Ma ei taha kuulda ühtegi juttu eksitavast pealkirjast. Me tõesõna käisime terve perega Ida Virumaal sellel suve maasikaid noppimas. Mõne jaoks võib olla pole need nopped maasika väärilised, aga tead las see jääb igal ühel enda otsustada.
Miks ma nendest maasikatest teile siin üldse sügisel rääkima hakkan? Põhjus on selles, et neid saab väga edukalt ka praegu noppida. Need olid meie pere selle suve kõige väärtuslikumad hinge täitvad hetked. Mälestused mis lastega lõime on nii väärtuslikud, et neid pole kuidagi võimalik rahas mõõta. Ja võin kinnitada kogu oma pere nimel, et õnnelik pere on tõeline rikkus ja Metsik Ida seda rikkust meile kinkis
Olgu, lähme nüüd teemaga Ida Virumaa maasikate juurde. Esimene maasikas oli meie pere klassikaks saanud Kaevandusmuuseum. Valik sai tehtud selle järgi, et tollel päeval oli ilmataat hirmsat moodi ametis emakese maa kastmisega. Kaevandusmuuseumis pole vahet mis ilm väljas on. Lõõmaku päike või tuisaku hanged , maa all on nagunii suht sama kliima. See asjaolu lubab Kaevandusmuuseumi taolist maasikat noppida mis iganes aastaajal ja ilmaga.
Tundub lihtsalt uskumatu, et lastel ei saa maa all käimisest isu täis. Me oleme seal vähemalt neli korda, kui mitte rohkem käinud. Seekord hoidsid suuremad piigad giidi lähedale ja kõrvad kikkis (vahepeal ka kinni, kui mõni mürisev masin käima pandi) kuulasid lugusid kuidas põlevkivi kaevandamine käis. Ja see klassikaline rongisõit kaevandusse, on neil meelel ja keelel nii enne kui pärast külastust.
Minul isiklikult tuli see tõeline maasikas korvi, siis kui olime maa alt välja tulnud ja külastasime Valge maja näitust. Sinna sisse astudes läksime kohe ajas 40 aastat või rohkemgi tagasi. Isegi lõhn oli autentne vanade Nõuka aegsete kontorite omadega. Selles majas saab vaadata kuidas nägid välja kaevurite korterid omal ajal. Mis moodi toimus kontori töö ja side pidamine kaevanduse vahel. Palga arvestamine ja selle maksmine. Täitsa lõpp tegelastel oli selleks lausa oma trellitatud tuba kus kohast siis said raske töö eest rublasid millest märgatav osa kurgukasteks võis minna.
Ma näiteks ei teadnudki, et kaevurid kasutasid „solaariumit“ Huvitav kas sellel ajal kaevanduse kontorites töötavad prouad ka seda võimalust salaja kasutasid, et keset pimedat Eesti talve endale kena jume peale saada? Igal juhul oli mulle selle maja külastus mõnusalt põnev nostalgia laks ja andis hoopis tervikuma pildi ette kaevanduse igapäevasest tööst.
Järgmine maasikas ootas meid ees Sinimägede kandis. Selle maasika leidsin ma täitsa kogemata, kui paar aastat tagasi läbisime RMK Penijõe Kauksi matkarada. Sõitsime Sillamäelt mööda rannikuäärset metsarada, kui poolel teel Sinimägede juurde avastasime metsas midagi ebarealistlikult kummalist. Keset metsa oli justkui kummituslik mängumaa tehtud. Igal pool on mänguasjad väiksed onnikesed ja peenrakesed. Seda kohta ei saagi tegelikult kirjeldada. Seda peab ise nägema ja kogema. Ma tahtsin kangesti põnnidele ka seda kogemust jagada. Kartus oli, et see on vahepeal ära lammutatud.
Tegelikult oli see hoopis detailsemaks ja põnevamaks arenenud. Ma soovitan kindlasti see seiklus ette võtta ja omal nahal seda kohta kogeda. Seiklus saab see kindlasti olema, sest mingit viita sinna ei vii. Saan anda teile enam vähem Google mapsi lingi. See juhatab sellise paarisaja meetri täpsusega kohale.
Maasikakorvi oli juba päris hea posu toredaid koosloodud mälestusi tekkinud. Lapsed olid senise seiklusega täiega rahul. Järgmisena võtsime ette Sillamäe promenaadi. Viimati käisingi seal eelmainitud rattamatka tehes. Siis alles promenaadi ehitati.
Katu jaoks oli see päeva maasikas. Ta ainult ahhetas ja ohhetas. Kaamera sai siin kõvasti tööd. Oleme ausad see promenaad oma iluga teeb isegi minusuguse Järvamaa keskmise töllmoka suht fotogeeniliseks.
Laste jaoks olid maasikateks mereäärsed mänguväljakud. Selline tunne oli nagu oleks välismaale sattunud. Kui teil on kavas perega Tallinnast ühe jutiga näiteks Narva sõita, siis soovitan kindlasti plaani võtta Sillamäe promenaadi külastus. Siin lasime me lastel kenasti tund aega trallida. Super maandus peale pikemat autosõitu.
Õhtuks suundusime Toila spasse. Selle kohta võin öelda üllatusmaasikas. Toilas olen ma käinud päris palju, kuid spaas mitte kunagi. Ida Virumaale kohaselt tundub see üheksakordne maja täiesti ebarealistlik keset väikest küla.
Meie saime toa kõrgustes. No ja vaade oli mega. Muideks suvel on Idas tipphooaeg ja niisama lambist tuba saada ei olegi seal võimalik. Spontaansusele on üldse ööbimiskohtades sealkandis suvisel ajal vähe ruumi. Sügisel on õnneks veits teised lood. Sellepärast meile sügisel meeldibki rohkem rännata, kui suvel.
Ma hakkasin Toila Spad hoopis teise pilguga vaatama, kui sain teada selle ajaloo. Eelnev kaevandusmuuseumi osa ja kaevurite eludest kogutud teadmised said nüüd tervikuks. See ehitati Nõuka aja lõpus puhtalt kaevuritele taastumiskeskuseks vanakooli nimetusega sanatooriumiks. Oli see kaevurite elu mis ta oli, aga üks asi mida nad kiitsid oli tasuta tuusikud ja sanatootiumid. Seda üle terve Nõukogude liidu.
Aastal 2000 hakati Toila Spas tegema uusi muudatusi ja sündis sellel ajal Eestis esimene Spa. Selline nagu välismaal nähtud. Isegi täna on tunda seal kaevurite mälestusi. Näiteks saab keset talve Wellness osas sõna otseses mõttes palmide all päikest võtta. Seal on laes suured tehispäikese lambid. Vedeled lamamistoolis mõnusa sooja pruunistava päikese all luristad kokteili ja vaatad läbi suure akna kuidas sügisene külm lobjakas vastu akent plärtsatab. Äärmiselt mõnus.
Spa pool ei ole midagi ülemäära erilist, kuid kurta ka millegi üle ei saa. Mulle endale meeldis seal kõikse rohkem aurusaun. Sellest korralikuma auruga sauna ma Eestis ei ole kohanud. Lastele oli spa basseinis kilkamist küll ja veel. Merimeega tegime veel ujula poole peal paar otsa. Kuid selle kõikse vingema avastuse tegime Katuga alles viimase päeva hommikul, kui läksime täiskasvanutele mõeldud Wellness poole peale.
Saate aru, troopiline aed. Kõikvõimalikud saunad mida ette kujutada oskad. Igal pool mahe valgus. Võta puuvilju joo teed või vedele lamamistoolis päikese all. Ruumi ja avarust on korralikult. Mõnus muusika ning mitte ühtegi põnnide kilget. Kui üleval spa poolel oli tunda, et tegemist on juba soliidses vanuses spaaga, siis alumine Welness pool oli justkui eile valminud. Ma ei saa enam selle kohta öelda maasikas. See oli puhas pärl!
Minu soovitus on lapsevanematel võtta sügisel omaette aeg ja minna päris kahekesi sinna nautlema. Annab mõnusalt värsket energiat juurde, et uue jõuga lastega edasi toimetada. Või kui pole võimalik lapsi taustajõudude juurde ära sättida, siis võtke lapsehoidja kaasa. Meil oli kaasas Katu vennalaps kes aitas põnnidel silma peal hoida, kui meie spaatasime. Tema töö oli lihtsalt hotellitoas telekapuldilt sobivate multikate kanalite otsimine ja limonaadi pudelite avamine. Meil Katuga on igatahes kurikaval plaan enne talve võtta juhe korraks seinast välja ja see Toila Spa wellnes osa päris korralikult iga keharakuga läbi kogeda.
Eks me korjasime neid maasikaid sealt idast veel. Näiteks Kiviõli seikluspark oli mega lahe elamus. Kuid see seiklus vajab juba omaette blogi, mille hoian suve poole kui see maasikas on taas nopitav. Kõiki teisi eelpool mainitud maasikaid soovitab terve Piltsbergide pere sügisel noppima minna. Ja, kui sul on mõni eriline maasikas mis meil noppimata jäi, siis jaga seda julgelt. Eriti äge oleks, kui seda saaks sügisel noppima minn, sest meil Katuga on üsna kindel plaan Idasse veel sellel poolaastal tagasi minna.
Kui soovite elamusi enda või oma lapse sünnipäevaks, siis kindlasti vaadake üle mida Piltsbergidel teile pakkuda on.
