Järgnev lugu on otse südamest, kuidas ma mehena nägin kõrvalt oma naise võitlust sügava kurbusega. Tegemist on emotsionaalse kirjatükiga.
Piltsbergi blogi lugejad ja jälgijad on sagedasti uurinud, et miks Katu nii vähe figureerib meie tegemistes. Eriti tihti uuriti seda blogi algusaegadel, kus facebooki ja insta piltidel jäi mulje nagu üksikisa tegeleks kolme tütre kasvatamisega. Vabandasime tekkinud olukorra välja sellega, et keegi pidi ju kaamera taga olema. Eks Katu on oma loomult nats häbelikum, kuid tegelikkuses oli põhiline probleem hoopis mujal.
Kuskil poolteist aastat tagasi kutsuti meid terve perega mingile üritusele. Nagu ikka meil kombeks, siis enne kuskile minekut on tuba ilgelt siginat saginat täis. Katu oli juba päeval suurematele plikadele riided valmis otsinud, mida mina siis neile selga üritasin sikutada. Loomulikult oli plikadel vaja selle juures mu kannatus proovile panna. Küll kudistasid sukad, küll oli seelik valet värvi ja üleüldse on suht nõme, et peab riideid kandma. Peale pooletunnist vaidlus-maadlus taolist etteastet olin ma higimull otsa ees nii ennast, kui plikad valmis saanud. Hakkasin selle energiast pulbitseva pundiga välisukse poole liikuma, kui taipasin, et puudu on üks oluline detail – KATU!
Hüüdsin välisukse juurest, et oleme valmis, kus sa oled? Katuuuu – paneme nüüd lõhkuma! Ei tulnud mingit vastust. Hüüdsin veel ühe korra. Seekord aitasid lapsedki valjuhäälselt kaasa. Ikka ei midagist. Läksin magamistuppa vaatama, et kuhu inimene nii kauaks jääb.
Pimedas toas voodinurgas kössitas nuuksudes Katu. Jõuetud käed hoidsid süles väikseks jäänud riideid, mida kastsid valust nõretavad soolased pisarad. Katul olid ikka veel seljas hommikul selga pandud kodused riided. Tegelikult oli ta neid samu riideid kandnud juba mitu kuud. Nendes oli turvaline ja mugav olla. Minu jaoks märkamatult olid Katu kirkalt värvilised riided asendunud temale mitte loomupäraste tumedate toonidega. Ta kandis sama maikat, samu liibukad iga jumala päev. Kappi olid siginenud lohvakad kampsunid ja veidrad räpparite dressipluusid. Mul ei olnud vaja küsida pisarate põhjuse kohta. See ei olnud esimene kord, kui Katu peegli ette kokku kukkus. Nii nagu olid kadunud kirkad toonid tema riietest, olid sama teinud ka tema sisemised positiivsed emotsioonid.
Tegemist oli järjekordse hetkega, kui ta pidi enda riidekappi vaatama ja tähendama, et kõik armsad riided on väikseks jäänud. Peale kolmanda lapse sündi ei läinud rasedusega juurde tulnud kilod mitte kuhugile. Hoopis tasahilju hiilisid juurde. Üldiselt polnud nendega suuremat probleemi, kuni koduseinte vahelt pidi kuskile välja minema. Kas siis vanu tuttavaid külastama või mõnele üritusele minema. Ja vat need olid Katule valusad hoobid. Mul mehena oli ülimalt raske sellistel hetkedel toeks olla. Pärast selliseid kokku kukkumisi palus Katu pisarsilmi, et ma aitaksin teda. Tavaliselt möödus abistamise vajadus ja entusiasm enda kehakaaluga süvitsi tegeleda paari päevaga. Selle ajaga taastus taas kodune turvaline rütm ja ununes valu…kuni järgmise korrani.
Mingil momendil polnud järgmist korda vaja enam oodata. Katu ärkas juba hommikult deprekaga. Asi hakkas siis süvenema, kui meie blogindus hakkas rohkemate inimesteni jõudma. Katu teadis, et lõpuni ta viilida ei saa ja lihtsalt üks moment on ka tema pildis. See teadmine käis temaga kaasas nagu vari, ei jäänud sammugi maha. Tema enesehinnang oli tänu ebamugavusele ja lisakilodele sama palju alla nulli nagu temperatuur põhjanabal jaanuaris.
Lisakilod ei käinud mitte ainult riidekapis väikseks jäänud riideid soolaste pisaratega kastmas, vaid olid tulnud meie magamistuppa. Katu häbenes lõpuks isegi minu oma kaaslase ees olla alasti. See kõik tegi parajalt valu, kuid teha samme kaalulangetuse poole ta sellegi poolest ei suutnud. Asja kurioosum oli selles, et lohutust tuli hoopis lähedaste sõpradega ühistelt istumistelt. Semude seltskonnas plärisedes kaotad turbokiirusel igapäevased depreka mõtted. Nende istumiste lahutamatu osa oli rikkalik snäkilaud.
Snäkilaud on teada tuntud lisakilode suur semu. Tegemist on pealtnäha sellise salakavala tegelasega. Välimuselt võib snäksilaud ennast maskeerida süütute või lausa kasulike tervislike snäkkide taha. Porgandi, nuikapsa ja kurgiviilud on ju igati teretulnud. Mõnusalt koorene tipikaste ei paista neid süües väga patune toode olevat. Märkamatult lipsavad kurgiviilude vahele krõpsud, juustud, vorstiksesed ja kogu ülejäänud kalorirohke krempel, mis ennast kurgiviilude taha algselt peitnud oli. Kõige lõpetuseks peab vestlusõhtu nagu kord ja kohus koogitüki ja kohvikesega lõpetama, sest nii on kombeks. Katu salapäraselt juurde tulnud kilod võib kirjutada snäksilaua arvele.
Meil meestel on sotsiaalne surve palju väiksem kehakaalu suhtes, kui naistel. Pigem on meeste seas sellised raskema kondiga õllekõhuga mehed vaat, et au sees. On ütluski, et 100 kilosel mehel võib juba arvamus olla ja kui ta on 120 kilo, võib ta ka selle rahumeeli välja öelda. Mul on kuri kahtlus, et naised saunalaval selliseid tunnustusi üksteisele ei jaga. Pigem on see õrn teema, mida ei torgita. Igatahes on Katule see olnud kehakaal valus teema lapsepõlvest saadik. Kohati langes ta nii sügavasse auku, kus soovis lihtsalt ise kääridega kõhu pealt üleliigse ära lõigata. Eks see oleks sedasi kõrvalt vaadates veits robustne, aga samas väga kiire kaalulangetamise meetod.
Paraku selliseid sekundiga saavutatavaid lihtsaid kaalulangetuse otseteid ei ole olemas. Eks maovähendusoperatsioonid ja rasvaimu selliste otseteede alla kuuluvad, aga kas nad ka püsivaid tulemusi annavad, on juba küsitav. Pigem aitab üleüldine mõttemustri ja elustiili muutus. Kohati oli Katu püha jonni täis ja kuri terve maailma peale, et on inimesi, kes võivad tonnide viisi kooke sisse näost ajada, olles ise piitspeenikesed. Talle tundus, et isegi õhu sissehingamine sisaldab üleliigseid kaloreid.
See trots, jonn ja vabanduste otsimine sai otsa eelmise aasta viimastel kuudel. Seni oli Katu kogu aeg keskendunud sellel, mida ta ei taha. Ta ei tahtnud olla ebakindel, ülekaaluline ega kurbust täis. Pealegi oli tal jäänud sisse tugev muster, et jõhker trenni tegemine viib kaalulanguse sihile. Sedasi oli ta peale Merimee kandmist raseduse kilodest lahti saanud. Paraku oli ühe lapsega elukorraldus kardinaalselt teine, kui täna kolme lapsega. No ja toitumisele sai palju rohkem rõhku pandud. Sellest hoolimata keeldus Katu jonnakalt uskumast, et toitumisest sõltub 90% kaalulangusest. Olenemata igapäevasest valust ei suutnud ta endale toitumist prioriteediks panna. Kuni ühel valgustumise hetkel käis plõks ja Katu mõttemustrid muutusid totaalselt. Temas tärkas teadmine, et tuleb keskenduda hoopis selle peale, mida ta soovib, mitte sellele, mida ta ei soovi.
Küllap olete näinud Katut nüüd palju rohkem toimetamas Piltsbergi instagrammi kanalis. Siit tuli üllatuslik eneskindluse boost. Ta leppis sellega, et on nagu ta on. Katu õppis ennast armastama sellisena nagu ta on just praegusel hetke. Sest see on ju ainuke hetk, mis meil olla saab! See ei tähenda seda, et talle meeldiksid need lisakilod, vaid ta alustas enesearmastusest ja enesehäälestusest. Ta ei jonninud enam nende kilodega, vaid aksepteeris oma tänast olukorda. Katu sai aru, et ta on ikkagi ema ja kandnud oma kehas kolme last.
Kurbus saadeti kukele ja Katu värvilised riided on taas koos positiivsete emotsioonidega hakanud tagasi meie ellu tulema. Ülekilodele kuulutati sõda! Me astusime koos Katuga käsikäes Erik Orgu pekipõletus armeesse! Esimese lahinguga kupatasime oma elust minema näksilaua. Mina läksin duelli pidama spontaanse külmkapist näksimisega. Sai seegi edukalt võidetud. Lihtsalt kui teed Orgu retseptide järgi süüa, siis üleliigsed niksimise ja näksimise asjad kaovad lihtsalt külmikust ära. Me alustasime oma teekonda jaanuari esimestel päevadel. Katul on tänase seisuga alistatud 5 üleliigset kilo. Mina olen enda turjalt maha raputanud 3 kilo. Katul on eesmärgini veel kõvasti astuda. Jagu on vaja saada veel kahekümnest üleliigsest kilost.
Me mõlemad arvasime, et need lahingud tulevad rasked, aga pidime üllatuma. Me hakkame Katuga jagama oma emotsioone toitudest ja sellest, kuidas see Orgu asi toimib. Ma tean, et paljude jaoks pole see Orgu teab mis nunnu tegelane. Meedia on igasugust furroori üles keerutanud, aga meie võtame inimesi hinnangute vabalt ja päeva lõpus on oluline see, kuidas me oma kehas ennast tunneme. Meil on selles mõttes üsna savi, kui nunnu ta on, aga see paganama kaalulangetamise süsteem, mis ta välja on töödanud, töötab ja see toimib super hästi, kui oled järjepidev!
Me hakkame teid oma pekipõletamisega kenasti kursis hoidma ja loodetavasti inspireerime neid, kes pole suutnud seda esimest sammu veel astuda. Siit lingilt näete väikest videot ka ja saate meiega kampa lüüa. Uskuge mind, koos on seda asja kõvasti kergem teha! Täna on su ülejäänud elu esimene päev! Esimese sammu jaoks ei pea hoogu võtma või ennast koguma, hakka lihtsalt tuima näoga pihta. Ja muideks, sa ei pea Orgutades millestki enda elus loobuma. Peale lisakilode muidugi. Katu suur hirm oli, et nüüd jääb ta eluks ajaks ilma söökide ja magusa naudingutest, krõbistab kuni surmani porgantit. Asi on sellest kaugel, aga täpsemalt juba järgmises blogis või videos.
Ole kursis Piltsbergide tegemistega, viska Facebookis like ja jälgi meid Instagrammis ja YouTubes! Kui Sulle see lugu meeldis, siis jaga seda teistelegi. Sedasi inspireerime koos rohkemaid inimesi ja teeme maailma paremaks kohaks.
