaske\” ümisedes kasvatab zen olekus, briljantselt puhtas kodus, oma kuute last. Hommikul juba voodist tõustes on ta särava igikestva naeratusega  ning välimus kaunilt hoolitsetud ja nii hilistundideni välja. Lisaks jääb tal veel hulgaliselt aega heategevusprojektideks ja sotsiaalseks eluks.  Võib olla kuskil on selline ema olemas, aga  vaadates enda ja lähikondlaste elu, siis tundub see vähe tõenäoline. Kuid mida see ideaali olemasolu sünnitab, on hinnangud. Eelkõige üsna karmid hinnangud, mida emad ise endale annavad. 

Sõbranna saab igal õhtul lapsed kell kaheksa punkt null null magama, aga näed, mina pean nendega siin poole ööni jaurama enne kui oma aja saan. Või vaata, et mis moodi saab mõni ema enda kolme lapsega nii chillilt hakkama kordagi häält tõstmata , kui mul ühegagi täiesti juhe koos. Või kuidas pagan ta selle kodu nii korras suudab laste kõrvalt hoida ja ma ei suuda pestud pesugi kappitesse panna.  No nii avastabki ema ennast läbikukkununa ja sellisetes olukordades kordamas, et “olen ikka hea aasta ema küll”.  Kuid kui küsida laste käest, kuidas nad enda emmet näevad, siis tegelikult ei huvita su lapsi, kui ideaalne ema sa oled. Neile on oluline armastastus, mida nad saavad. Täitsa suva, kui tuba veits sassis on või emmel juuksed sorakil.  Ma tean seda, kui lähen tagasi enda lapsepõlve või vaatan enda põnne.

Mõtlen enda ema peale ja võin öelda, et ta on maakera parim ema, keda üldse suudaks ette kujutada. Kui olin laps, siis mäletan, et ema oli mures oma kaalu pärast, et kuidas ma ikka saan sellise ema kõrval olla, kes on  teistest tüsedam. Mulle kohe kuidagi ei jõudnud kohale, kuidas see minu armastust oma ema vastu muudaks. Sorakil juuksed, meigita nägu või supermodelli keha peale kolmanda lapse sünnitamist ei omanud mulle pojana mingit tähtsust. Minu jaoks oli oluline, et ema oli mul olemas. Lohutas mind, kui olin haiget saanud. Kui olin hirmul, sain ema kaissu pugeda. Ta juhendas mind, kui jänni jäin omadega ja andis ruumi kui vaja.  Rohkem pole vajagi, see ongi tingimusteta ema armastus.

Ma olen nii tänulik nende pikkade vestluste eest, mida sai räägitud, kui koolist emaga koju kõndisime. Ta oli koolis õpetaja ja elasime kuus kilomeetrit eemal alevist. Niiet jutte jagus. Need on paljugi minu väärtushinnanguid mõjutanud ja aitavad olla mul see positiivne energiapall, kes ma täna olen. Nooruki ja täiskasvanud eas hindan kõrgelt ema juures seda, et ta õpetused ei ole olnud käskivad, vaid  suunavad. Otsused on ta lasknud kõigil oma poegadel ise teha. See on meist kasvatanud iseseisvad ja tugevad mehed.  Lastes meil elada oma elu, aga olles samal ajal alati olemas, kui meil abi või nõu vaja.  Ma tean, et annan enda lastele samasuguse elu, lastes neil enda elu ise juhtida, kuid olles olemas, kui nad mind peaksid vajama ja abi küsima. 

Siin emadepäeva eel võib iga ema endale pika pai teha ja ära unustada need ideaalid. Laste silmis olete te igal juhul aasta emad. Isegi siis, kui sul on kodus pubekad, kes parasjagu kogu maailmaga pahutsis on ja vastupidist väidavad, sisimas armastavad nad oma ema. Lapsed armastavad teid tingimusteta!

Elagu päris emad! Päris emad, kes väsivad, kes ei pea kogu aeg naeratama, kellel ei ole supermodelli keha, kes jagavad oma tingimusteta armastust ja kes on kinkinud meile kõigile kõige tähtsama kingituse, ELU! 

Te kõik olete aasta ema tiitli väärilised!

Elagu aasta emad!

Olge ikka Piltsbergide lainel! Viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes!