27. päev. Ehitasime metsa onni.
Ma olin väiksena kõva onnimeister. Loomulikult sai neid oskusi nüüd ka tütardega ja Katu vennapoja Ramsesega jagada. Püstitasime metsa ühe mõnusa elamise, kuhu saavad tulla üüriliseks kitsekesed ja rebased, kui me parasjagu ise seal ei viibi.
28. päev. Esimene kevadkoristus.
Kui tumemustaks tõmbunud lumehanged meie koduümbruses kevade eest taanduma hakkasid, ilmus nende alt välja igasuguseid üllatusi. Kahjuks polnud üllatused meeldivate killast, ei silmale ega loodusele. Otsustasime lastega korraldada isealgatusliku koristusaktsiooni. See osutus väga edukaks. Saime kaks suurt kotitäit prügi ja eks ole seda seal veel korjata. Kuid natuke olime Emakesele Loodusele abiks ikkagi. Lapsed said kõva selgituse osaliseks ja teavad nüüd, kuidas vähem jäätmeid tekitada ning kuhu panna. Paistab, et asi jõudis kohale ja muster tekkis. Nüüd on meil lasteaeda, poodi või niisama jalutama minnes üks varu kotike kaasas, kuhu prügi panna, mis ilma omanikuta tänava ääres vedeleb. Eriti hoolas on seda märkama Elanora.
29. päev. Kodune kontsert. Bänd \”Värvilised Jänesed\” tuli üle pika aja kokku.
Värvilised Jänesed on selline vinge bänd, kelle repertuaaris on muusikat külapidude süldidiskost kuni hardcore vaibapeksmistechnoni välja. Sinna vahepeale jääb kõvasti Lumekuninganna Elsa laulu kavereid. Seekordsel kontserdil oli rekordarv külastajaid. Isegi naabrid soovisid peale üheksat läbi astuda, aga kohad olid juba täis. Kasutasid küll kavalusega välja mõeldud koodsõna \”PANGE MUUSIKA VAIKSEMAKS!\” aga see polnud päris see, mida bändiliikmed kuulda tahtsid.
30. päev. Vikerkaare karu ja Vikerkaare hobuse sünnipäevapidu.
Meie pere veteraniliikmed said nelja aastaseks. Selle auks tegime plikadega uhke sünnipäevalaua. Loomulikult sai kõvasti tantsu löödud ja sünnipäevalaule lauldud. Isegi kooki pakuti. Küünaldega oli ainult kitsas käes, seega pidid karu ja hobune ühte küünalt jagama. See ei vähendanud aga kuidagi üldist mõnusat melu.
31. päev. Raamatukogubussi külastus.
Meil on nüüd uus traditsioon. Külastada raamatukogubussi. See on üks ütlemata vahva projekt, kui sulle raamatukogu sisuliselt koduhoovi sõidab. Hirmus kahju on sellest, et seda bussi nii vähesed ainult külastavad. Ma olin vanasti kõva raamatukogu klient. Lastega paraku jääb seda diivanil lebotamise aega hea raamatu seltsis väheseks. Kuid nüüd sai endale uuesti lugejakaart tehtud ja laenutamine algas otsast peale. Muideks kaardi tegin seal samas bussis läbi enda telefoni valmis. Peab ainult mobiili-id olema ja 5 minutit aega. Lastele meeldib igatahes see külastus väga. Neiud valisid raamatuid väga hoolega. Mul on ka hea meel, sest nii mõnigi raamat jääb riiulisse seisma peale ühte läbi lugemist. Nüüd väldime riiulite ülekuhjamist.
#32.Politsei ja pättide mäng.
Meie muidu turvalisse koju jõudsid ükspäev kurjamid. Õnneks oli inspektor Kukeke Merrum oma ülesannete kõrgusel ja märkas pätte õigel ajal. Läks lahti tõsine tagaajamine. Pättidel õnnestus pool varastatud mandist ära peita. Hiljem tuli sedagi politseikoera abil otsima minna. Õnneks õpetati parandusasutuses, kuidas korralikud kodanikud olla. Esimene õppetund on see, et tuleb kuulata vanemate sõna ja jonnimisega tasub ettevaatlik olla 😉
33. päev. Detektiivimäng.
Merrumile väga see mäng meeldis. Eelneval päeval olid meil pätid käinud, kes peitsid ära varanduse – terve karbitäis Katu lapsepõlve Kinder Suprise tegelasi. See karp on Merrumile ülimalt oluline. Pätid olid igale poole vihjeid jätnud. Iga järgmine vihje juhatas järgmise juurde. Vihjed olid kirjutatud paberi peale ja diil oli selline, et Merrum pidi vähemalt kolm esimest sõna ise igal paberil kokku veerima. Nii sai ta harjutada tähti ja lugemist. Nuputamist oli omajagu, sest vihjed mingid titekad just ei olnud. Näiteks pidi kõigepealt ära arvama vihje \”Ma valvan öösel, kuid päeval on mul uni\” Terased plikad arvasid ära, et tegemist on öökulliga. Nüüd tuli öökull ülesse otsida. Meil on öökullikujuline laste mündikassa, kus oli järgmine vihje juba ootamas. Väga äge oli plikade püsivus. Kogu mäng kestis kokku pea kolm tundi ja ainult viis korda jõudis Merrum nuruda, et anna veel vihjeid või et paps, ma ei viitsi lugeda.