Piltsbergide perele on selline traditsioon, et iga natukese aja tagant teeme me midagi pöörast. Midagi sellist, mis viib meid mugavustsoonist välja. Ikka selleks, et elu saaks nautida täiel rinnal ja koguda uusi õppetunde. Mugavustsoonis läbi elu tiksuda pole meie stiil.
Toon välja mõned viimase aja tegevused, mis mugavustsooni kenakesti on nihutanud. Iseenesest kolm last järjest saada on tegevus, mille käigus pakitakse kodanik mugavustsoon raketti ja saadetakse kõva mürina saatel päikesesüsteemi äärealadele. Kuid siiski oleme ka kolme lapsega vinti peale keeranud. Näiteks peale lasteaeda tasub jalutama minna ja kolme näljase lapsega poodi korra sisse hüpata, et hommikuks kohvile pakike piima võtta. Üsna kindlasti ei kesta see külastus rahumeelsed 5 minutit nagu eeldada võiks.
Veel üks viimase aja pöörasemaid tempe oli see, kui me Katuga mõlemad korraga koroona viiruse hardcore versioonis läbi põdesime. No ja siis me teeme igapäevaselt veel igast pööraseid tempe, mis vast igale eestlasele esimese matsuga hinge ei mahu. Näiteks käime värviliselt riides, eluterve huumoriga külvame positiivsust ja rõõmu. Tunnustame teisi inimesi ning vingumise asemel oleme hoopis tänulikud. Igati pöörased asjad, kas pole? Kuid sellest on ikka veel vähe. Võtsime vastu väljakutse koos Katuga teha midagi nii segast, mida tänasel päeval väga vähesed julgevad teha – selleks on iga nädalane NETIVABA PÄEV!
Jep, sa lugesid õigesti. Me lülitame ennast terveks ööpäevaks internetist välja. See hõlmab kõiki ekraane. Ei mingit sotsiaalmeediat, Netflixi, e-maile ega ka tavalist telekat. Viisteist aastat tagasi poleks see midagi nii pöörast tundunud. Mul polnud siis isegi arvutit ega nutitelefoni. Kuid täna ei oska normaalne inimene enam ilma telefonita isegi mitte potil käia. Meie pilk on rohkem päevas ekraani peal, kui meid ümbritsevas keskkonnas. Ja üldiselt näidatakse sealt seda, mida me ihaldame ehk me ei ole enam hetkes, vaid jõllitame pidevalt tulevikku. Või näidatakse sealt midagi, mis on hirmutav, sest see paelub meid. Paraku on hirmuga meie otsuseid lihtne summutada või siis mudida kellelegi vajalikku suunda.
Igal juhul on ekraanidest eemaldumine juba omaette hirmutav, sest me oleme neist nii sõltuvaks muutunud. Paljas mõte netivabast päevast mõjus nagu keegi oleks parema käe küljest rebinud. Ja vot sellepärast me selle pöörasuse vastu võtsimegi. Tahtsime näha, kuidas on siis olla päris ise endaga ja mõelda oma mõtteid, mitte lasta ekraanitagustel logaritmidel ennast juhtida.
Me oleme tänaseks teinud kaks netivaba päeva. Esimese tegime üleeelmine nädal kolmapäeval. Ja teate mis? SEE OLI KURAMUSE ÄGE JA VABASTAV! Ja me hakkame kindlasti neid iga jumala nädal veel tegema.
Ma räägin meie esimese päeva kogemusest. Teisipäeva õhtul lülitasime Katuga endal telefonidest neti välja. Kolmapäeva hommikul viisime põnnid lasteaeda ja sõitsime ise kaheks päevaks kodust eemale. Me oleme aina rohkem teadlikult hakanud aega otsima, kus saame päriselt koos kahekesi olla. See, et me kodus päevasel ajal ninapidi koos arvuti taga tööd teha klõbistame ei tähenda, et me päris päriselt koos oleme.
Võtsime sihi Paukjärve suunda, et seal looduses teha üks kerge lõuna ja lihtsalt jalutada. Selle tee peale jäi meil üks sõbrants, kelle juurest läbi lippasime. Olin talle ammusest ajast võlgu oma raamatu, sain nüüd selle talle isiklikult üle anda. Autoga sõites oleme me harjunud kuulama podcaste, kuid seekord lasime hoopis Relax FM-il teekond lummavaks muuta. Vahepeal saatis kullerfirma Katule sõnumi, et toob mingi paki. Jama oli selles, et meid polnud see kell kodus ja aja sai ümber muuta meili teel. Ilma netita meile saata ei saa ehk tuli loovus tööle panna. Katul avanes suurepärane võimalus kasutada oma pead ja genereerida ilma nutiseadme abita plaan B. Ta sebis meie lapsehoidja varem kohale, et see saaks paki vastu võtta. Kõnesid saab ju teha ka ilma internetita ja kui kellelgi peaks olema tõsine kiireloomuline jama, siis tavapärase meili või messengeri asemel oleks ta saanud meid helistades kätte.
Sõbranna juures andsime raamatu üle aia üle ja puhusime kõiki koroona piiranguid arvestades 2 meetriselt distantsilt üle aia tunnikese juttu. Eks juttu oleks kauemakski jätkunud, kuid jätsime need selleks ajaks kui saab jälle ühise kohvilaua taga lobiseda ega pea kuskilt distantsilt üksteise peale häält tõstma. Tavaliselt on ikka nii, et kui kuskile külla lähed, siis kipub mingi aja tagant pilk vägisi telefoni peale minema. See käib kuidagi automaatselt ja märkamatult. Jama on selles, et just sel hetkel, kui pilk läheb ekraanile, jääb su keha küll sõprade seltsi, aga vaim ulbib kuskil kaugel virtuaalmaailma lainetes. Tugevast harjumusest avastasin, et paar korda ikka kippus käsi taskusse libisema, et telefoni haarat.
Sõbrantsi juurest suundusime Paukjärvele, mis on minu üks lemmar paikasid. Tegime Paukjärve ääres ühe tunniajase jalutuskäigu. See oli mõnusalt huvitav kogemus. Kui tavaliselt saab paarike lastest vaba päeva, siis võiks ette kujutada, et seda veedetakse üksteise kaisus kuskil spaas vedeledes. Jalutatakse käsikäes, pakkudes üksteisele lõputut lähedust, mida muidu mudilased endale nõuavad.
Kuid meie jalutasime hoopis vaikides ilma käest kinni hoidmata, kuulates kumbki omi mõtteid ning nautides loodust. Ometigi oli tunne, et me oleme sedasi üksteisele lähemal, kui spa voodis kaisutades. Minu arust on see üks eluterve paarisuhte vajalikuim etapp, kui õpitakse ära, et üksi olles saab olla sama õnnelik, kui koos olles. See näitab, et me ei pea oma paarilisele panema peale kohustust, et ainult temast tuleneb õnnelikkuse tunne. Rahulolus iseendaga peegeldame rahulolu ka teistele, seda esmajoones meie lähimatele inimestele.
Peale Paukjärvet võtsime sihiks Aegviidu. Seal lähedal ehitab üks semu endale maja. Semu ise oli küll linnas tööl, aga mõtlesime krundist mööda sõita, et vaadata kaugel ta oma ehitusega on. No ikka selleks, et teaks millal ennast soolaleivapeole võiks valmis sättima hakata. Seal tekkis meile teine netipuuduse takistus. Nimelt on see krunt igavesti ägedas kohas metsade vahel suurest teest eemal. Sinna viib ainult üks kitsas kruusatee. Ehitus üle hinnatud, keerasime otsa ringi, et tuldud teed tagasi minna, aga… Täpselt keset teed oli vahepeal rekka siginenud, kes laadis mingeid ehitusmaterjale maha. Meil polnud Katuga huvi tund aega oodata, millal vana oma asjadega ühele poole saab.
Vägisi tahtsin haarata telefoni järele, et Googel Mapsist vaadata, et kuhu see kruusatee teine ots välja viib. See oleks aga tähendanud, et oleksin pidanud neti sisse lükkama. Ei jäänudki muud üle, kui usaldada oma sisetunnet. Kitsas kruusatee läks otse paksu metsa. Peagi polnud aru saada, kas see ongi üldse kruusakas või suvaline metsaveokite tee. Lumist teed oli vast paar jahimeeste maasturit viimase aja jooksul läbinud. Kuramuse põnev ja küllaltki ekstreemne viie kilomeetrine jäine seiklus lõppes meil tuttava Valgehobusemäe teega. Sealt sain juba täitsa ise oma mälu järgi edasi kimada.
Õhtuks jõudsime Adilasse Katu venna hubasesse majakesse. Katu vend oli reisil ja terve majake meie päralt. Panin mõnusa muusika käima. Tegime kannu teed ja hakkasime lugema. Katul õnnestus vast paar lehekülge lugeda, kui ta jäi magama. Ta pani ikka korraliku une maha. Vast kuuest üheksani nurrus. Pärast, kui ta ärkas, tegime uue laari teed ja lihtsalt jutustasime omavahel poole ööni igasugustest teemadest. Alates laste kasvatamisest, kuni maailma parandamiseni välja. Ilma et meid oleks seganud kellegi teise mõtted kuskilt välismaailmast. Äärmiselt kvaliteetne ja mõnus oli.
Mulle mõjus see nii vägevalt, et järgmisel päeval ei näinud ma mingit vajadust internetti sisse lülitada. Alles peale lõunat viskasin taas neti sisse, et minna koos seiklema. Mul oli lihtsalt vaja uurida, mida uut vaatama minna. Kindlasti oleks me saanud seikluse päris uuele tasemele viia. Lihtsalt autosse hüpates suvalisse ilmakaarde sõitma hakanud ning vaadanud kuhu see meid oleks viinud. Kuid las jääb järgmisteks kordadeks ka midagi.
Teise netivaba päeva tegime eelmisel laupäeval. Tahtsime seda teha koos lastega, et näha kuidas mõjub neile ekraanivaba elu. Ja mis toimub meie endi sees, kui saame jäägitult kohal olla laste jaoks. See on lihtsalt hämmastav, kui palju meil aega tekkis. Kui palju me teha jõudsime ja kui palju me märkasime. No ja lapsed olid ülimalt õnnelikud. Mingit multika vaatamise juttu ei tulnud kuskilt, sest me olime üksteisele olemas.
Ma väga soovitan neti- ja ekraanivaba päeva omal nahal katseda. Nii kaaslasega koos olles, kui semudega kui ka lastega. Seda tasub teha regulaarselt iga nädalaselt vähemalt üks päev. Te näete, kuidas jääb üle vaba aega. Kuidas jõuate iseenda avastamise juurde. Tulevad pähe uued ideed, uued unistused. Kuidas te märkate ümbritsevaid inimesi ja loodust. Märkate iseennast.
Kindlasti planeerige see päev ette ja pange kalendrisse kirja. Kui te seda konkreetselt paika ei pane, võib juhtuda, et seda päeva ei tulegi. Inimene on leidlik ja ikka avastab mingi vabanduse miks peaks selle päeva edasi lükkama. Kas siis on vaja mingi loeng läbi vaadata või mõni tähtis meil ootab vastamist. Tegelikult ei saa maailm otsa, vaid muutub hoopis paremaks kohaks, kui korraks ennast sellest infomürast välja lülitate. Piltsbergide garantii selle peale.
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
