Jep, asi on päris jamaks läinud, ma nagu ei oska enam mölutada. Me ostsime siin koos semuga talvel Tallinna lähedal ühe mõnusa krundikese. Üsna metsade vahel, kuid samas mitte kaugel inimestest. Paigutasime sinna krundile majakese, mida nüüd vaikselt kenaks vuntsime. Et ise oma peredega linnamüra eest vahel plehku panna ja suure tõenäosusega saad ka sina armas blogi lugeja sama teha. Vaatame kuidas eluke veereb, aga tahaks küll pakkuda rohkematele inimestele võimalust korra juhe seinast välja tõmmata sellest linnamöllust, et seal pisikeses metsamajakeses sohval kerra tõmmanuna lihtsalt kaminat passida ja ennast laadida.
Aga vaata selle passimisega tekkiski mul endal eile seal majakest ehitades jama. Päev varem olin keldrit koristanud ja vedasin keldrist krundile ühe üpris mugava sohva. Keldri koristamisest oli selg kangesti kange. Töö, mis ma maja peal põrandatega pidin tegema seljale just leevendust ei pakkunud, suisa vastupidi. Ei jäänud muud üle, kui tuli minna horisontaalasendis testima ega sohva aastatega oma mugavust pole kaotanud. Viskasin terves pikkuses pikali. Oi, kui mõnus puhkus see mu seljale oli. Pidin tõdema, et sohvakene on aastatega isegi mugavamaks läinud. No eks ta pingutas ka kindlasti. On teisel hirm nahas, et muidu pannakse jälle keldrisse mitmeks ajaks seisma. Päike ronis ka pilve tagant välja vaatama mis nihelemine see siin majakese terassil käib. Pehme sohva, tänulikkusest puhkav selg, varasügisene viimast suvesoojust pakkuv päike, mõnus metsakohin… Mida sa hing veel tahad. Kuskile kiiret ei ole. Ideaalsed tingimused üheks ideaalseks mölutamiseks olid loodud.
Ega see mul märkamata ei jäänud. Otsustasin siis asuda teadlikult mölutama. Kõva 15 minutit suutsin mölutada, kui taipasin, et kuramus küll, ma ei oska enam mölutada. Mingine energiast hüperaktiivne tegelane ronis mulle sinna sohva seljatoe taha ja üritas mind sealt väevõimuga maha lükata. Ma ei teagi, kuidas teda täpselt kutsuda. Võib olla seltsimees Kohusetunne. Või on ta pigem mister Saavutusvajadus. Või hoopis eriti pikka ja lohiseva nimega härra Sapeadkoguaegmidagitegemamuiduoledmõttetupäss. Selle asemel, et endale puhkust anda, tuli mulle sada mõtet pähe, mida ma peaksin tegema. Ja kui ma neid asju ei tee, siis on nii, et kohustusi tuleb hunnikuga selga ja elu on nii suures kui väikses pildis pekkis.
Tegelikult on ju mölutamise üks tähtis element olla nii mõttetu inimene, kui vähegi võimalik. Ilma ühegi mõtteta. Ok, see on vast mingi hardcore meditatsioonigurude teema, aga vähemalt ei tohi olla mõtteid kohustusteks. Unistada ja visualiseerida või rännata oma mõtetes võib vabalt. See on puhkus.
Mölutamine on ju nii vajalik, et lasta kehal vaimul ennast taas koguda. Pidevalt rattas olles tormates kulutame ennast lihtsalt läbi. Nii minul kui ka Katul on siin suvelõpuks ilmunud peale mingi depressiooni laadne toode. Ometigi peaks ju suvi olema puhkuse aeg, kus korralikult juhtme seinast välja tirid ja lihtsalt päikse käes mölutamisega enda naha pruuniks praed ja ennast d vitaamiini kui ka uut energiat täis laed. See on ideaalmaailm. Päris maailmas saan ma vast ühe käe sõrmede peal kokku lugeda need päevad sellel suvel, kus ma ei pidanud mitte miskit tegema ega kuskile minema. Päris omaette olemise päeva vist ei olnudki. Pole siis mingi ime, et juhe lõpuks kokku kipub kärssama. Kõik märgid näitavad seda, et kui kohe mölutama ei hakka ja mitte midagi selle nimel ei tee, et aeg maha võtta, lähed sa mees täitsa katki kohe.
Kuidas ma siis seda kohusetunnet minema üritasin ajada, kes käskis mul niigi pekkis selga edasi piinata ja naelu põrandasse toksima minna? Loomulikult võtsin kätte meie tänapäevase kaasaskantava ajukooma aparaadi – telefoni. See viib kenakesti kohe teise reaalsusesse ja aju saab tühikäigul kuntslikus koomas vegeteerides kenasti tiksuda, kuid mitte mingil juhul puhata. Õnneks taipasin viie minuti pärast, et see kuidagi minu mölutamisele kaasa ei aita.
Panin telefoni ära ja hambad ristis punnitasin seda mölutamise asja veel umbes 15 minutit. Samal ajal otsis sisemine generaator erinevaid võimalusi kuidas mind sealt sohvalt lahti rebida. Lõpuks suutis ta mind ära trikitada pissihädaga, mis tegelikult polnudki mingi häda, aga kui ma juba püsti olin, eks siis läksin tagasi naelu toksima.
Igatahes sai mu selg piisavalt puhkust, et sain oma põranda missiooni jätkata. Ja tegelikult sain taipamise, et ei mina ega ka enamus inimesi ei oska enam mölutada. Ma nüüd küll üldistan, aga võtan enda tutvusringkonna ja näen, et nende seas on enamus, kes panevad ringi nagu Red Bulli joonud oravad, kellele on kuum ahjuroop kannikate vahele surutud.
Usukumatu, et oleme oma tõmblemise kultuuris nii kaugele jõudnud, et peame hakkama teadlikku mölutamist praktiseerima. Sekundiks ei oska me tunda igavust ja nautida lihtsalt vedelemist ilma ühegi kõrvalise stimulandita nagu telefon või telekas. Ei suuda lihtsalt looduse keskel tunde istuda. Kardame igavust rohkem kui koroonapiiranguid. Isegi oma lastel ei luba supelda igavuses, kuigi teame, et sealt edasi saavad ruumi tulla loovus ja inspiratsioon.
Niiet ole hea, palun soovita mingit proffesionaalset mölutamise kursust. Võiks olla selline kursus, kus näidatakse kätte erinevad mölutamise stiilid. Kus saad kaasa hunniku praktikaid kuidas enda sisemist “pean kogu aeg midagi tegema” generaatorit välja lülitada. Seal õpetatakse, kuidas olla lihtsalt iseendaga ilma igasuguse tehnikavidinata.
Käin seal kursusel ära ja treenin ennast mölutamise guruks. Aasta pärast saate lisaks laste metsasünnipäevadele tellida juba täitsa ehtsaid mölutamise sünnipäevasid 🙂 Seni, kuni ma teie soovitusi ootan, proovin omade jõududega tibu sammude haaval omal käel seda mölutamise kunsti õppida. Selle mikromölutamisega on ainult see jama, et nagu puhkaks, aga samas nagu ei puhkaks ka. Kuid samas tean, et need pisikesed sammud viivad mind päeva lõpuks korraliku \”juhe seinast välja\” praktikani. Hoidke ikka saba rõngas ja püsige Piltsbergide lainel!
