Peksmise vahetund koolis ja kuidas ma siiani selle pärast häbi tunnen :(

Hoiatan kohe ette, et järgnev lugemine võib esile kutsuda mitte just kõige meeldivamad mälestused neil, kes on sattunud lapsena koolivägivallaohvriks.

Ma kasvasin ülesse maal looduse keskel. Looduse karmi kohtlemist õppisin omal nahal üsna kiiresti tundma. Kui väljas kärkis pakane, siis panin mütsi pähe ja lonkisin läkiläki peas kooli. Teadsin väga hästi, et õrnas eelpuberteedi eas tähendas see sisuliselt sotsiaalset enesetappu. Kuid külmast ära kukkunud kõrvadega terve ülejäänud elu ennast lasta munapeaks sõimata tundus veits karmim variant, kui paari talvekuu jooksul Libleks kutsumist kannatada.

Looduseadused ei jäänud metsade vahele, kus nendega sai üks ühele rinda pista, vaid need ronisid järele alevi tänavatele, koolimajasse, raamatukokku ja üks karmimaid kohti oli vast koolibuss. Põhiliseks seaduseks meil maal oli ikka, et tugevam jääb ellu. Ja seda katsetati iga jumala päev. Lapsed on siinkohal tunduvalt julmemad, kui täiskasvanud. Lastel puuduvad veel reaalsed enesekontrolli süsteemid, unustastakse ära põhjus tagajärg ja võim kontrollida teist mis tahes vahenditega, ületab ka kõige tugevama empaatia. Sõnadega sõimamine, teiste alandamine kõikvõimalike vahenditega, üle päevased peksmised, need olid meil samasugune rutiini osa nagu koolipäeviku täitmine.

Mul oli sõber, kelle vanematel polnud elus vast kõikse paremini läinud. Tänu sellele käis ta kulunud lapitud riietega koolis ja oli teistest tunduvalt kõhnem. Mind need asjaolud ei häirinud, sest tegemist oli äärmiselt lahke südamega noormehega, kes semu eest oli valmis kasvõi pea tulle pistma. Loodusseadus paraku leidis, et see inimlik üllas sisemine väärtus ei kõlba kuskile. Seltsimehed kiusajad ehk loodusseaduste parimad eksperdid, asusid seda olukorda nüüd läbi töötama. Mu semu sai lihtsalt selle eest solvanguid, et käis teistest kehvemini riides. Olenemata sellest, et ta hoolitses enda hügeeni eest kenasti või oli suisa mitmeid kordi puhtam, kui mõni teda kiusanud rasvanäpp, peeti teda ikka räpaseks. Talle kingiti selliseid hämmastavaid tiitleid nagu \”räpakoll\”, \”kirbukott\”, \”kerjuse närakas\”, \”täikubu\”, \”soolikas\” jne. Usun, et oskate seda nimekirja omal käel edasi tuletada, enam vähem suund on teada.

Kui mõnda sellist tiitlit välja hõigati, siis järgnesid sellele alati mingid rituaalid. Kindlasti pidi see lõppema põlastava naerulaginaga, mis norija tunnustuse karikat pahinal täitis. Näiteks, kui mõni pop plika kogemata läks küünarnukiga mu semule vastu, kiljatas ta: \”Fui, ma läksin kirbukotile vastu!\”, sellel järgnes üldine eemale tõmbumine nii neiust kui semust. Neiu võis ju nakkav olla tuhandete väljamõeldud kirpude poolt, mille ta ühe mikrosekundiga endale külge sai. Mõnikord oli vaja mõnel koduse repressiooni all kannataval härrasmehel enda enesehinnagut kuidagi tõsta, selleks oli ju parim meetod teiste alandamine. Siis võeti järjest ette kõik nohikud, keda kõvahäälselt mõnitati. Mõni julges vastu hakata. See sai kohe kindlasti pärast kooli nurga taga molli. Õiglus seati jalule jõudude tasakaalu MITTE arvestades ehk seltsimees kiusajal oli igaks juhuks kaasas terve hunnik kampanjoone, kes vajadusel lahkelt abirusika välja sirutasid. Ja kui mõni kiusamisohver ei julgenud vastu hakata, vaid tõmbus kössi kuskile nurka, siis sai ta selle eest loomulikult molli. Ainukese vahega, et mitte kooli nurgas, vaid kohapeal. Kiusaja sai lihtsalt aru, et mehisust kasvatavat abijõudude väge pole vaja kaasta.

 

 

Kord juhtus mu semuga taoline olukord, mille pärast on mul tänase päevani piinlik. Ma pole suutnud seda endale andestada ja see tuleb mulle ikka ja jälle silme ette kui näen, et kellelegi tehakse ülekohut. See juhtus arvatavasti siis, kui ma käisin kaheksandas klassis. Oli vahetund, kui järsku kimasid minust mööda kuuenda klassi põnnid, ise õhinal seletades mingist suurest just toimuvast kaklusest. Võtsin jõmmidele sappa. Meil maakoolis oli tollel ajal vahetundides meelelahutuslikuks programmiks kas huvijuhi kabinetis arvutiga mängimine, koolimaja nurgas suitsu kimumine, vahetunnis õppimine või siis mõnes kakluses osalemine. Kahjuks oli huvijuhi kabinetis ainult paar arvutit, seega nõudlus ületas pakkumise. Suitsu iga vend teha ei jõudnud majanduslikel põhjustel. No ja kui õppisid vahetunnis, olid sa järelikult nohik. See aga on väga mõjuv põhjus kaklusel osalemiseks ja seda teps mitte pealtvaataja rollis.

Igatahes, kui me jõudsime kakluse epitsentrisse, oli seal juba poole koolimaja jagu rahvast koos. Tegemist oli järelikult keskmisest tõsisema teemaga. Pressisin ennast läbi rahva esiritta. Lastest oli moodustunud tihe ring ümber kahe looduseadusi katsetava noorhärra. Üheks neist oli minu semu. Tema vastas kaks klassi ülevamal pool käiv seltsimees, kes vehkis püksirihmaga. Üleüldisest kisast sain ma aru, et mu semu oli võtnud vastu otsuse mitte enam alluda neile meelevaldsetele sõimamistele. Ta oli nende kiusamis aastatega vahepeal keharammu kasvatanud ja läbi vaadanud lugematul hulgal vanasid kungfu filme, see kõik oli kasvatanud temas enesekindlust, et ebaõiglusele sirge seljaga vastu hakata. Püksirihmaga seltsimees oli ilmselgelt šhokeeritud sellest, kui tema tavapärasele alandamis ja irvitamise sessioonile järgnes vastu rääkimine. See oli tegelase nii endast välja viinud, et nüüd otsustas ta mu semu rihmaga vigaseks peksta.

See kisa ja raev koos peksmisega oli kohutav. Semu sai pandlaga piki selga, jalgu ja isegi näkku. Vermeid ja verevalumeid oli peale igat lööki näha. Hoolimata sellest, et ta ennast üsna osavalt kaitses, oli jõudude vahekord liiga ebavõrdne. Peksmisest veelgi jubedam oli näha teiste laste õelust. Mul jookseb tänaseni aegluubis silme ees stseen sellest käratsevast pundist, kes ila suust pritsides kaasa röökisid \”peksa see raibe sodiks\” . Mille eest? Mida ta sulle tegi? Kuidas ta üldse sinu ellu puutub? Mis annab sulle õigust arvata, et ta on raibe, ise teda tegelikult tundmata? See oli väga valus. Kuid sellest veel valusam oli tõsiasi, et ma ei julgenud vahele minna. Pisarad silmist voolamas, vaatasin pealt, kuidas mu sõpra tambitakse selle eest, et ta vanemate elus polnud just kõige paremini läinud… Asja eest, mida ta kuidagi ise mõjutada ei saanud. Kuradi valus on siiani, et ma ei suutnud vahele minna. Ma kartsin ise olla järgmine ohver. Järgmine, kellele pannakse juurde mingi silt, et siis mind alandades ja pekstes saaksid õnnetud hinged enda vajaka jäänud armastust kompenseerida. Enamus kiusajate kodudes polnud lood vanematega üldiselt kõige paremad. Aastaid hiljem nägin seda valu, mida nad pidid kogema. Paraku tekitas see veel rohkem kurja.

Kogu see möll sai lõpu, kui üks kaheteistkümnenda klassi tüdruk kohale lendas. Hõbluke neiu haaras püksirihma gängsteri käest poole hoobi pealt kinni. Neiu pilk oli niivõrd resoluutne, et rihmagängster langetas hädiselt pea. Kogu see käratsev punt jäi selle peale sekundiga vait. Tüdruk vaatas tervele ringile läbipuurivalt otsa. Keegi ei suutnud sirge seljaga teda vaadata. Ka kõige kõvemad rusikamehed pidid pilgud põrandaplaatidele puurima, justkui oligi neil plaanis uurida, kas kooli koristaja on oma tööga ikka hakkama saanud. Neiul polnud palju vaja öelda. Püksirihma gängsterilt küsis ta ainult: \”Kas tunned nüüd ennast piisavalt kõva mehena, kui endast nõrgemaid nüpeldad?\”. Tüüp vajus täiesti kössi. Ülejäänud ringile enda ümber ütles ta lihtsalt ühe sõna \”HÄBI!\”. Ja me kõik, ka mina, vajusin sama kössi, kui püksirihmakangelane.

Mul oli nii häbi, et ma olin semu reetnud, et ei julgenud isegi tema juurde minna küsima, kuidas tal on olla. Neiu soovitas mu semul minna kooli kõrval asuvasse perearstikeskusesse. Semu keeldus sellest. Ta ütles, et sellest tuleks teda peksnud jorsile liiga palju jamasid. See oli midagi, mida peksja ei osanud oodata. Igatahes see oli viimane päev, kus keegi koolis mu semule midagi julges öelda või teha. Püksirihma gängsteril oli enda tehtud teo üle siiralt häbi ja väljandmisest pääsemine oli nii kõva zest, et see tekitas kannatanud semule automaatse kaitse. Kas see, aga tema türannia teiste vastu lõpetas… Mitte üks õpetaja ei saanud sellest intsitendist teada. Tegelikult ei saanud õpetajad väga paljudest asjadest teada, mis koolis toimus. Lihtsalt iga jõmm teadis, et õpsidele kitumisega vahele jäämine võrdub maapealse põrguga.

 

 

Ma väga loodan, et tänasel päeval on koolid märksa rahumeelsemad kohad. Paraku tean, et füüsilise vägivalla asemele on ilmunud küberkiusamine ja no see on märksa retsim, kui koolis vahetunnis jauramine. Küberkiusamine saab toimuda kogu aeg ja igal pool. Igal juhul olen mina täna oma häbitundest õppinud ja ei jää enam käed töllakil vahtima, kui kellegile liiga tehakse. Palun ära sina ka jää lihtsalt passiivseks. Siin ei ole vahet, kas tegemist on siis koolikiusamisega või käib sul sõbra või sõbranna kodus vaimne vägivallatsemine või oled sa tunnistajaks mõnele jõhkramale kuritööle, tuleb suu lahti teha. Isegi, kui oled ohver ja kardad, siis tegelikult saad sellele lõpu teha. Lahendus on alati olemas, olgugi et vahel on totaalselt nurka surutud tunne. Hetkel käib Euroopa Komisjoni kuriteoohvrite toetamise kampaania „Hoia silmad lahti“. Kliki selle peale ja vaata, kui lihtsalt sellel kõik ära seletatud on. Olgu sa siis ohver või pealtnägija. Igal juhul tuleb teavitada sellistest juhtumitest võimalikult ruttu, et ülekohtu tegija ei saaks rohkem kahju tekitada ja ohvrid võimalikult kiiresti abi.

Kui see lugu sind kuidagi puudutas ja ka sina soovid, et maailm oleks toredam koht, kus elada, siis palun jaga seda blogi.

✫ Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis! ✫