Piltsbergide Tartu seiklused. Esimene osa.

Piltsbergide tulihingelised instagrammi jälgijad on läbi insta storyde kursis sellest, et käisime enne Jaanipühasid väljateenitud puhkusel heade mõtete linnas Tartus. Peamine eesmärk oli ennast korralikult V Spaas läbi saunatada ja vees liguneda, sest tänu vannitoa remondile meil polnud kodus viimase paar nädalat isegi mitte sooja vett. Kuid juhtus seal nii mõndagi muud peale ligunemise. Juhtus kohe nii palju, et saad päris mitme blogi jagu meie seiklustele kaasa elada.

Tavaliselt algavad need pikemad väljasõidud meil hommikuti kerge paanikaga mis peale tunni ajast pakkimist on transformeerunud keskmise klassi sügistormiks. Viimased pool tundi enne välja sõitu kulub lootusetult kadunud vajalike asjade otsimise peale nagu näiteks plikade ujumistrikood või Nanobeebi varulutt. Autosse istumise hetkeks on pere vanemad liikmed saavutanud hüsteeria taseme ja omavaheline suhtlus on muutunud tapjapilkude loopimiseks. Ei ole just kena algus puhkusele või mis. Kuid see kord läks kõik täiesti valesti, arvestades meie traditsioone. 

Katu oli eelmine päev juba kõik laste asjad ära pakkinud, vajalike asjade listile oli kaks korda check tehtud. Hommikul lubasime endale isegi kerget sisse magamist. Meil oli tegelikult aja peale minek. Pidime kell 12.00 koos Männiku gängsterite Treimannitega AHAAS alustama ekskursiooni. Aga isegi siis polnud paanikaks põhjust, sest kõikvõimas Waze näitas meile kohale jõudmist suisa 10 minutilise varuga. 

Seekord oli Tartusse sõit midagi täiesti ebamaist. Ma ei mäleta, millal me viimati koos lastega oleksime sinna nii kiiresti ja valutult jõudnud. Esimene ja viimane kisma Merimee ja Elanora vahel toimus alles kilomeeter enne Tartut. Mitte ühtegi peatust ei nõutud, mitte ühtegi topsikut ega sööki ei aetud ümber ja see 2 tundi möödus harukordselt rahumeelselt. Üks asi oli kindlasti see, et nad olid juba nädal aega ülemeelikult elevil Spaasse minekust ning ülimotiveeritud igasugust koostööd tegema, et võimalikult kiirest sinna jõuda. 

Ja tegelikult oli meil kolm abivahendit ka, mida ma soovitan kisma huviliste lastega teha pikadel sõitudel. 

Esimene asi – Lotte veemagia raamatud. Erinevalt tavalistest värviraaamatutest, mis meil kaasas on olnud, ei tekita veemaagia raamatud auto valgele lae sisule rohekas siniseid vildikate ja värvipliiatsite abil valminud hieroglüüfe. Veeraamatuid nad siis värvisid võidu peale ja seletasid, mis Lotte viimases multaris täpsemalt toimus. 

Teine asi oli õigesti valitud maiustus. See kord sai kaasa võetud Yummikommide lutsukaid. Motivatsiooniks oli need lutsukad auto esikonsoolis. See, kes essana kaklema hakkas, pidi loovutama oma kommi teisele. Seekord asi toimis. Kuna yummi lutsukad on orgaanilised ja ei sula suvel soojaga ülesse, siis need meile ka suveperioodil autosse motivatsiooni paketiks jäävad. 

Kolmas asi, mida kasutasime, on meil pere diskorite mäng. See käib nõnda, et üks alustab ja soovib oma soovilugu. Katu ostib selle Youtubest ülesse ja kui lugu kuulatud, läheb kord järgmise kätte. Mina sain seekord enda valikute eest vastu päid ja jalgu. Ometigi palusin vahvaid eesti üheksakümnendate  imehitte nagu Polt ja Mutter ning Bläck Rokiti vingeid laule.

Me jõudsime Ahhaa keskuse parklasse isegi paar minutit enne 12.00. Perekond Treimannite 5 minutiline hilinemine oli nii lahja, et ei sobitu isegi stiilse hilinemise kvalifikatsiooni. Lapsed olid ülirõõmsad üksteist nähes, kilkasid nii nagu oleksid juba AHHAA näituste saalis. Kardo paraku nii rõõmsa olekuga ei olnud. Me olime temaga eelnev nädal teinud meeletu sammude kogumise (väljakutse 100 000 sammu külma õlleni) ja ta oli just tulnud ühelt härrasmeeste kolme päevaselt jutupuhumise ringilt. Eelmainitud energiakulukad tegevused olid noore mehe täiesti tühjaks imenud ehk see kutt oli otsast lõpuni spa lõõgastusteks küps produkt. Kuna Mallu oli need kolm päeva üksikemana pidanud kolme põnni üksinda kantseldama, oli ilmselgelt ka tema vägagi Spa küps toode. 

AHHAA foobiate näitus on midagi sellist, mida peab lihtsalt ise kogema. Need, kes meie instagrammi jälgivad, said läbi storyde väikese kiikamise juba ära teha. Ma ei tahaks väga rohkem midagi ette jutustada, mine ise lihtsalt kohale ja sa ei kahetse. Mida ma võin öelda on, et see oli üle pika aja väga äge kogemus. Põnnidega peate ainult arvestama, et vähe nõrgema närvikavaga tegelastel läheb veits aega, et näitusega kohaneda. Kuid isegi meie üsna hell Merimee tegi lõpuks näitusele tiiru peale. AHHAAS pugisime punud Newtoni kohvikus heast paremast kenasti täis ja läksime Spaatama, aga sellest räägin lähemalt järgmises blogis.